SuhteSahver

Kõigil on selliseid päevi, kus ei tee mitte midagi. Ja see mittemidagitegemine ongi kõige olulisem tegevus. Trussikupäevi ei maksa alahinnata. Minu jaoks on need lausa hädavajalikud.

Trussikupäev algab hommikuga, kus leban teki all, looteasendis, silmad lahti. Ma tean, et pole vaja tõtata, pole vaja kellegi ootustele vastata, pole vaja midagi teha. On päev, kus kõige tähtsam on olemine.

Mina ärkasin täna vara. Ma lihtsalt ärkangi palju varem kui tavalised inimesed. Sellest hoolimata jõudsin voodist välja alles pool kaksteist. Sest nii mõnus oli olla keras ja mõlgutada mõtteid. Ei, mul polnud eile pikka õhtut. Mul pole ammu olnud pikka õhtut, sest otsustasin mingi aeg tagasi, et tahan olla terve ja tervislik. Ometigi on viimane aeg olnud endalegi märkamatult liiga paljude tegemistega pikitud. Ja hetkel, kui aeg on vabalt võtta, siis keha seda ka nõuab. Sellepärast ma täna vedelengi.

Dushi all käia on mõnus. Eriti siis, kui pole kuskile kiiret. Keegi ei hüüa, keegi ei taha midagi, keegi ei koputa uksele. Istud ja mõnuled nagu väike mõmm. Lased vee kuumemaks, kuni on nii kuum, et nõks veel ja oled kauaks sile nagu ameerika filmis. Siis keerad aeglaselt teisele poole ja proovid vastupidist taluvuspiiri. Lõpuks on täpselt keskel, nõksuga kuuma poole. Parajalt mõnus. Nii jääb. Siis võtan shampooni ja pesen kõigepealt hoolikalt juuksed. Balsam, mask. Seejärel võtan ette näo, siis keha. Koorin ja skoorin. Hambapesu vahepeal. Kui on aega, siis on aega. Kõige jaoks.

Lõpuks lohisen välja. Nüüd kohvi hakkama. Hetke pärast on  köök värskelt jahvatatud kohvilõhna täis…mmm. Värsked eilsed ajalehed ja voodisse tagasi. Loen, sirutan, leban. Vaatan lakke ja ajan näpuga tapeedimustril järge. Siis arvuti: feissbukk, gmail, muud meilid. Kõik on kontrolli all. Puhkan. Korraks tekib tunne, et täna võiks midagi lahedat teha.
Aga nagu keegi ütles, et kui tuleb suur isu midagi teha, peab pikali viskama ja veidi lebama – see tunne läheb peagi üle.
Lähebki.

Vaatan kella. Kolm. Olgu nii. Kolm siis kolm. Tark ei torma.

Tõusen püsti ja teen teise kohvi. Panen jalga trussikud ja maika. Nüüd nimetatakse neid tangadeks ja särgikuks.Aga mulle meeldib öelda: trussikud! Lähen rõdule. Hingan sügavalt sisse…ehh, värske õhk on ikka võrratu! Ringutan. Oleks keegi kõrval, istuks rõduäärele ja hakkaks all möödakõndivaid inimesi kommenteerima. Aga täna pole see päev. Missealikka. Värskeõhumürgitust ei ole ka mõtet saada. Seega, diivani peale kerra ja teleka ette. Tegelikult on kõik saated huvitavad, sest ma vaatan telekat nii harva. On täitsa samasugune tunne, nagu vanasti, kui tuli esmakordselt RTL2 ja MTV. Panen paika järgmise nädala trennikava ja teise käega teen mõned saiad Nutellaga. Sest trussikupäeva kuuluvad Nutella saiad nagu rusikas silmaauku.

Võtan kohvitassi ja lähen praeguse poolelioleva raamatuga voodisse tagasi. Mõtlen tulevase nädala peale. Tegelikult on ikka jama, kui autot pole. Olgu, see pardipere sai õnnelikult üle tee aga minu autole sõideti päev pärast liisingu lõppemist ikkagi sisse. Ja trolli ning bussiga sõitmine on ainult esimesel päeval mõnus vaheldus. Siis, kui päike paistab, rahvast on vähe ja kõigil on hea tuju.

Olgu, ma mõtlen sellele homme.

Nii. Tööasjad. Õige, alates reedest pole mul ju tööasju. Nädal aega puhkust ja siis hakkan uuest algusest pihta! Lahe, et ma ikka lõpuks ära otsustasin. Ma küll täpselt ei tea, kuidas kõik toimima hakkab aga lähtun sellest, et kui ümber on õiged inimesed, siis pole läbikukkumine võimalus. Ning enda ümbritsevate inimeste osas on otsus ju vaagitud ja kaalutud kaua ning korralikult. Rohkemat ma teha ei saakski. Pealegi, kui elu on otsustanud näkku panna, siis teeb ta seda niikuinii. Ole nii ettevalmistatud kui tahad.

Telefon heliseb.  Ei. Võta.

Kuni kella kaheksani mõlgutan ma läbi kõik eesoleva kuu mõtted. Kõik. Mõtted. Ja olen läbi lugenud Tshehhovi lühijuttudest ühe loo. Siis viin prügikoti välja ja panen selle tänase spordi arvele. Kell kümme on tuled kustus ja tekk üle pea.

Homme hommikul olen ma tegija. Ma suhtlen, ma  tean täpselt, kellega, miks, mida ja kuhu. Olen ja säran ja inimesed peavad mind heaks suhtlejaks. Ma loon, genereerin ja presenteerin.

Kõik vajavad oma jõu ja energia taastamiseks mingit oma asja. Ma ei tee igapäevaselt energiaharjutusi. Spordin keskmiselt, söön mitteregulaarselt tervislikult ja armastan värsket kohvi rohkem kui peaks. Mis siis.
Tõeliselt vormis hoidmiseks vajan ma üht.

Ma vajan oma trussikupäeva.

Tere, armas Ines,

Täna on sõbrapäev ja ma otsustasin kirjutada Sulle. Olen seda juba ammu tahtnud teha. Vahel kõnnid ja oled, kui tead justkui selgelt, et jah, nüüd.

Mul pole olnud alati häid aegu. Vastupidi, on olnud hetki ja perioode elus, kus  tead, et nõks veel ja –  ei vea välja. Enam lihtsalt ei vea. Oled näoga mudaporis ja puudub igasugune arusaam ning jõud sellest välja ronida. Edasi astumisest rääkimata.

Võiksin täna öelda: „ Kuidagi see õnnestus“. Aga see oleks vale. See ei õnnestunud „kuidagi“. Eks erinevatest raskustest väljatulemine sõltub kõige rohkem lõpuks endast.  Ja erinevatest asjaoludest ja võimalustest, kuhu kuulub ka näpuotsaga õnnelikku juhust. Aga ei maksa unustada veel väga olulist: sõpru.

Öeldakse, et sõpra tunned hädas. Nii see ongi. Lihtne on olla sõber, kui kõik on hästi. Minu elus on tänased sõbrad kõik kullaproovi läbinud. Neid pole palju. Aga lähen silmagi pilgutamata nendega luurele ka siis, kui see tundub esmapilgul maailma jaburaim mõte. Piisab sellest, et öelda: vaja. Kui on vaja, siis järelikult on vaja ning põhjused selguvad tee peal. Ning vajaduse seadmine kahtluse alla on väljaspool vaidlust.

Täna pean oma sõbraks ka Sind. Mäletad Sa seda korda, kui:

Mina: „Ma ei suuda, ei saa hakkama – kunagi“

Ines Kloren:  „Kas  sa päriselt üldse tahad?“

Jõudsin Sinuni töö kaudu. Sina – omal alal Eestis üks vaieldamatutest tippudest. Olin omadega augus.  Ei, augupõhjas, on õigem öelda. Enesehinnang null, rahakotis mitte tuul, vaid augud, kust isegi tuul läbi vihises. Edasine asjade käik täiesti lootusetus seisus. Ilma naljata – minek paremuse poole näis lihtsalt võimatu. Kuidas ma ka ei proovinud, olin kui kõrvalvaataja oma elus, justkui hamster rattas. Ning see ratas ei käinud hooga, vaid logises ning krääksus. Ja mina ei jooksnud, vaid vaarusin edasi, sest astuma  ju lõpuks kuhugi pidi.

Ma teadsin üht- see kõik on vale. Ma ei teadnud, millest alustada. Kuidas edasi. Mismoodi üldse see võimalik oleks. See pole niisama jutt, olukord oli tõeliselt keeruline, tuleb ehk meelde?

Sina olid üks väheseid, kes märkas ja nägi. Sul polnud selleks mingit kohustust ega vajadust. Mitte, et teised ei näinud aga Sina oskasid sekkuda. Seepärast me  „pooljuhuslikult“ kohtusimegi (tagantjärgi  mõeldes), eks?  Privaatselt.  Sa aitasid mind. Viisil, kuidas saab aidata inimene, kes tõeliselt hoolib. Alates nullist aitasid kokku panna esimesed konkreetsed sammud edasiseks. Vahepeal olin isegi kuri Su peale: tundsin, et nõudsid mu käest ületamatut. Ma ei teadnud enam isegi, kes või mis ma olen. Aga Sina ütlesid, et pean keskenduma oma tugevustele? Ning aitasid mul sealsamas need üles leida ja paberile kirja panna. Ei lasknud viilida, ei muutunud härdaks.

Täna tean, et ilma selleta poleks ma iial midagi päriselt muutnud, teisiti tegema hakanud.

Kui ma peaksin Sind ja Su tööd kirjeldama, siis esimesena tuleb pähe see, et..

..Sa oled  inimene, kes aitab teisi inimesi.

Jah, just see, kelle juurde jõutakse, kui tõeliselt tahta. Sa ei tegele nendega, kes istuvad  toolile, käed irooniliselt rinnal ja silmis pilk: noh, siin on raha, tee mind korda! Kui seda olukorda isegi vaimusilmas ette kujutaksin, tuleb naer peale. Ja istujast hakkab isegi kahju. Kui ta vaid teaks, kui vales kohas on!  Usun, et kui see mugav rannatool asuks koos istujaga sumedal  purdel jõekaldal, lükkaksid Sa selle oma naiselikult nõtke liigutusega alustuseks koos tooliga lihtsalt jõkke. Et uppuja mõistaks ikka, et uppumine on tema enda asi. Ning taipaks kiiresti, kelle juurde ta on tulnud ja kes tema elu eest tegelikult vastutust võtma peab. Siis ootaksid rahulikult rannaveerel, kuni läkastav ja napilt ellu jäänud tüüp välja ronib ja leplikult Su kõrvale end poetab. Usun, et Sa ulataksid sõbralikult rätiku ja patsutaks tunnustavalt õlale. „ Millest sa rääkida tahtsidki?“
Ning seejärel  on tulijal uuesti võimalus moodustada lause, miks ta Sinu juurde valis tulla.

Sa oled oma alal Eestis üks tegijamaid. Just seepärast, et ei tee igaühega tööd. See pole mitte edevusest, ma tean. Inimene Su vastas peab tõesti ise väga-väga tahtma muutusi ja muutuda. Ainult nii on võimalik edasiminek. Vahel piisab tugevast tahtest. Nii mõnigi kord ei maksa ka see, et on palju raha.

Sa oled uskumatult soe ja hooliv. Mäletad seda korda, kui tookord mind päris enda juurde külla kutsusid? See ei olnud seepärast, et “ah niisama”. Ma tean, et Sinu külas ei käida niisama. See kutse oli kutse Sinu ellu, eks?.. Mäletad seda korda, kui Suhtesahvri eessõna “Kes ma olen?” leiutasime minu diivani peal ja õhtu jooksul Sa tõesti kõik arbuusi ära sõid? Sa võtsid vastu ka minu kutse tookord. Mitte arbuusi ja juustu ja veini- ega kindlasti mitte sellepärast, et polnud midagi muud teha.

Olen väga õnnelik nende kõikide teiste kordade eest samuti. Vahel mulle tundus, et Sa tegelikult oled mu haldjast ristiema, kes lihtsalt teab, kuna on õige aeg end ilmutada. Või helistada. Või võmm kuklasse panna ja kannatliku emarebase moel mind turjast tagasi tee peale tirida.

Täna on sõbrapäev. Sõprade ja kallite inimeste päev. Tunnistan, et kui hommikul ärkasin, polnud mul aimugi, et sellest kujuneb  üks ilusamaid päevi, mis olnud. Tundsin, et hoian ja armastan. Et hoitakse ja armastatakse ka mind. Mõni aeg tagasi poleks ma uskunud ei ühte ega teist.

Mõtlesin inimeste peale. Sõprade peale. Kokkuvõttes taandusid need Sinuni. Tead, ma ei arva, et oleksin tookord, kunagi, ilma Sinuta täiesti hukka saanud. Aga olen täiesti veendunud, et just tänu Sinuni jõudsin ma iseenda, minu enda valitud elu poole, oluliselt kiiremini. Ja ma tahtsin öelda, et.

Aitäh Sulle, Ines. Selle eest, et mu elus oled. Kõige eest.

Mirjam

Olen viimasel ajal järjest sagedamini mõelnud selle peale, miks niipalju häbenevad oma tagasihoidlikku töökohta ja lihtsat ametit. Miks on justkui häbi olla poemüüja, väike mutter suures masinavärgis?

Olen kuulnud ka ohkamisi stiilis: „ No kes meist ei taha olla siis direktor?”  Mismõttes? Mina näiteks küll ei taha. Mitte kunagi. Kõik need koosolekud, numbrid ja statistika! Kui ma igavusest ära ei sureks, siis minu majandamise puhul kestaks ettevõtte heal juhul esimese auditini. Milleks tahta ametit, kuhu mul poleks midagi anda ja milles ma ilmselgelt ebaõnnestuksin?

Samamoodi oli kunagi ilmselge, et iga endast lugupidav noor läheb ülikooli. Mitte kutsekasse, jumala eest! Tunnistan, minagi ei astunud Tartu Ülikooli, sest hullult tõmbas. Läksin sinna, sest sain sisse. Kes see ikka luuser olla tahtis!

Mäletan, et tihti arutasin, miks ja kellele neid sadu ja sadu majandusinimesi ja juriste vaja läheb? Enamus neist ei jõua ju iial sellises konkurentsis rohkem kui keskpärasele tasemele? Aga mis vahet on keskpärasel juristil ja müüjal vorstiletis, kui nad mõlemad ilmselgelt jälestavad oma elu ja tööd?

Miks kutsekeskkoolis õppimine justkui häbi oli?  Kõik ei saagi olla arstid ja finantsjuhid. Kõik ei peagi. Mis peamine, kõik ei tahagi. Maailmas on väga erinevate oskustega/võimetega inimesed, väga erineva rolliga  ja ikkagi väga-väga olulised. Kas oma tööd armastav oskustööline on tõesti siis piinlik olla? Mis nii ilmselges ometi täiesti vale oli? Minu arust puudus asjadel igasugune loogika.

Tagantjärele mõeldes olen muidugi targem. Täna läheksin ma peale keskkoooli aastaks või kaheks alustuseks laia maailma, arendaks keeleoskust, otsiks ennast ja avardaks silmaringi. Tunneks, kuidas olemasolev väikese eestlase elu kitsaks jäänud mütsina peast lendaks. Laseks elul must-valgele maailmale pooltoone lisada, kangete põhimõtete nurkasid siluda, oma tahtmistel klaaruda ning soovidel settida. Prioriteetidel kujuneda. Usun, et oleks edasiste otsuste puhul elus abiks. Kõvasti.

Usun, et tagasitulnuna, oleksid tookordsed mõtisklused ilmselgelgelt lapsikuna tundunud. Ning mina – mina oleksin ehk naerusui mesinikuks õppima läinud..

” Hoidke mind õnnelikuna ja mina teen teid õnnelikuks“

…Kunagi ütles mu ülemus just nii. Täna usun sellesse väga. Mida see siis tähendab?

Paar aastat tagasi oli töö juures aastalõpu koosolek. Oli olnud hea aasta, tõesti. Ülemus tänas meid ja küsis, mida ta meile tänutäheks vastu teha saab? Meie vastasime. Ja sõitsime meeskonnaga soojale maale, 4+ tärniga hotelli, kõik hinnas paketis. Sest see oli  meie soov. Eriti vahva oli loo juures asjaolu, et toona veidi alla kahe aasta vanune tütar oli piisavalt suur selleks, et mitte tasuta saada ning piisavalt väike, et ilma temata minna.

Ma sain loa ta kaasa võtta. Tundsin tõesti, et need polnud ainult sõnad. Mind hinnati.

See kehtib tänagi. Tee ja ma näitan, et sinagi saad. Ei tee, ei saa. Pole vaja kõrgemat matemaatikat taipamaks, kummal poolel on mõistlikum olla.

See ütlus tähendab seda, et ülesanded, mis on antud, on täidetud. Neid täidavad inimesed, kes teavad, mis on nende roll antud pildis. Miks tahta ülesandeid täita?  Sest tehtut hinnatakse. Ja tulemusega rahulolev (tark) juht on helde nende vastu, kes seda teha aitasid. Ikka selleks, et neil isu edaspidigi ära ei kaoks.

Alati jätkub inimesi, kes justkui häbenevad oma ametikohti. Kohvikutöötajad, maniküürijad, üldse tundub, et peamiselt just teenindava ameti esindajad. Miks? Arvan, et nad on omaks võtnud väärastanud malli mõttest, et nende töö pole “päris töö”. Olen ise müüjana töötanud.  Igaüks, kes arvab, et see töö pole päris, tehku algatuseks kolmepäevane täisgraafikuga sett. Soovitavalt mõnes suures marketis. Jah, just nii, et sul on paarteist minutit wc-s käimise aega, fikseeritud lõuna ja tattipritsivad, (või  lihtsalt möliseda tahtvad) kliendid ja kohustus selle kõige juures särada.
Siis puhaku üks päev ja mingu tehku kaks veel otsa.

Luban, et mõjub suhtumisse värskendavalt!

Samuti kohtan tihti varjatud (või siis mitte nii varjatud) põlastavat suhtumist ülemuste poolt teenindajatesse. Jällegi (jätkem erandid välja), miks? Tekib iga kord tahtmine pidada maha üks innustav ja kirglik kõne sellest, kuidas oma ametiga emotsionaalset side tundev ning hoitud ja tunnustatud töötaja on iga ettevõtte kullapada. Ja lisada, et  üleoleva (mitte)suhtumisega oma töötajatasse näitavad needsamad  Eikeegid sulle ühel päeval keskmist sõrme ja panevad ukse selja tagant ilma ühegi süümekata kinni. Üks läheb, pole hullu. On läinud kuus, saab ettekäändeks tuua teemaga seotud valdkonna. Aga ühel hetkel pole enam asi kaadri voolavuses ja stabiilselt madalas tulemuses, vaid isikus, kes seda juhib.

Suur on suur tänu (funktsioneerivate) väikeste osade summale! Iga mõtlev väike teab seda. Iga mõtlev suur võtab lisaks teadmisele ka midagi ette.

Tee ja tee rõõmuga!

Miks siis püüelda sinna, kus tegelikult midagi endast anda pole? Miks tunda piinlikkust, kui selleks puudub igasugune põhjus?  Pole olemas halba tööd, kui seda teeb inimene rõõmu ja säraga. Pole halb olla väike, kui tunned, et suur seda märkab.  Ei maksa haledalt tunda ja üleolev olla. Inimene, kes teab, mida teeb, kellega ja kuidas, on loonud igal juhul iseendale suurepärase maailma ja keskkonna. Äkki tuleks kõigepealt ühes selgusele jõuda – kes ma olen, mida ma oskan ja mis mul päriselt vaja on?
Tõelisel vajadusel teha korrektuurid olemasolevas?

Ning siis olla oma ametis.. ja tunda end oma rollis hästi!

Iga  aasta mu elus algab omamoodi. On uued soovid ja mõtted, mis kaheteistkümne kuu pärast võiksid olla täitunud. Olenevalt aastast on olnud isegi sihid ja eesmärgid. Erinevad aastad, erinevad minemised. Ei midagi erilist fakti enda tõdemisel.

Küll olen tähele pannud, et mida vanemaks saan, seda vähem materiaalsemaks soovid muutuvad. Ja inimeste puhul ei otsi ellu niivõrd uusi, kuivõrd püüan aru saada olemasolevatest. Eile mõtlesin selle üle, mis võiks käesoleval aastal juhtuda. Mõtted olid üsna lihtsad ja inimlikud. Ja kokkuvõttes  taandusid kõik üheks: püüda sel aastal olla parem osa  endast.

Kuidas siis seda olla või selleni jõuda?

Kõik algab tervisest

Olgem ausad: kõik saab alguse tervisest. Enne lennukate unistuste ja tegude planeerimist on meil vaja kõigepealt jõudu ja jaksu. Nii vaimselt kui füüsiliselt. Olen täna kolmkümmend kolm. Nagu üks tuttav asjalikult mind pealaest jalatallani mõõtis: nüüd on aeg hakata hoidma seda, mis on. Igas mõttes. Ma olin täitsa nõus.

Selle aasta otsustasin ma alustada organismi puhastamisega. Ärge saage minust valesti aru – ei midagi drastilist ega äärmuslikku. Lihtsalt paar nädalat aed-, juur- ja köögivilju, milles puudub igasugune heroilisus. “Lihtsalt” hoidud suhkrust, soolast, lihast, alkoholist ja magusast. Aasta lõikes ei tundu ju palju. See kaks nädalat. Ei midagi ületamatut ja …oi, kui kuradima raske. Päris jube on päriselt mõista, kui sõltuv oled hommikusest kohvist, kuipalju mittervislikult ikkagi  harjunud elama oled ja nii edasi.

Ma ei saa veel öelda, kuidas lõpptulemus on. Aga esimeste päevade “palun tulistage mind” on asendunud helgemaks ja kergemaks lblikatundeks. On hakanud mõnus.

Usun, et enamus meist ei pea väga tähelepanelikult enda keha ja nägu uurima, leidmaks vihjeid oma surelikkusele. Jah, üsna tõenäoliselt hakkab varsti ka minu puhul gravitatsioon oma paratamatusega sekkuma. Ning see, mis enne oli ülespoole, rihib edaspidi alla. Nojah. Ning siis? Ma kavatsen elu lõpuni oma kehas end hästi tunda. Ja kui tõsiselt midagi häirima hakkab – võtan midagi ette.

Seega. Üks mu selle aasta eesmärk on teadlikult ja järjepidevalt elada tervelt ja tervislikult. Punkt.

No money, no honey

Kas raha on siis ikkagi elus nii oluline?  Muidugi on. Ja sellest sõltumine on veelgi hullem. Vahepeal tundub mulle, et  paljud meist pole mitte ainult raha orjad, vaid tegelevad moraalse prostitutsiooniga. Tehes tööd, mis ei meeldi, sest hea, et üldse tööd on. Mis visioonidest ja unistustest siin rääkida, kui iga kuu tänitavad postkastis kopsakad arved. Nii tüütu! Ja kui ohkega kokku lööma hakata tulusid ja kulusid, tuleb nentida tõsiasja, et rahapaat on tugevasti kreenis. Muidugi mitte enda jaoks soodsal viisil.

Seega, eesmärk aastal number kaks – rahaasjad korda!

Teen ära, päriselt

Eelmisel suvel suure entusiasmiga alustatud raamat sai uuesti ja siis uuesti alustatud.. neli korda. Vahepeal oli endalgi tunne, et kui see kunagi valmis peab saama, on aastanumber märkamatult 2020 ja sisu poolest on algupäraseks jäänud vaid minu nimi.

See vaevas ja oli hinge peal. Lubadus oli antud ja ..kokkuvõttes olin jälle alguses tagasi. Siis aga tegin mitu olulist otsust. Tuletasin meelde oma esialgse eesmärgi: soovi pakkuda oma lugejatele kokkupandud artiklid raamatu näol, mida on hea öökapi sahtlisse panna, randa kaasa võtta või sõbrannale kinkida. Ei mingi eriline šedööver, samas ka kindlasti mitte mahavisatud raha. Nii ma nüüd teengi. Lihtne ja väike tänuavaldus oma lugejatele. Ning täna on eesmärk seatud koos konkreetsete sammudega. Kõlavate loosungitega olen nüüd ettevaatlikum.
Kui kõik läheb nagu hetkel loogiline tundub, saab saavutatud selle aasta eesmärk number kolm – enne suve kokkupandud artiklitest ahjusoe raamat!

Lõpetuseks

Algaval aastal on lisaks ülaltoodule veel palju salasoove ja mõtteid, mida kindlasti loodan mitte ära unustada, tähele panna või ette võtta.  Loodan välja vedada ka ema, naise, õe  ja kolleegi rollis. Kui õnnestunult, eks seda näitab aeg.

Mulle meeldib mõte olla parim osa endast. Tuleb meelde lugu enda sees valitsevast heast ja kurjast hundist. Ja et karv läigib sellel, keda rohkem toidad. Tõesti, halva olemasolu tunnistades on veel mõnusam oma head tähele panna. Nõuab küll pingutust ja tahtejõudu aga mis siis. Halb versioon endast on siiani välja tulnud ilma igasuguse ponnistuseta. Aga millegipärast ei paku see pooltki niipalju rõõmu.

Alaku see ilus aasta!

Eile õhtul otsustasin, et kirjutan Sulle, sahvri sõber, kirja. Panin küll lühidalt ka Facebooki märke aga kuna soovin seda kõigile oma lugejatele öelda, teen siin pikemalt. Sest minu jaoks on teist oluline igaüks.

On asju, mida tahan, et Sa kindlasti teaksid. Meie, suured inimesed, kipume ju unustama. Siis tuleb meelde tuletada.  Vahepeal ja kindlasti.

Kunagi sai suhtesahver alguse sõbrast, kes mind näpu otsa haakis ja seminarile viis. Siis tulid Sina. Ja Sina. Ja.. Sina. Ühel hetkel oli teid palju.

Ja mina kirjutasin. Ehkki vahel päris täpselt ei teadnud, kellele ja miks, siis polnudki oluline. Kirjutasin, sest kirjutamata ma olla ei saanud. Vahel polnud pikalt midagi öelda. Siis ma ei kirjutanud ka. Toona ei teadnud, et tänu sellele tutvun tulevikus inimestega, kellega ma poleks ilma sahvrita tutvunud. Mitte kunagi. Ei osanud ka aimata seda, et tänu siinsele avaneb võimalus, millest olin kunagi ainult unistanud. Nüüd vaatan tagasi. Nüüd siis tean.

Ma soovin Sulle ilusaid pühi.

Ma soovin, et Su hinges heliseks rõõm. Et Sa mitte kunagi ei kaotaks võimet ja oskust naerda ning nalja visata. Elu, veidrate seikade ..ja ehk kõige rohkem ikka iseenda üle. Tehku naer Su rinna rõõmsaks!

Ma soovin, et Sa ei unustaks, kuidas lõhnab kalli inimese nahk peale vanni. Mis värvi on armastus sel hetkel, kui hoiad peos armsaid käsi ja lihtsalt tead. Et kõik on õige. Mis tunne on siis, kui saad sõnumi kelleltki, keda ammu pidasid oma elus kadunuks. Et Sa ei unustaks luua mälestusi ise. Iga päev. Et ei unustaks..

Ma soovin, et Sa ei lakkaks kunagi uskumast imedesse. Imed ei sünni kusagil kaugel ja kõikide teistega. Imed seisavad siinsamas, meie kõrval. Iga päev. Ja ootavad viisakalt, et Sinagi neid ükskord märkaks. Märka siis!  Neid väikeseid asju, mis kokkuvõttes on nii suured. Oma õnne. Ja peale märkamise oska seda ka hoida..

Ma soovin, et Sa ei tunneks end üksikuna. Et oleks alati keegi, kelle peale mõelda, kellele helistada, kellega rääkida. Et Sa ise oleksid samuti see Keegi. Kellegi teise jaoks. Kasvõi kell kolm öösel. Ka siis, kui pole kõik hästi. Just siis.

Ma soovin, et Sul oleks tervist ja jõudu. Hoolitse siis. Nii oma keha kui ka hinge eest. Oluline on tasakaal. Nende mõlema vahel. Olgu see eesmärk, kui eesmärki seadma peab!

Ma soovin, et Sa kunagi ei unustaks olla tänulik. Hetkede, inimeste eest oma elus. Ka nende olukordade eest, mis tundusid ehk ülekohtused. Võib-olla just tänu neile ongi täna elus midagi teistmoodi juhtuma hakanud?  Sina ise midagi uutmoodi tegemas?

Ma soovin, et Sa ei unustaks suhtuda inimestesse enda kõrval armastusväärselt. Ja oskaksid eemal olla ja eemal hoida need, kes sinna kuuluma ei pea. Usun, et kui kohtled enda kõrval seisvaid austuse ja lugupidamisega, kohtleb elu Sind ennast ühel hetkel samamoodi. Ma tõesti usun seda.

Ma soovin Sulle armastust ja soojust. Armastus on andmise rõõm. Mitte kunagi kauplemine ja vaagimine, kes kuipalju saab. Mitte kunagi. Olgu südametarkus teejuhiks, kellega koos armastust jagada!

Ma soovin Sulle usku. Et Sa seda kunagi, mitte kunagi ei kaotaks. Paremasse homsesse, iseendasse. Usku sellesse, et kõik hea on võimalik. Sest ongi.

Ma soovin, ma soovin, ma soovin… Niipalju on, mida soovida! Ja kindlasti unustasin ikka midagi olulist ära. Mis siis.

Ma tänan Sind. Ja Sind. Ja Sind…ja Sind. Ilma teieta poleks suhtesahvrit. Ilma suhtesahvrita poleks juhtunud niipalju ägedaid asju sel aastal mu elus.

Aitäh. Südamest.

Olgu Sul ilusad, säravad jõulud!

Mirjam

Paljud meie seas kõnnivad oma igapäevaelus ringi nagu unenäos. Võimetud soojust, hellust tundma. Julgemata olla ise õrn ja seda jagada. Armastama. Oleme keeranud oma südame lukku ja lukuvõtme alla neelanud. Ja selleski on oma tõde. Tõeliselt avatud südamega olek teeb sinust tõeliselt haavatava. Kumb siis olla: robot või päris inimene?

Minu peatselt saabuv kolmkümmend kolm (no mõnel võtab selleni jõudmine kauem aega, eks) on viinud tõdemuseni, et kõigile ei pea meele järele olema. Tõepoolest, vaid enda jaoks oluliste inimeste arvamus on ju see, mis tegelikult loeb. Samamoodi olen jõudnud selleni, et need, kelle oma ellu olen valinud, nemad.. väärivad ju parimat?

On üldse võimalik kvaliteeti tänases elus, suhtes, iseendas, tõsta? Kuidas osata olla hetkes, siin ja praegu, täielikult keskenduda, anda endast maksimum? Rõõmuga. Naudinguga…südamearmastusega?

Kodulehel www.bhairavayoga.com on kirjas:

„Seksuaalus on väga oluline osa meie elust. See on läbi põimunud kõigist meie suhetest, arusaamadest ja eelarvamustestki. Tantra, olles teadus, mis õpetab lisaks seksuaalsusele veel palju muud, õpetab enda sisemist seksuaalset universumi tõeliselt avastama ja kasutama. See on oskus, mida valdavad vaid vähesed. Kuid mis pakub neile oskajatele tohutus koguses rõõmu, naudinguid ja õnnetunnet“.

Hmm…mina ja tantra? Kõlas põnevalt, igatahes.

Kas see on see koht, kus inimesed võtavad lõpuks riidest lahti ja käib üks igavene seksimine?

Tantra on miski, millest vähesed räägivad. Seda on väga lihtne millekski rõvedaks ja naeruväärseks teha. Usun, et paljud pole täpselt aru saanudki, mis see siis kokkuvõttes on.

Eks väärarusaamad tulevad ikka rumalusest, kogemustest aferistidega või, kõige peamisemalt, lihtsalt teadmatusest. Mina käisin Bhairava Yoga kursusel. Moses Maimon polnud mitte ainult kaasakiskuv kõneleja, vaid oskas kohe esimesest hetkest luua pingevaba atmosfääri ning grupi ühte rütmi hingama panna. Ja ka kõige intiimsemat teemat käsitleda intelligentselt ja äärmiselt huvitaval moel. Ilma kordagi ühtegi neist labaseks tegemata. Juba sellepärast tundsin, et olen õiges kohas.

Tagantjärele ei oska ma isegi seletada, miks arvasin, et kursusel on kohal nn „teistsugused“. Nagu alateadlikult olin valmis kohtama inimesi, kel näol äraseletatud ilme, kaenla all kannel ja jalas puukoorest sussid. See polnud nii. Õhkkond oli täpselt õige- polnud kramplikke teresid ja puudus ka joviaalne semutsemine. Olid soojad, intelligentsed ja sõbralikud inimesed. Üksinda ja paaris, mehi ja naisi minu üllatuseks peaaegu pooleks. Oma eludes just nii edukad, et selle väljatoomine esimese asjana polnud enam oluline. Just nii parajalt suured, et teada, miks on nad tulnud. Ja piisavalt väikesed, et valmis vastu võtma ka uut. Mõnus.

Muidugi, kursusel on palju erinevat infot, on meditatsioonid ja on ka harjutused, mida tehakse paaris. Riided jäid selga aga müüte sai murtud omajagu. Minu „pinginaaber“  näiteks polnud pikkade juustega hipi, kes oma neljakümnest eluaastast hoolimata on siiani kolme ülikooli hingekirjas ja elab ema juures. Oli hoopis sümpaatne ja maskuliinne sõjaväelane. Jah, kõik sujus. Kusjuures väga loomulikult. Ilus on vaatepilt tõeliselt tugevast ja jõulisest mehest, kes julgeb olla avatud ja õrn.

Õhtul oli telefonis sõnum healt sõbralt: „Tervitused Armastuse jumalannale! Kuidas olemine?“

Ja mina vastasin: „ Kui mu toas oleksid potililled, mis mitte kunagi ei õitse, siis täna õhtul õitseksid nad küll“.

Energia oli tõesti tohutu.

Eelarvamustest vabaks!

Moses Maimoni juures käisin alles esimesel kursusel. Julgustan kõiki, keda vähegi see teema huvitab või on kunagi huvitanud, sinna minema. Väärt koht. Koos väärt tegijaga. Ja selle väärtuse minu sees lõi just läbikogetu: mitte ühtegi piinlikku momenti, lugupidamine nii teema delikaatsuse kui ka osalejate suhtes. Võime luua pingevaba atmosfäär ja esitada äärmiselt sisutihedat teksti viisil, et kordagi igav polnud. Ka korralduslikult on kõik väga mõnusalt üles ehitatud: sissejuhatavale loengule saab tulla tasuta. Uudishimu puhul ja selguse saamise osas ideaalne võimalus. Päris kursused on tasulised ja mitmeastmelised. Just nii, et igal arengutasemel inimesel on oma koht, kuhu tulla. Ja täpselt sellise hinnaga, et hoida eemale irvhambad ning jätta ruumi asjahuvilistele.

Kui peaksin kirjeldama, mis see tantra siis on, vastaksin nii: see on ood armastusele. Kõige ilusamas, puhtamas ja intelligentsemas vormis. Kunst, milles põimuvad omavahel väga erinevad valdkonnad alates astroloogiast ja lõpetades geomeetriaga ning sinna vahepeale mahub tervisliku elu elamise stiil, meditatsioonid, praktilised tehnikad ja veel niipalju muud. Minu jaoks seisnes tantra tõeline müstilisus taipamises, kuipalju ressursse on meis endis peidus, mida arendada ja millega tegeleda. Ikka selleks, et luua armastusväärsem elu ja ilusamad suhted.

Ning tantra kui tee selle ime leidmiseni iseendas. Vot see oli mu jaoks tõesti müstika.

Usun, et maailmas oleks palju rohkem tervemaid suhted ja õnnelikumaid inimesi. Kui vaid julgeks ja oskaks olla eelarvamustest prii ja  …armastada.

Väikeses linnas juhtus ikka, et ühistel tuttavatel olid elukaaslasteks ühised tuttavad lapsepõlvest, veel väikesemast omakandi maakohast. Enne „suureks saamist“ ja „linna“ kolimist. Nii ka seekord.

Ühel kodualeviku õhtul läksin emale külla. Hiljem sõpradega vanu häid aegu meenutama kodupuhvetisse. Lapsepõlve nostalgia ja kunagi suurena tundunud puud.. Olin haige. Mitte rohkem, kui palavik ja nohu. Ometi just selline tunne, et tahad parem kellegagi koos muusikat kuulata, naerda nalju, mis sada korda naerdud ja teed luristada, kui et olla üksi virelemas.

Seal me kohtusimegi. Ühise tuttava kunagine omakandi mees oli uljas tujus ja leidis koha meiegi lauas. Ikkagi ühest külast oleme me kõik pärit! Olid ajad, olid majad..saluut! Nii see õhtu kulges. Ühel hetkel  ei mahtunud rohkem teed sisse. Sisemine mina vilgutas väsinult ja kojutahtvalt laetulesid.  Oli meeldiv. Aga tsaupakaa nüüd.

„ Kuhu sa ikka niiviisi pimedas lähed, ise haige ka. Viskan su ära“, oli vastleitud hoolija platsis. Mõnedsajad meetrid minna…Eieiei, ikka autoga treppi! Purjus inimesed võivad uskumatult järjepidevad olla. Lõpuks lõin käega – mis siin jaurata. Ühe küla inimesed ikkagi.

Selle vähem kui kilomeetri jooksul oleksime vähemalt kaks korda äärepealt kraavi sõitnud. Mõned Elu õppetunnid said igaveseks selgeks. Mitte kunagi istuda purjus inimese autosse. Et joobnud inimene on ikka rohkem loom kui inimene. Tee, mis tahad.

Moraal vist kukubki enne selle kandjat?

Kui maja ette olin jõudnud, olin suhteliselt endast väljas. Und ei olnud kohe üldse järsku. Ja kui käed, mis pidid rooli keerama, kippusid mujale, sai viimane piisk karikasse kukutud. Äärmuslikud olukorrad toovad meis äärmusliku mina välja. Lajatasin heleda kõrvakiilu, enne kui ukse prõmmiga selja tagant kinni lõin.

Olin tõsiselt vihane. Solvumispisarad silmas, püüdsin end koguda enne tuppa minemist. Kuidas saab selline tropp olla!

Oli veebruar.  Ma ei teagi, palju aega möödus. Üliemotsionaalsetes hetkedes kaob ajataju. Aga enne, kui trepikoja uksest sisse astusin, vaatasin tagasi. Auto paraadna ees, pardatshoki peal  poolik viin ning magav mees, pea roolil. Ühelt poolt oleksin silma pilgutamatagi edasi läinud. Aga veebruari öö ning täiesti purjus magav inimene autos..

Sajatasin kuradeid ja veel kangemat kraami ning vaarusin koos nohiseva jahukotiga oma ema koju. Esimene mees, kelle sinna tõin. Lükkasin tühja voodisse magama. Kange Pinocchio ei puigelnud vastu ja vajus ohkega ning tikksirgelt.

Kuradi kuradi kurat. Täpselt seda oli siis vaja!

Hommik polnud lihtne. Ahastav ema köögis: „ Mis see seal tähendama peab? Ap-pi! No ütle, tüdruk, miks kõik küla krantsid pead just sina üles korjama?“.

Eilne bravuur oli niinimetatud kavalerilgi kadunud. Näost punane, pomises pohmellis piinliku tere. Oi kurja, see täiesti mannetu pilk tekitas samamoodi tunde, milles kommentaarid liigsed. Ja õhtule tagasi mõeldes käis peas kordusplahvatus.

Oli häbi. Ma ei teagi, kas rohkem ema ees või oli veel piinlikum tunnistada iseenda rumalust ja naiivsust. Et kohe alguses asjade edasist kulgu näha ei osanud.

Õppetund. Aga mida ma siis õppisin?

Täiesti  ebameeldiv  kogemus päädis kokkusaamisega koos antud loo antikangelasega ja tema vihast puhiseva riiaka naispoolega. Veel samal õhtul.

„ Minu meest sa endale ei saa! Ta rääkis mulle kõik ära. Kuidas sa terve õhtu jahtisid, täis jootsid ja magama meelitasid! Meil on väga usalduslik suhe. Jäta meelde!…Issand, kui hale sa oled.“

Ma ei osanud midagi kosta. Kõrvus hakkas kohisema lihtsalt. Küsisin täiskasvanud mehe käest: „ Kas tõesti oli siis nii?“. Mida tema tegi? Astus autost välja ja jooksis minema.

Me kohtusime üle pika aja. See sinu pilk, mis ei kannatanud minu oma välja. Niipalju möödunud aega vahepeal. Aga sa polnud unustanud, eks?

Ära karda. Ma ei ole enam aastaid pahane olnud. Ei sinu ega minu- ei kellegi peale. Lihtne oleks võtta endale ohvriroll ja kinnitada kuuel märtrinööbid. Ma ei tee seda. Kukkus rumalalt välja tookord, kõik see. Kes meist pole libastanud, üle võlli pannud? Tõesti, ilma otsese pahatahtlikkuseta?

Ma tervitan sind. Loodan, et sul on kõik hästi. Päriselt.

Ikkagi ühest külast pärit.

Kuipaljud meist tegelikult arvavad, et nad on head lapsevanemad? Nagu päriselt? Mina ise end superemaks kindlasti ei pea. Olen lihtsalt tõdenud, et kui kohelda oma väikest seltsimeest südamearmastuse, lugupidamise, hoole ja vahel ka kaameli kannatusega, on võimalik väga nauditavalt asju ajada.

Mulle meeldib oma laps, väga.  Temaga mängida, olla. Tirts toob minus välja rõõmsa, loova ja vajaliku mina. Kui vaid oskaks oma igapäeva-kiire-kiires selle olulisust rohkem meeles pidada!

Kase tänava teatriõhtud ( piletiga)

Vahel me korraldame tütrega teatriõhtuid, kodus. Publikuks on tavaliselt kõik mänguasjad: nukud, karud, kaisukad, mängunotsud. Eluaegse õiguse istuda esireas on saanud ebamäärasest materjalist valmistatud kängurupojad. Ja pöidlapikkused saavad alati sisse tasuta.

Etenduseks valmistumine vajab teadagi ettevalmistust. Keskmiselt kulub selleks pool purki juuksezeleed, märkimisväärne kogus lõhnaõli „Sweet“, umbes kümme patsikummi-klambrit ja soovitav oleks käepärane tulipunane huulepulk. Nii seegi õhtu meid leidis: tukad moekalt Elvis Presley moodi sätitud ja kõhud piimasuppi täis.

Õhtul, mis eriti meelde jäi, seisis Piletimüüja ja Kardinatädi elutoa lävel ( ukse vahele riputasime kardina. Ikka selleks, et saaks eest ära lükata). Pilet maksis sada kolmkümmend kaheksa eerot ja maksta võis ka kastanites. Kui rahakassa lukku keeratud, kastanid taskusse topitud, oligi aeg kostüümivahetusse minna.

Tuli hämaraks keeratud, hiilisin kikivarvul ja hääletult diivani taha ehk viimasesse ritta. Nagu järjekordselt lasteaia koosolekule hilinenud lapsevanem. Lakitud küüntega nukud, unised mõmmid ja kängurud olid kohustuslikus korras diivanile meelt lahutama pandud. Tõepoolest, korteris oli tunda teatud pidulikkust ja väikealeviku glamuuri.

..Ja hoolikalt ettevalmistatud etendus võiski alata..

Kardinad avanesid. Seal ta siis oligi. Leekivpunase suuga nelja-aastane tegi  aknalaual oma esimese debüüdi: „Tere tulemast ja head aega! Teater toimub homme!“ ning lasi mööda keskmiselt soojasid torusid alla nagu elukutseline tuletõrjuja.

Nojah. Igakord ei ole pikk etendus.

Mälestuste loomine juhtub igapäevaelus

Olen tihti mõelnud, et peaksin mõned meeleolukamad sündmused üles kirjutama. Ikka selleks, et kunagi äkki..oleks hea lugeda. Et ikka mäletaksin seda korda, kui Helena oli koos vennapojaga, kes püüdis kaheaastaste keeles end arusaadavaks teha, koos käte ja silmade pööritamisega (” no kuidas sa aru ei saa?”), kuniks tütar murelikult küsis: “Kas Robin on venelane?”.

Et meelest ei läheks see kord, kui tirts vaatas koos omavanuse poisiga esimest korda koos pissile läks. Ja täiesti nõutu näoga hiljem ise seisis, silmad peas kui tõllarattad- temal pole seda, mis Janil!

Et meelest ei läheks ka Võlukepi-nali, kui “ma-soovin-ma-soovin” mäng ühel hetkel üsna veidralt meie eaka naabrimehe puhul välja kukkus: ” Ma soovin, et sul oleksid uued hambad!”. Ah, selliseid väikeseid ägedaid hetki on ju nii palju!

Osakem märgata, tegeleda ja olla

Lihtne ja mugav on õhtul koju tulles panna käima televiisor ja arvuti ning mõelda, et küll varsti. Lapsed saavad ruttu suureks. Isegi minule tundub juba nii.

Lähedussuhted on keerulised. Paljud ei vea nendes välja. Minagi pole priimus. Ühest olen küll ammu aru saanud: kui oluline on teadlikult olla lapse jaoks olemas! Koos veedetud aeg on Elu kokkuvõttes piisavalt üürike, et selle olulisust osata juba täna hinnata. Tagantjärgi, täiskasvanuna, pole võimalik taasluua sidet, mida kunagi pole olnud. Lihtsalt pole. Läbi häda ära karjatatud tüütud jõnglased, ilma süvenemata, ilma siira huvita nende hinges toimuva vastu…Miks imestada, kui tekivad täiskasvanueas külmad ja kauged lähedased? Nemad ongi ju needsamad nn kaotatud lapsed..

Emotsionaalne side vanematega on hädavajalik tulevase enesekindluse ning adekvaatse enesehinnangu jaoks. Kui laps teab, et ta saab rääkida oma murest ja tal on koht, kus teda kuulatakse, õpib ta usaldama. Kui ebaõnnestumiste puhul märgatakse ja tegeletakse probleemiga, mitte karistuse suuruse määramisega,  ei hakka ta edaspidi läbikukkumist kartma. Ja nii edasi. Ja nii edasi.

Püüan järjest rohkem tegeleda iseendaga. Nii inimesena, naisena, sõbrana. Ka emana. Ehk ühel päeval olen leidnud kuldse kesktee  kõikide rollide vahel? Ma ei usu tegelikult, et superemasid üldse on olemas. Ja kui on, siis pole kindel, kas tahaksingi seda olla. Superpluss ühes valdkonnas tähendab tavaliselt supermiinust teises. Nagu ütlesin, püüan leida tasakaalu erinevate elurollide vahel.

Ühte usun aga küll. Et nii nagu igaühel meist on antud võimalus luua endale parim elu elamise viis, on võimalik luua ka oma lapsele olemasolevast parim lapsepõlv.

Alustagem peamisest. Otsusest olla nende jaoks olemas. Ka emotsionaalselt.

Peaaegu kaks aastat tagasi olin lahutusega ja ärakolimisega ühele poole saanud ning alustamas sinasõprust üksiolemisega. Mis seal salata, tekkisid ka kavalerid. Ühelt poolt ei otsinud, teiselt poolt oli huvitav ikka. Tähelepanu. Et keegi kuulas ja noogutas kaasa. Et justkui huvitasin kedagi. Mina! Madal enesehinnang sai päikesesooja, tundusin endalegi järsku täitsa kihvt.

Sama üllatuslikult kui armusin, leidsin end ühel hetkel ikka täielikus masenduses. Mõistsin, et tegin midagi täiesti valesti aga mida siis täpselt, jäi selgusetuks. See, et ma klammerdusin, ei osanud iseendaga midagi peale hakata, olin väga ebakindel ja üksinda jäädes kurvameelsusele kalduv – selle peale muidugi ei osanud tulla.

Keerutasin pastakat ja läksin suve saabudes kursusele, millest sündis praegune  Suhtesahver.

Praegu arvan, et peale tõsisemat suhet peaks isegi kohustuslik olema iseolemise aeg. Sisemise mina kokku lappimiseks. Kasvõi nn suhtekeeld. Paljud on seest katki  rohkem, kui isegi tunnistavad. Minagi polnud mingi erand. See on tulnud küll tagantjärgitarkusena. Tookord tuli Suhtesahver ja läks kiireks. Mis sest enam!  Sõin tervislikult, tegin sporti ja vahel libastusin mõnesse veidrasse armuafääri. Üldjuhul tundus, et olen õigel teel.

Selle aasta alguses sai lõplikult kõrini iseendaga seonduvast suhteteemadest. Riputasin selle nagisse paremaid aegu ootama ning panin varrukasse hindeks mitte liiga entusiastliku nulli. Ei oska, siis ei oska. Kramplikult ja tehislikult pole mõtet. Püüdsin keskenduda iseendale ja sisemise tasakaalu leidmisele.

Lõpu tegemine ei peaks olema kurb. Siis saab ju uuesti alustada

Täna olen tänulik, et kiir-lühiaja-inimesed ja suhtealged said lõpu eos. Mulle meeldib mõelda, et keegi ülevalt vaatas ja raputas pead, enne kui kraanid kinni keeras. Kaua võib? Õpi ära, tüdruk!

Täna olen esimest korda elus jõudnud selleni, kus polegi jooksnud aasta jooksul amokki, veel vähem kurvastanud looteasendis teki all. Pole üksiku üksildast ja tumedat tunnet. Hoopis mõnus on. Küll olen jätkuvalt sobitamas rahu minevikuga. Ikka selleks, et see mu tulevikku tuksi ei keeraks. Aga eks see vist ongi elukestev töö iseendaga. Lihtsalt mõni periood rohkem, siis jälle vähem.

Alustada saab alati, ka sajandat korda

Kuna tänavune suvi rammis ellu sisse nagu karu mesipuusse, läksid luhta ka minu õilsad plaanid elukestvast tervislikust eluviisist ja distsipliinist. Ma juba olin mõtlemas, et seekord jääb see minu loomulikuks igapäevaosaks ja hakkab tulema nö. iseenesest. Tutkit! Anna ainult võimalus ja minu sees elav laia kaarega hedonist parseldaks kogu olemasoleva  maha silmagi pilgutamata.

Seega. Saabus sügis ja tuli alustada algusest. Ehk siis lunastada indulgents ja hakata uuesti oma ihu ja hinge eest hoolt kandma. Sama otsustavalt nagu ema lapsepõlves karupükse jalga tõmbas. Olen aus.

Polnud lihtne.

Alguses oli jälle väga raske sundida end kuskile minema.  Trenni, jooksma, sotsiaalset elu elama. Suvine raamatu kirjutamine päädis kriitikaga, millega olin nõus aga  millest hoolimata edasi ei osanud minna. Palju aega läks raisku. Tekkis masendus selle üle, mis kõik tänu kirjutamisele tegemata jäi. Sahvrisse polnud mul midagi öelda. Ja kirjutamise pärast kirjutada ma ei tahtnud. Uued inimesed ja kohad inspiratsiooniks?  Tänan ei. Ma ei tahtnudki uusi inimesi, olukordi ja kohti. Üks soov oli mul küll. Vajutada pöidlaga pulti ja tellida endale kosmosest täiesti teistsugune elu.

Siiski. Enda sundimisest kodunt välja sai mõnus tunne ja tutvused. Edasi tulid ka käimised üksi ja mitteüksi. Nüüd on raamatu kirjutamine täispurjes ja olen väga õhinas. Üldse on igapäevaelus palju rõõmu ja tegevust. Ning kõige kummalisem – asjadega, mis ennast rõõmustavad, on nii palju tegemist, et  valulist üksinduseteemat ei eksisteeri. Ümber on mõnusad inimesed, kellega jagada mõnusaid hetki, siis kui mõnusalt sobib.

Pealegi, eesmärgipäraselt maitsta maailmas valitsevaid patte pole lihtsalt mõnus, vaid suisa  suurepärane nauding.

Kuidas Sul läheb?

Enese ületamine, ka väikesel moel ja igas väikeses päevas, on mu jaoks jätkuvalt väljakutse. Valikuid, mida ma tahan ja mida ma vajan, ei ole alati lihtne teha. Inimeseks olemine ja jäämine on täitsa raske töö, ausalt. Kardan, et kui selle kohta peaks kuskil  peen arvepidamine olema, siis hoolimata sünnpärasest heasoovilikkusest on miinused ka minu kontol.

Enda eest teadlikult hoolitsemine, kõigil tasemetel, on lugupidamise märk. Iseenda vastu. Endast lugupidav inimene oskab ka teist lugupidavalt kohelda. Ja kui kaks teineteisest lugupidavat inimest juba koos askeldavad, on asi ise juba lugu pidamist väärt.

Selle õppetunni ma ära õppima pidingi. Selle, kuidas osata iseendaga õnnelik olla.

Oktoober on tänavu eriti ilus. Raamat on eluvaimu sisse saanud ja kujuneb. Tänan küsimast, ma askeldan jälle.

Kuidas Sinul läheb?

Armsad sõbrad! Valisin ühe loo Kaido Pajumaa sulest, mida otsustasin teiega jagada. Sahisevaid vahtralehti ja ilusat sügise algust kõigile!

” Tere, Võõras!

Nüüd on see siis tehtud. Istun siin kauge suurlinna kahetoalise korteri kööginurgas ning püüan mõista, mis õigupoolest minu elus viimase kuue kuuga juhtunud on. Jah, tegelikult on ju kõik juhtunud, mida iga inimene kõige rohkem oma elus kardab – tema elu on kokku varisenud. Aga nagu filmides, nii ka meie elufilmis, toimub kokkuvarisemine ainult peas. Vaadates aknast välja töölt koju kiirustavaid inimesi ei paista nende eludel midagi viga olevat. Kõik on justkui suurepärane. Mõni isegi naeratab. Hm, sama oleks ka kindlasti nende arvamus, kui üks neist korraks pea tõstaks ning minu üksikut nägu selles akende rivis märkaks. Ka neile tunduks, et kõik on ju korras.

Aga nad ei tea.

Tegelikult ma ei tohiks sulle kirjutada. Mina olin ju see, kes selle kõik siiski põhjustas. Sina oled inimene, kes soovis seda kõike päästa. Vähemalt mulle tundus nii. Aga ega see esimene kord ei oleks, kui alles millalgi hiljem saan teada, et see oli osa sinu plaanist. Praegu tunnen igatahes end süüdi, et olen raisanud ära need 10 aastat, mida me koos veetsime. Mul ei olegi niivõrd kahju enda kümnest, vaid sinu kümnest. Lihtsalt on. Lihtne on ju vaadata enda sisse ning mõelda, et saan hakkama. Aga ma ei tea, kuidas tunned ennast sina. Süüdistad sa ennast või mind? Süüdistad sa sõbrannasid, kes sulle kogu aeg “head” nõu andsid või oma vanemaid, kes õigel ajal aru pähe ei pannud?

Ma ei tea. Kuid loodan seda ühel päeval teada saada. Just seepärast võtangi julguse kokku ning kirjutan sulle kirja. Esimese kirja. Esimese päris kirja, millest oleks pidanud meie kooselu kunagi alguse saama. Mitte aga nendest rajudest pidudest ja naudinguid täis õhtutest, mil arvasime, et maailm ongi ilus ja me oleme teineteisele loodud.

Äkki olemegi. Aga sellisel juhul kui võõrad. Mitte kui hinged, kes koos sama valguse poole lendavad.

Ma tunnen, et ma ei tunne sind üldse. Põgenesin selle ma-ei-tunne-sind-üldse eest. Mis tekitas üha enam tunde, et ei tunne ka iseennast. Kadudes armastusse kaotame iseenda. Ning seda mitte ainult hetkeks, nagu tavaliselt arvatakse, vaid me võimegi ära kaduda. Hakkame elama kellegi teise elu, kelleks me oleme ennast pidanud. Võib-olla võtame endale abikaasa rolli, võib-olla isa rolli. Aga kuhu jääb minu roll? See roll, kes ma kunagi olin, aga mille magamistoa kappi sügavale ära peitsin, sest armumise ajal sain aru, et tegelikult sulle see ei meeldi. Armumise ajal tahame aga alati ju teineteisele meeldida. Nii nagu näitas müügimees mulle eelmise aasta suvel meie esimese pereauto kõige paremaid omadusi, jättes kõrvale puudused, mis ühel hetkel murekohaks said, peidame ära ka enda puudused ajal, kui armume ning “müüme” oma armastust.

Me tahame meeldida. Tahame, et teine inimene meeldiks. Selle kaudu õpime ebateadlikult silmi kinni pigistama teise “puuduste” suhtes, mida teada ei taha, ning ka iseenda puuduste suhtes, mida arvame, et teine inimene ei taha teada. See toimub kahepoolselt.

Aga mõtle nüüd, kallis Võõras, mis olukorra see tekitab? Sellisel viisil ei olegi võimalik, et kaks inimest kunagi üksteist tundma õpiksid – me elamegi ning armastame üksteist illusoorses maailmas, mille oleme koos loonud. Mina peidan enda vigu ja ei tunnista sinu omi. Sina ei tunnista samuti minu vigu ning peidad enda omi. Mis on tulemus? See on neljakordne pettus inimeste vahel, kes nimetavad endid armastajateks ning vannuvad truudust nii heas kui halvas kuni surmani.

See ei ole ju lõpuni võimalik.

Kui armumine kui bensiin läbi põleb, hakkame ju taas inimesteks. Kuhugi ju kaob ära see jõud, mis kandis meid üle meie puudustest ning silmad hakkavad taas vähehaaval lahti tulema.

Öeldakse, et aeg parandab kõik haavad. Mulle aga tundub, et aeg teeb hoopiski lahti kõik haavad, mille me oleme ajutise armumise plaastriga kinni teipinud.

On aeg ärgata ning küsida iseendalt: “Kes ma tegelikult olen? Kes sina tegelikult oled? Ja mida kuradit me siin ühes majas teeme?”.

Kallis Võõras, sa oled maailma parim inimene, maailma parim naine ning maailma parim ema. Meenutades meie esimesi kohtumisi ning naerust pakatavat armumist, ei mõista tänini, kuidas suutsime selle kõik kaotada. Kuhu kadusid sina? Ja kuhu kadusin mina? Tegelikult mõistan, et mitte kumbki ei kadunud, vaid oleme põgenenud elu enda eest. Mina sinu eest, sest ma hakkasin kartma iseennast ja oma nägemust elust. Ning sina minu eest, sest otsustasin ühel hetkel iseenda ning sinu suhtes ausaks jääda.

Kuhu see viis? Nüüd olen ma sinust 4000 km kaugusel ja otsin vastuseid. Vastuseid küsimustele: Mis juhtus? Miks see juhtus? Ja kas midagi saab veel päästa?

Päästa saab alati. Alustame peame aga enda peast. Mina ei saa tulla sind päästma valust sinu sees, sest kõik ei läinud nii, nagu ma sulle 10 aastat tagasi lubasin. Ja sina ei saa tulla päästma mind valust minu sees, sest ma lubasin sulle midagi, mida ma ei suutnud täita.

Jah, ma olen katki. Minu maailm on katki. Ja minu hing on katki. Liimi mul ei ole, kuid mul on minu mõtted. Need mõtted, mida ma kunagi ei jaganud ning mida sa kunagi ei kuulanud.

Ainult mõtted. Kuid kas midagi peale mõtete üldse meie maailmas eksisteeribki? Kõik on ju külm ning kõle ilma nendeta. Meie mõtted, hinnangud ja emotsioonid annavad maailmale värvi. Praegu on see värv valdavalt sinine ja hall, aga soovin, et ühel päeval oleks see taas kuldne ja valge.  Selleks peavad minu mõtted muutuma. Ning selleks pean ma mõistma.  Sinu mõtteid. Enam mitte neid mõtteid, mida sa arvad mind tahtvat kuulda, vaid neid, mida oled peljanud kogu aeg.

Ma soovin sind lõpuks tunda. Ma soovin teada, kes sa oled, kallis Võõras.”

Mäletan noorena nii hästi ühte vaasi, mis oli kingitud mu vanematele pulmadeks. Seal oli kirjas: ” Mine alati näoga päikese poole, siis jäävad varjud seljataha“. Toona tundus – mõni kohe oskab nii kihvtilt öelda! Täna  mõtlen: miks peaksid inimeste varjud olema nende selja taga?

Meil kõigil on oma tumedam pool

Minu jaoks seostub vari minu sisemise tumeda poolega. Sellisega, mida ma tunnistada ei suutnud väga kaua aega. Kuidas saakski ükski endast lugupidav inimene arvata, et temas on kurjust, vägivalda, reeturlikkust, valelikkust? Et sisimas on meis kõigis peidus egoist, mõrvar, valetaja? Vabandage väga aga mina küll selline ei ole. Tuleb tuttav tunne? Aga tea, et oled. Me kõik oleme.

Näe oma varju

Kui sa võtaksid aega ja kirjutaksid ühe lehe täis kõige jõledamatest ja häbiväärsematest  inimomadustest, siis sa võid kindel olla, et iga omadus on olemas ka sinu sees. Võltsvagatseja, äpu, türann, liiderdaja, kehkenpüks, manipuleerija, egoist. See võib kõlada uskumatult, absurdselt aga see on kõigis meis olemas. See on minu tumedam pool, see on sinu oma samuti. Näen juba praegu silme ees erinevaid nägusid. Mõni raputab pead: mina küll selline pole. Mõni käratab: ma ei suudaks iial valetada! Aga meie tume pool on täiesti sünnipäraselt sisse kodeeritud. See ei sõltu sellest, kas sa tahad või ei taha. See lihtsalt on. Kuidas saad sa öelda, et sinus seda pole?  Äkki pole sinu puldinuppu siiani keegi lihtsalt vajutanud?

Kui välised tegurid on katalüsaatoriks meie instinktidele

Nii nagu loomad kaitsevad täiesti instinktiivselt oma territooriumi, perekonda ja poegi, teeme seda ka meie.  Meie ürginstinktid on lihtsalt uinunud, kuna äärmuslikke olukordi igapäevaelus õnneks ei ole. Aga see ei tee olematuks nende olemasolu. Me lihtsalt ei ole endale neid teadvustanud.

Proovin kujutada ette, et ma sõidan autoga ja ühel pool teed seisab mu kolmeaastane tütar, teiselpool teed bussitäis õpilasi. Näen lähenevat furgoonautot ja tean, et avarii on vältimatu. Mul on ainult kaks valikut: kas keerata ühele poole, et päästa oma laps või vastupidi. Lähtun ma  sel hetkel lihtsast loogikast, mis ütleb: keera paremale, seal on üks aga teisel pool kakskümmend? Ei lähtu.Olgu kasvõi kolmkümmend kaks, ma valin alati  oma lapse. Hoolimata millestki muust. Minu ürginstinkt on see, mis paneb oma last surmasuust päästma. Ma ei mõtle, ma ei teadvusta. Ma tegutsen. Olen ma sel hetkel kellegi jaoks täielik egoist? Absoluutselt.

Püüan kujutada ette, et mu kõige kallimat inimest, armastatatut, vägistatakse. Toorelt, rämedalt ja tal puudub igasugune võimalus pääsemiseks. Ma näen ainult tema õudusest nimetut nägu, silmades peegeldumas abitu karje.  Kas ma mõtlen sel hetkel, et vägivallale ei vastata vägivallaga? Et räägime ja küll igale asjale leidub lahendus? Teeme grupikalli ja andestame? Ei mõtle. Tõenäoliselt haaran esimese kõige raskema asja, et olukorrale lõpp teha. Ma ei ratsionaliseeri, ma tegutsen instinktiivselt. Olen ma võimeline tapma? Järelikult.

Kui Gulagi koonduslaagris naised määrisid keedetud peediga oma põski ja huuli, et välja näha elujõulisemad ja terved, siis kas nad mõtlesid, et valetamine on üks inetu tegu? Vaevalt. Soov ellu jääda oli lihtsalt niivõrd tugevam. Oleksin ma ise sellises olukorras võlts ja valelik olnud? Kahtlemata.

Kui sa seda loed, proovi mõista ja proovi end samastada olukordades. Ära anna hinnangut, püüa lihtsalt kujutada end täpselt konkreetsesse olukorda. Kas tõesti poleks sa võimeline millekski selliseks? Mina tean, et mina olen.  Ehk just praegu ma tunnistan, et mind ei huvita teised elud, kui mu tütar oleks surmasuus, ma olen potentsiaalne mõrvar, kui ma kaitsen oma lähedast, ma valetaksin silma pilgutamata, kui sellest sõltub mu elu või surm.

Võta oma vari käekõrvale

Kui sa tõeliselt taipad, et sinus on olemas vari, kus on sinu tumedam pool, hakkad sa mõistma. Et pole olemas halba ega head inimest, meis kõigis on kõike. Sina oled sina. Mina olen mina. Me oleme.

Too oma vari välja, päikese kätte. Võta ta käekõrvale. Vaata täiesti ausalt otsa. Saa tuttavaks! Jah, minus on valelikkust. Jah, minus on reeturlikkust. Jah, ma olen võimeline alatusteks.

Koge  ebameeldivust, viha, õudust, kõike, mida need tunded sinus tekitada võivad –  iga ihurakuga. Kujuta ette olukordi, kus oled olnud närukael, kättemaksuhimuline, silmakirjalik, argpüks. Kujuta end sinna üleni sisse. Lase sel tundel olla.

Olen aus – minu jaoks on oma tumedama poolega tuttavaks saamine olnud emotsionaalselt raskeimad ülesandeid. Kuipalju ma arvasin teadvat, mida ma olen ja mida ma kindlasti pole. Taipamine, et minus on kõike, mõistad, päriselt selle taipamine , oli väga võimas ja negatiivne emotsioon. Kõige raskem ongi vist leppida oma päris minaga.

Leia valgus oma varjust

Kui  oled  oma tumeda poolega tutvunud, samastanud, olnud ( kõlab nii nõmedalt aga siiski)- lase sel minna. Rahu ja armastusega. Varju aktsepteerides. Vari ei kao kuhugi, mitte kunagi. Minul on vari. Sinul on vari. Meil kõigil on varjud. Ja oma tumedama poolega rahu sõlmides, teda päikese kätte tuues, olen ma tegelikult ju aktsepteerinud iseennast. Sellisena nagu ma tõepoolest päriselt olen. Lihtsalt inimene. Ekslik, vigadega. Mina. Ja ma aktsepteerin ennast sellisena. Ma ei eita, ei suru alla, ma olen teadlik. Sest ma olen seda endale teadvustanud.

Kui sa hakkad elama olles teadlik, leppiv ja armastav oma minaga, just sellisena nagu sa oled, hakkad sa nägema oma varjus valgust. Ühel hetkel tõded, et tänu temale oskad sa hinnata iga algavat päeva. Sa hakkad ise looma armastusväärseid hetki. Võib – olla esimest korda elus tunned sa millestki tõeliselt naudingut? Enam pole vaja tõestada, et sa oled rohkem, keegi teisem. Sa  ei tunne kellegi suhtes üleolekut. Sa tead, et pole kellestki parem. Sa pole kellestki karvavõrdki halvem. Sa lihtsalt oled. Sa ei hinda ja ei anna hinnanguid.  Sa pole kohtumõistja, kes ütleks: see on õige ja see on vale. Oled tänulik ja alandlik elu enda ees. Ja tõepoolest oskad hinnata seda, mis sul on, mitte mõelda selle üle, mida ikka veel pole.

Vari su kõrval meenutab, et sinus endas on kõike. Me oleme ju vaid inimesed. Ja küsimus polegi selles, kui tume on sinu vari, vaid oskusest näha valgust oma varjus.

Koristasin kappe ja kraamisin tuba. Kui töö tehtud, panin käima muusika ja tossama viiruki.Oli selline mõnus olemine. Millegipärast jäin vaatama tikutopsi oma peos. Sinna oli kirjutatud: „Toosis ca 45 tikku. Tellija: Hansa Candle AS”.Tekkis kujutluspilt: ma olen täna kolmkümmend üks. Üsna tõenäoliselt ongi mu ülejäänud elu nagu topsitäis tikke, millest igaüks tähistab elatud aastat. Seega – keskmiselt 45 aastat veel. Kui selle eani olen õnnelikult elada osanud, siis tõenäoliselt olen ka elu õhtutunnile vastu minnes rõõmus rauk. Kas ma oskan?

Esimene tikk on süüdatud

Vana aasta viimasel õhtul kolisin majast, mis oli olnud mu kodu mitmed aastad, ühetoalisse korterisse. Ehkki ma ei teadnud, miks, oli mul täiesti kindel sisemine veendumus, et ma pean uue aasta esimese päeva alustama puhtalt lehelt. Sõna otseses mõttes joone kõigele masendavale ja rusuvale alla tõmbama.  Koos pesumasina ja diivaniga pakkisin kokku ka eneseväärikuse riismed ja läksin. Panin värava kinni, vaatasin viimast korda maja, kallistasin koera ja ütlesin hinges: see on nüüd läbi.

Mul polnud aimugi, mis uus aasta mulle toob ja kuidas ma hakkama saan. Aga kui pool üksteist õhtul magama läksin koos Helenaga, ütlesin ma endale: sellest tuleb mu elu kõige erakordsem aasta. See oli minu varajane uusaasta tervitus. See oli otsus. Justnimelt. Ma võtsin vastu otsuse algava aasta osas ja tõmbasin mõttes tikku.

Kirglik leek või suitsune susin

Võta tikutoos ja vaata seda. Üks tikk põleb  praegu ja minu topsi on nelikümmend neli veel jäänud. Sinu oma põleb samuti ju. Kuipalju tikke sa siiamaani raisanud oled? Mina olen piisavalt selleks, et ülejäänut väärtustada. Iga aasta on üks tikk. Kuidas sa seda põletad? Susistad ära, nagu vead hommikut õhtusse? Põletad nii kirglikult, et hetkega on kõik läbi? Võtad hoopis topsi ja viskad kõik  korraga lõkkesse nagu viskad tühja oma elu?

Ma olen sel aastal teadlikult teinud asju, mis mulle on tõelist naudingut pakkunud. Olen tõesti elanud juba tänaseni viisil, nagu ma seda pole teinud viimased viis aastat. Mu leek on olnud küll arglik ja vahepeal kustumaski aga mida aeg  edasi, seda eredam, kirkam ja julgem. Tean, et susisema ei jäta ma seda enam kunagi.

Kui lõpust saab algus

Veel aasta tagasi puudus mul igasugune enesekindlus, väärikus, identiteet. Kõik tõekspidamised armastusest ja elust olid kui valuuta, mis enam ammu ei kehtinud. Ma olin ise  samuti liiga palju samme valesti astunud. Kindlasti ei olnud ma ise musternaine, kaugel sellest. Mu abielu oli lihtsalt ühel hetkel sirge ja surnud.

Aga hetkel,kui polnud enam midagi kaotada ja saabus homne päev, Helenaga näpuotsas, taipasin esimest korda elus, mis mu jaoks oli tõeliselt oluline. Ma teadsin, mida ma tahan. Ma teadsin, mida ma ei taha. Hakkasin tegutsema.  Sain lapsele lasteaiakoha ja läksin tagasi tööle. Lahutasin ära ja võtsin enda neiupõlve nime tagasi. Otsisin üürikorteri. Hakkasin koolis käima. Minu lõpp sai  tegelikult minu alguseks. Kõlab nagu väga kergelt teostatav, eks. Aga see polnud.

Ka mina kukkusin auku tagasi rohkem kui kord. Selleks, et päriselt midagi juhtuma hakkas, kulus pool aastat. Vabadel õhtutel ma meisterdasin peas plaane, kuidas, mis moel, kas üldse. Vahel läksin lihtsalt välja ja jõin end mälukasse. Seda kõike oli liiga palju. Ma ei suutnud oma emotsioonidega toime tulla. Hoolimata sellest, kuiväga tahtsin leida lahendusi, ma ei suutnud neid lihtsalt näha. Ikka ja jälle proovima ajendas vaid üks: usk paremasse homsesse.  Ehkki otsisin vastuseid väljast ja ei näinud ilmselget – ennast.  Ma ei osanud seda lihtsalt teada varem.

Sütti, sütti, võimas leek!

Sel aastal olen esimest korda väga teadlikult tegelenud asjadega, mida ma naudin. Olen avastanud uuesti enda jaoks raamatud. Õppisin lapsena väga varakult lugema. Põhjus oli väga ratsionaalne: tahtsin teada, kuidas lugu lõppeb. Ema ei jõudnud ju igal õhtul ette lugeda.

Kuni neljateistkümnenda eluaastani olin ma täielik raamatunarkomaan. Ma lugesin kogu aeg. Puhja raamatukogus käisin kord kahe nädala jooksul Salvo kelguga, mis oli raamatuid triiki täis. Unistasin raamatukogutädi ametist. Võimalus päev otsa lugeda ja saada selle eest veel sada rutsi kuus – see tundus kui muinasjutt. Ma jumaldasin lugemist.

Miks ma siis selleks hiljem aega ei leidnud? Sest ma polnud lihtsalt aega võtnud. Justnimelt: võtnud. Sel aastal olen iga kuu ostnud endale vähemalt ühe raamatu. See on mu igakuine meeldetuletus endale: tegele asjadega, mida päriselt ihkad. Ma ei saa küll lubada endale tavaliselt rohkem kui ühte või äärmisel juhul kaks aga seda põhjalikum ja kaalutletum on iga sooritatud ost. Ja ma täiesti kaifin seda tunnet, mida ainult raamatud suudavad minus tekitada.

Olen tutvunud uute inimestega. Ja mul on neilt nii palju õppida! Teen seda ahnelt ja isuga. Justkui olles alateadlikult valmis selleks, et nii nagu tulevad, võivad nad minna. Tahan, et ma hiljem ei saaks mõelda – „oleks võinud“.

Ma olen hakanud tegelema teadlikult iseenda sisemise arenguga. Meditatsioon on ikka jätkuvalt väga raske. Võib olla on lihtsalt kortermajas elades vaja kõrvatroppe, et summutada naabrite hääled ja haamriga toksimine korterist neliteist? Mida teha sääskedega, kui oled liuglemas alfatasandile ja keegi londi selga lajatab? Aga ma proovin edasi.

Ma pole võtnud vastu otsust hakata täiskarsklaseks ja püüelda helevalge nimbuse poole ümber pea. Mulle meeldib vahel veini juua ja hommikuni rokkida. Ma ei ütle kunagi ära hõrgust toidust. Mulle meeldib tunda end elusana. Ma naudin.

Leia sinagi üles tegevused, mis sulle päriselt meeldivad. Sütita ise oma leek läbi selle. Tee asju, mis sulle meeldib, mis kukub sul hästi välja. Leia üles oma sisemine põlemine! Su päevad hakkavad olema täis pikitud hetkedest, mis teevad sind rõõmsaks ja annavad jõudu homseks. Teadmine, et homme on vähemalt üks asi, mis su südame põksuma paneb, annab põhjuse hommikul naeratamiseks.. Ühel hetkel sa näed, et põled jõulise, ereda leegina. Sa oskad end ise õnnelikuks teha.

Mitu tikku on su toosis järgi?

Elada viisil, kuidas olla rahulolematu, õnnetu ja sisemist trotsi täis – seda oskan ma suurepäraselt. Võiksin vabalt kirjutada nädalaga raamatud stiilis: „5 vihkamise viisi“, ” Torm elutuppa. Minutiga!”, “Kuidas luua toimiv sõltuvussuhe“, „Tingimustega armastus“. Ehkki mul puudub ärivaist, ei usu ma millegipärast, et need kaoksid letilt kui ahjusoojad sarvesaiad. Inimesed teavad isegi, kuidas elada õnnetult.

Mul on neljakümne viiest tikust põlemas esimene. See oli tuliuus pakk. Tihti ei anta võimalust kõiki tikke lõpuni kasutada. Tikk.Takk. Siis saab aasta täis. Üks tikk põlenud. Nelikümmend neli ees.

On inimesi, keda me ei salli. Olukordi, mida me vihkame. Oled sa kunagi mõelnud, et maailma  kõige suurem massihävitusrelv asub hoopis sinus sees? Ja selle neutraliseerimiseks võiksid otsida vahendeid mitte väljastpoolt ja teistes, vaid iseendas?

Meie ja Nemad

Vihkamine on ürgse vaenulikkuse kõige intensiivsem ja kauakestvam vorm. Kui ma oleksin homofoob, siis oleksid kõik geid Nemad. Kui ma oleksin taimetoitlane, siis oleksid kõik lihasööjad Nemad. Kui ma oleksin rassist, oleksid kõik juudid, mustad ja horvaadid Nemad. Ja ma vihkaks neid täiesti stereotüüpselt, hoolimata karvavõrdki Nende isikuomadustest.Tunned sa end kuskil siin ära? Tahaksid veelgi olemasolevat täiendada?

Inimeste markeerimine Nendeks võimaldab täielikult blokeerida meis endis mistahes kannatused, mis Neile osaks saavad. Me ei samasta end kunagi Nendega. Nad on justkui mitteinimesed. Nad on Nemad. Heal juhul ei pea me Neid millekski, tavaliselt vihkame sealhulgas. Meil puudub igasugune võime Nendele kaasa tunda. Ehkki võime olla väga armastavad ja hoolivad oma laste ja lähedaste suhtes. See ei loe – võime olla täiesti tundetud, isegi erakordselt jõhkrad ja julmad, kui puutume kokku Nendega. Miks me oleme võimetud mõistma?

Ole vihkamises vaatleja

Mida aeg edasi, seda rohkem ma tajun, et inimesed ei aja mind enam endast välja. Ehkki seda vahel juhtub, siis üha harvemini. Ma lihtsalt ikka rohkem ja rohkem püüan teadlikult jõuda arusaamiseni, mis võib olla selle tatti näkku pritsiva inimese tegelik motiiv. Keegi meist ei ole ju sünnipäraselt erakordselt pahatahtlik.

Kujuta ette endale olukord või inimene, mis sind hetkega endast välja võiks ajada. Tunned, kuidas veri automaatselt pähe lööb ja hingamine justkui iseenesest raskemaks läheb? Sinu jaoks on olukord eriti ülekohtune, sa tunned, et pole sellist käitumist ära teeninud.

Astu nüüd mõttes olukorrast välja. Võta neutraalne kõrvalvaataja roll. Miski pidi olema ju selle inimese kindel põhjus, miks ta sinule hetkel tahab „sisse sõita“, süüdistada, alandada, ette heita. Tema enda arvates kaitseb ta täiesti kindlalt iseenda tõekspidamisi, seisab enda eest. Miks see olukord/ inimene siis tegelikult sind endast välja viib? Just, sest kui sa saaksid aru, siis ei viiks.

Loo moraal polegi selles, et olukord tähendusrikka vaikusega väärikalt vastu võtta, vaid empaatias. Empaatia pole kaastunne. Et vaatad vihast lõkendavasse näkku ja naeratad kaastundlikult: „oh sind rumalat“. Tõenäoliselt oleks see sama hea kui läita viitsütikuga pomm enda nina all. Empaatia on olukorrast mõistmine ja aru saamine, ilma õigustust andmata. See annab sulle eelise mitte kaasa minna arulageda vihaga. Kui mõista päriselt, mis võis selle vihapurske põhjus su nina ees olla, on palju suuremad võimalused läbirääkimisteks ja rahumeelseteks kokkulepeteks.

Kust tead, mis silt on purgil, kui sa pole sealt kunagi välja tulnud?

Enamus vihkamisest on sünnitanud meie endi rumalus, teadmatus, uskumused ja eelarvamused. Mida rohkem sa end kurssi viid konkreetse teemaga või juurdled põhjuste üle, miks suhe mõne inimesega ei klapi, seda suurem on tõenäosus vältimaks stereotüüpidesse laskumist.

Mul enda tutvusringkonnas on mitmeid venelasi. Mitu aastat oli mu parim sõber venelane. Üldse tunnen venelastega end tihti omasemalt kui eestlaste seas. Kui oleksin lähtunud stereotüübist: „Venelased, koju raisk!“, poleks mu elus kahte maailma kõige värvikamat suve. Ma ei näinud Neid, ma nägin Inimest. Mõtlesin, mis mind siis tegelikult häirib? Ja mind ei häirinudki miski. Ma olen üsna kindlalt kellegi teise jaoks samasugune friik. Toredaid inimesi on igal pool täpselt samapalju nagu täielikke jobusid.

Ma sõin üleeile võrratult valmistatud sealiha. Ma ei mõelnud, et teen midagi valesti. Kui aga minu täielikku pühendumist oleks vaadanud pealt missiooniga taimetoitlane, oleksin mina ju tema jaoks olnud seesama üks Nendest. Vestlusesse astudes oleksid meil üsna selgelt erinevad arusaamad elu elamise viisist. Kas ma oleksin suutnud ühel hetkel tema jaoks Inimeseks muutuda?

Olgu Lahendus sulle majakaks tormisel merel

Kui palju kordi oma elus olen ma täiesti mõttetute kohtade peal tuld võtnud ja lahmima hakanud! Eelkõige just isiklikus suhtes. Kuidas saabki konstruktiivsest lähenemisest rääkida, kui üks vehib ja karjub ja teine vaatab pealt samasuguse mõistmatusega nagu vaatab portugaallane ahjutares valmistatud sülti?

Meil kõigil on ootused oma lähedaste suhtes. Milline näeb välja minu ideaalne suhe, mis omadused võiksid tal olla, et pilt oleks täiuslik. Aga ei ole. Inimesed on nagu nad on. Kellel on siis probleem? Kas minul, et ma ei suuda aktsepteerida olemasolevat ( ja kui tõesti ei suuda, siis miks ma midagi ette ei võta) või teisel, kes ei vasta sinu ootustele? On teil üldse mõlemal soovi üksteist aktsepteerida?

Kättemaksuhimuline vihkamine hoiab meid elu lõpuni mineviku vangis. Me ei suuda andestada, me vihkame ja käivitume iga kord, kui antud inimene või olukord meenub. Mäletan, kuipalju vihkamist ja trotsi ma olin täis oma viimasel abieluaastal. Ma ei suutnud leppida, ma ei suutnud andestada. Iga päevaga juurdetekkiv lõhe eraldi suunas oli kokkuvõttes muutunud meetriteks. Minu jaoks oli terve punt Neid ja ainult üks Mina. Aga kes ma siin olin, see Mina? Üks kurb, vihane ja õnnetu üksik inimene, kes arvas, et tema õnn seisneb kõiges välispidises. Mida teised muidugi ei suutnud tema õuele tuua. Miks niikaua aega pidi minema, et aru saada lihtsamast lihtsast: täiust saab luua vaid seestpoolt väljapoole, mitte kunagi vastupidi?

Nemad meie keskel

Meie kõigi igapäevaelus on Nemad. Nemad, keda me ei suuda omaks võtta, kes ajavad meid närvi, keda justkui põhjuseta ei salli. Astu täna peegli ette ja vaata endale ausalt otsa. Kas sa oled oma elus kedagi päriselt vihanud? Miks? Mis selle tingis? Mõtle kõigele, mis pähe tuleb.

Siis küsi endalt, kas võis nendelgi inimestel olla oma motiiv ja sütik, mis käivitus olukorra saabudes? Ära anna hinnangut ja õigustust, lihtsalt vasta ausalt. Kui sa suudad päriselt mõista, miks sa vihkad, siis suudad sa mõista ka Neid. Sa oled Nendest aru saanud. Ja ühel päeval pole Neid enam  meie keskel. On vaid Inimesed.

Olen sel aastal rohkem kui varem pidanud tegelema rahaasjadega, milles ma üldse tugev pole ole. Mul on rahaga üldse veider seis. Seda lihtsalt pole mitte kunagi. Ja ma ei vangerda viie nulliga lõppevate summadega. Lihtsalt maksad palgapäeval ära üüri, kommunaalid, elektri, autoliisingu viimase vinna peal oleval makse ja avastad, et ainus, mis pihku jääb, on vaid küsimus, kuidas see kuu hakkama saada?

Kui alustasin iseseisvat elu, muutus olukord eriti painavaks. Tihti tundsin end kui mustkunstnik, kes peab mütsist jänese välja võluma. Ja seda iga päev. Kuidas saada hakkama siis, kui raha napib aga luua hetki, mis on sellest hoolimata väärtuslikud?

Kübaratrikk igas päevas

Kui alustasin uue elukoha otsimist, siis lähtusin ainult ühest: võimalikult vähe kulusid. Seega tuli pea tööle panna ja hakata rohujuure tasandilt pihta. Otsisin korteri, mis oli üsna tikutopsi sarnane. Mis oli oluline? Oluline oli asukoht. Number üks asi oli see, et hoolimata ruumist oleks võimalik väljaspool seda toimetada ja askeldada ilma pungis rahakotti omamata. Leidsin selle. Mulle on see koht alati südamelähedane olnud: kaunis asukoht, miljon võimalust sportimiseks, viie minuti kaugusel meri ja spordikompleks, tööle minemiseks keskmiselt kaheksa minutit. Korter oli küll ühetoaline aga sel oli suur rõdu. Jälle üks punkt minu kasuks: suvel panin tütrele väikese kummist puhutava basseini ja endale päikesevõtu tooli. Päikeselised päevad rõdul ja võimalus kasutada seda ka pesu kuivatamiseks ja asjade hoidmiseks oli justkui niisama leitud. Vannitoas oli vann. Skoorisin jälle: lisaks praktilisele kasutusele oli mul võimalus ka üksiolemise hetki nautida vannivahus, koos küünalde ja veiniga.

Mul oli loodud tingimused, mis justkui ei omanud algselt suurt tähtsust aga mis andsid mulle tohutult palju võimalusi olemasolevast rõõmu tunda. Isegi, kui taskus oli viimased viiskümmend krooni, sain alati võtta tütre ja minna rattaga sõitma või mänguväljakutele. Või jalutada mere äärde ja loodusparki. Ja mis see raha siin luges?

Näe võimalusi

Olen oma lapsega sündimisest saadik olnud väga lähedane. Ehkki tean ütlust, et igale vanemale on oma laps ikka kõige armsam, oskan ma tõeliselt aru saada sellest, kuipalju mul endal on vedanud. Helena on sündimisest saadik olnud rahulik, heatujuline ja õnnelik. Ma võin tõesti käe südamele panna ja öelda, et siiani on temaga koosolemine olnud puhas rõõm.

Vahel ma vaatan imestusega, kuidas laps ärkab hommikul üles ja on lihtsalt, justkui põhjuseta, maailma kõige õnnelikum tegelane. Nägu nalja täis, hurraaa! Täna on jälle uus päev! Miks meie seda enam ei oska? Eks ikka sellepärast, et esimese asjana mõtled: täna pean tegema seda ja seda. Kust ma selle aja võtan? Mis see maksma läheb? Oi ei, seda ma ei saa endale küll lubada.

Kui ma kunagi arvasin, et paljud asjad jäävad raha pärast tegemata, siis täna ma tean, et see on ainult mõtlemises kinni. Oled sa kunagi üldse päriselt proovinud leida lahendusi? Usun, et paljud meist teavad, kui suur väljaminek võib olla nädalavahetus spaas või kasvõi perepäev loomaaias. Lisaks piletitele ja kohustuslikele jäätistele  ja kohvikutele tahaks ju kasvõi alateadlikult, et see oleks meeldejääv hetk. See soov on ka siis, kui rahakotis ulub tuul ja viimase sajaka eest panid  hetk tagasi autosse bensiini. Mis siis ette võtta? Vähe raha, rohkem nutti, oskan ma täna sellepeale öelda. Kuipalju võimalusi on luua hetkedest sündmus, kui seda päriselt tahta!

Ka kivist lompi viskamisest võib teha pöörase päeva

Käisin ühel päeval õues ja jalutasime niisama. Päike paistis, vihm oli just lõppenud. Õhk oli karge ja soe. Värske. Lompe oli samapalju nagu mustreid vanaema kootud käpikus. Oleksin võinud kiruda: jälle saavad kingad märjaks, jälle lähevad lapsel püksid mustaks. Aga selle asemel mõtlesin: miks mitte! Otsisin kõige suurema vihmalombi ja ütlesin Helenale: tavai,teeme võistluse: kes saab kõige kiiremini leida kolm kivi! Helena vaatas ühe minuti sama uskumatu näoga nagu tõenäoliselt karu loomaaias, kellele tehakse värav lahti ja öeldakse: mine! Ja siis läks kivide otsimine lahti! Vihmaussid ja mudatükid ei lugenud. Mina, kes ikkagi jäin kahtlema, kas must Porine kivi loeb, jäin kohe kaotajaks. Ja hakkasime pihta: kes viskab Kõige Suurema Plärtsuga? Peale seda proovisime jooksu  pealt: üks kaks kolm ja vise! Siis istudes, siis „kõik korraga“ versiooni. Lõpuks olime üleni märjad ja mustad ja siis polnud enam ju vahet ka: proovisime pikali maas.

Tuppa jõudes olime mõlemad märjad ja riided räpased aga kui õnnelikud! Mul endal oli samasugune tunne nagu oleks ajamasinasse istunud ja põmm! maandusin hetkega lapsepõlves, kus võisid mängimisse end unustada, veiderdamisest ei saanud kunagi küll ja sellest, kuipalju aega on möödunud hommikust, tuletab meelde aken, mis läheb lahti ja ema hüüab:“ Sööööööma!“.  See oli tõepoolest nii lahe! Olen sel aastal igal võimalusel lapsega midagi arulagedat ja kihvti ette võtnud. Ja lähtun vaid sellest, et seljas võiksid olla nn õueriided: paned selga ja vahet pole, mis juhtub. Pesumasin on kui tragi auruvedur, mis alati veab välja.

Seikluste loomiseks on kõikvõimalikke viise. Lase oma loovusel lennata! Meenuta, kui ise laps olid ja mis põrgulikult lahedad asjad juhtusid: nukuteater, luurekas, moedemonstratsioon ema kapis. Ja ole ise osaline mängudes samamoodi. Pole ime, kui lapsega koosveedetud aeg on piin, kui istud taburetil, jalad männiektstrakti vannis, hommikumantli vöö kassisabana taga ja tülpinult üle õla viskad: “Mjäu!”. Sa ju ei naudi seda, tahad vaid rutem õhtuga ühele poole saada.

Kingi endale väärtuslikke hetki

Mulle väga meeldib autoga sõita. Ja vahel ma ärkan laupäeva hommikul ja mõtlen: täna on See Päev! On traditsiooniks saanud, et kord või paar kuus söön lapsega hommikupudru ja siis vajutame mõlkis ja vähenõudliku VW Polol gaasi ja põrutame linna, mis tundub kutsuvat. Jalutuskäik Haapsalu varemetes, lõpuga Müürivahe kohvikus. Liivalossid Pärnu rannas, mis kulmineeruvad Steffanies. Ida-Virumaa peidetud võlud. Pühajärve ümbrus koos kõikide kurvide ja võlvide ja kuplitega. Rabad ja sood on ju veel täiesti avastamata! Ja vahel teen seda minemasõitmist ka üksi. Mõnusad on mõlemad.

Ja see ei vaja meeletut väljaminekut rahalises mõttes. Kõike saab korraldada üliluksuslikult, kõike saab korraldada täiesti mõistlikul viisil. Peamine on see, et need on hetked, mil astud oma purgist välja ja imetled ja lähed elu endaga kaasa. Õhtul koju saabudes on aga tunne, nagu oleksid saabunud seiklusrikkalt ekspeditsioonilt. Sa ei mäleta hiljem, et ei saanud viiekäigulist lõunat süüa. Aga seda, et oli maailma äge päev – seda ei unusta keegi. Lisaks toredale päevale oled ka ühe sentimeetri võrra laiendanud maailmapilti nii endal kui lapsel. Kogemuse võrra rikkamad olete mõlemad niikuinii.

Oska hetkest luua sündmus

Tee oma klapid silmade ees lahti ja näe võimalusi. Paljudel meist pole raha piisavalt aga kui vähe me ise tegelikult võimalusi leida püüame! Nii lihtne on minna läbi MCDonaldsist ja panna telekasse uus multikas. Minna mängutuppa ja tõmmata teema üles, kui polegi kedagi, kes oleks  nõus su last seal kaks tundi vaatama. Sina ju maksad!

Tõelised hetked on need, kus sa oled kohal. Oled sõna otseses mõttes olemas. Nii pimesikumängus esikukapis küürutades või pesumängus pärast vahtu täis mööblit puhastades. Sul puudub vajadus soetada raamaturiiulisse uus eneseabi õpik “Kuidas luua usaldussuhe lapsega?”. Need on hetked, mil polegi hiljem meenutades hinda. Sa oskasid hetkest luua sündmuse.

Mida aeg edasi, seda rohkem pöörduvad mu kunagised tõekspidamised elust hoopis vastupidisteks. Olen hakanud usaldama oma sisetunnet, mis ütleb mulle iga päev ikka rohkem ja rohkem: armasta, tunne, ole ja hooli. Tee seda, milleks sa sündinud oled. Ole Naine. Oled sa kunagi selle üle juurelnud, millal me lakkasime olemast Naised?

Kui Naisest saab Mees

Sa võid avada ükskõik millise ajakirja ja juba pealkirja järgi saad sisust aru: ole iseseisev. Ära lase tunda end teisejärgulisena. Ole see, kes otsustab. Leia viis tippujõudmiseks karjääris. Bioloogiline kell – kelle jaoks? Ja ridade vahelt loed välja veelgi olulisema: mehed on mõttetud. Nende peale ei tasu loota. Mehed kasutavad sind ära. Mehed on liiderdajad. Mehed on sead. Põmm! Põmm! Ja mehed on samahästi kui ilma võimaluseta advokaadile maha lastud.

Nii me, naised, üles kasvame. Kõrgemale, kaugemale. Ise. Meid kasvatakse järjest enam ja enam üles põhimõttel: tugevamad jäävad ellu. Mehi ei tasu usaldada. Ja me kõik tahame olla nii edukad, nii iseotsustajad, nii sõltumatud, staatusega ühiskonna pildil. Justkui naeruväärne on täna olla Naine.

Olen tihti mõelnud, miks tundub pilt naisest põllega pliidi ees justkui iroonia?  Nagu ajaraisk, sest Elu ju ootab elamist. Milline elu siis? Miks me ometi ei julge olla need, kelleks päriselt loodud oleme? Miks on häbi olla Naine?

Looduse loodud seadused

Vaata teinekord mõnda dokumentaalfilmi arengumaades toimuvast. Inimestel pole seal psühhiaatreid ja aastatepikkuseid teraapiaid. Kõik on paigas: naised on naised ja mehed on mehed. Mina diivanil vaatan ja tunnen kaasa. Aga nemad ei kurda. Vastupidi, tunduvad täitsa õnnelikud. Ma ei püüa praegu õigustada patriarhaati aga oma iva selles siiski on. Naised ei püüa olla mehed. Ja mehed ei ole seal naised. Mõlemad on need, mis oli nende sünnipärane viis. Nemad vaataksid tõenäoliselt meid samasuguse uskumatusega. Äkki on hoopis meie ühiskond väärastunud?

Nii nagu peab naine tänapäeval olema mees, teeme me ise meestest endi kõrval naised.

Mõttetu mees mu kõrval

Poisid kasvavad üles teadmisega: ma pean suutma olema Mees. Ma pean hästi teenima, pean olema edukas, pean suutma võimaldada seda ja seda. Tohutu surve kõikidest pidamistest. Ja ühel hetkel ei pea Mees pingele vastu. Selle asemel, et julgeda tunnistada oma läbikukkumist, hakkab ta koju hilinema. Ka pudelitest saab kapi peale rodu. Magamistoas on külm nagu käredal talvel. Üks ei julge ja teine ei oska. Usun, et mehe jaoks on kõige suurem hirm läbikukkumise ees. See tähendab, et ta ei saanud hakkama. Mees ei julge tunnistada, sest kardab häbi ja häbistamist. Naine ei oska märgata ja häbistabki. Ühel hetkel on naine see, kes otsustab, kuidas asjad käivad. Tema ju maksab, tema ju teab. Ja kui mees püüab vahele öelda, võiks juba naise põlgusest kõverdunud suu ja pilk tappa: „nägime ju küll su tegusid“. Ning Mees vajub veelgi rohkem kühmu. Iga päevaga on etteheite hoop raskem. Kui veel teise naisega vahele peaks jääma, siis on Mehe saatus samahästi kui otsustatud: laste nimel, Meie nimel „peame vastu“ aga oma kohta, lontrus, tea! Nii tekivadki mõttetud mehed kui kohitsetud loomad elutoa diivanitele.

Vihkan sind!

Oled kunagi näinud looma, kes on nurka surutud? Esimesel võimalusel hüppab ta sulle näkku. Tahad teada, milleni viib see, kui sa oled diivanile saanud kohitsetud mehe? Mehe, kes teab, et on mõttetu, täiesti mõttetu mees? Ta kuuleb seda päevast päeva. Ühel hetkel tõuseb mõttetu mees püsti ja läheb minema. Iga sammuga uksest välja muutub Mehe selg sirgemaks. Kunagi tuleb ta tagasi. Esialgu. Aga varsti on ta esimesel võimalusel läinud.  Mees magab kasvõi pooltuttava juures kahe tabureti peal aga ta ei tule koju. Mees suudaks leppida sellega, et mingi hetk läks kuskil kiiva. Ta ei andesta sulle iialgi seda, et sa võtsid temalt mehelikkuse. Mis armastusest siin juttu saab olla?  Oma sisemuses vihkab ta sind elu lõpuni.

Kodu on see, kus elab armastus

Kodu peaks olema igaühe kindlus. Koht, millest armastus saab alguse igal hommikul. Kodu on koht, kus sa taastud, saad oma väe ja jõu. Ka kõige kehvem päev on õhtu saabudes ületatav, kui sa näed aknal põlevat tuld ja sind ootab soe inimene. Sinu Kodu. Polegi tähtis, kas õhtusöök aurab või valmistad koos kaaslasega moosisaia teega. Võib-olla istute lihtsalt vaikides koos. Sa ei ole üksi. Sind oodati. Armastusega.

Kodu võiks olla ka täna sinu kindlus. Kas on?

Naisest saab Naine ja mehest saab Mees

Tagantjärele oma suhetele elus üldse võin ma vaid öelda üht: ime, et need niikauagi kestsid. Ma olin oma suhetes kõike muud kui Naine. Viimases suhtes ehk paar aastat või midagi. Toona ei osanud ma oma sisemist mina uskuda. Naiselikkuse väele järgneda. Nüüd olen  ehk targem?

Ma pole kunagi varem taibanud üht: kui sa oskad oma meest õnnelikuna, Mehena, hoida, toob ta kogu maailma sinu jalgade ette. Kui sa annad mehele, mida ta vajab, saad sina – Naine – kõik, mida sa ihkad. Nii lihtne see ongi. Sinu armastus on kui Memme Musi muinasjutus, mis teeb hommikul uksest välja astunud Mehe võitmatuks. Ainult Naise südamearmastus suudab mehes esile kutsuda tema sünnipärase: soovist olla Mees. Soovi kaitsta, anda endast parim.

Tõeliselt armastav ja tunnustatud mees kannab oma Naist südames, kuhu iganes ta ei sammuks. Naine on tema hindamatuim aare. Mees teab seda väga hästi.Tal puudub vajadus flirtida iga vastutuleva seelikuga. Tal pole vaja tõestada mitte midagi mitte kellelegi. Ta teab oma väärtust ja seda, kes ta on.Ta on Mees. Puudub põhjus pudeleid kummutada. Ta tuleb alati õigeks ajaks. Sest Naise süda kutsub. Ta tuleb, sest teab: teda oodatakse, armastusega. Ükski mees ei saa sellele vastu.

Tõeliselt armastav Naine ei ihka olla number üks, ütleja, otsustaja. Ta ei vaja seda. Ta vajab mehe armastust, imetlust. Ega asjata ei öelda, et maailma kõige rikkam mees on see, kel on armastav naine. Naine, kelle süda sees laulab, loob õnneliku kodu, sest naised oma olemuselt on loojad. Seal pole kohta mahategemisele, alandamisele. Naise jaoks on Mees tema kangelane. Naine valmistab õhtul süüa ja ta käed on hellusest kuumad. Harmooniline kodu ja soe süda omakorda annab jõudu ja väge mehele. Koos loovad nad täiusliku paari. Nad on üks.

Millal me siis lakkasime olemast Naine?

Meid kasvatatakse maast madalast üles teadmisega, et valetamine on üks inetu tegu. Ja üldjuhul ongi. Seostame seda peamiselt valelik olemisega, valelikkusega. Ka vaikimine võib olla valetamine. Kindlasti on igaühel meist elus valus vale kasvõi korraks jalad alt niitnud. Lihtsalt liiga alatu hoop, et seistes vastu jõuaks võtta.Aga viimasel ajal olen hakanud mõtisklema valetamise üle laiemas mõttes. Mis siis, kui sel võib vahel olla isegi õigustus?

Valetamine võib tähendada armastust. Valetamine võib olla hädavajalik selleks, et mitte teha haiget oma lähedastele. Valetamine võib tähendada seda, et sa hoolid. Valetamine võib olla viis jääda Inimeseks.

Valetan, sest ma armastan

Olime lapsena koos õe ja vennaga peaaegu kõik suved vanaema juures Jõgeval. Tal oli imearmas suvila Pedja jõe ääres. Oli ka mõnisada meetrit eemal olev staadion, kus oli avalik rand. Sinna üksi minemine oli meile rangelt keelatud. Lapsed, nagu ikka, leiavad ikka võimaluse keeldu eirata. Nii ka meie õega, kui hiilisime salaja Staadioni Randa peale seda, kui vanaema tukkuma oli jäänud. Küll oli seal tore hullata! Ja siis tuli üks Suur Tüdruk, kes ütles: lähme ujuma! Aga meie ju ei osanud.. Õde jäi kaldale aga mina läksin. Mingi hetk oli põhi alt kadunud. Kõik oli kadunud. Mäletan veel vaid pilti, kui silmad olid korra veepiiril ja siis vee all. Õnneks sai keegi õigel ajal jaole ja kõige hullem jäi saabumata. Nii nagu olime kohale hiilinud, hiilisime ka tagasi. Seekord Suurte Inimeste eest, kes otsisid meie vanemaid. Kohalikud meid ju ei teadnud. Koju jõudes vanaema veel magas. Läksime aeda ja tulime justkui õuest. Vanaemale valetasime, et unustasime mängima.

Ja ta lahkus meie seast nii, et ta sellest loost kunagi ei kuulnudki. Oleksime talle tõtt öelnud, kes teab, mis tagajärjed sel olnud oleks. „Kõik lõppes ju hästi“, võttis meie lapseloogika asja kokku. Ja siiamaani ei suuda ma mõelda, et oleks võinud teisiti. Me valetasime, sest me armastasime. Oma vanaema.

Valetan, sest ma hoolin

Sõitsin kuu aega tagasi mööda Mustamäe teed. Siis nägin endast eespool 30 meetri pealt väikest kassipoega, kes oli autoteele sattunud. Järgnev oli nagu filmis: eesseisev auto sõitis temast niimoodi üle, et ta sai hoobi, millest lendas sõna otseses mõttes minu auto kahe ratta vahele. Tahavaatepeeglist nägin, kuidas  tagumine auto täiesti otse tast üle sõitis. Ma pole kunagi näinud sellist asja pealt. Süda kiskus lihtsalt sees kokku.See oli õudne.Tundsin, et pisarad tulid automaatselt silma. Helena küsis: „ Emme, miks kiisu hüppas?“. Vastasin esimese mõttega, mis pähe tuli: tal hakkas kõht valutama. „Ta peab siis teki all olema“, arutas tütar seepeale ja hakkas rõõmsalt edasi laulma. Oleksin ma pidanud rääkima tookord tõtt?

Valetan, sest ma ei taha teha haiget

Ülikoolis oli tihti aineid, mis olid kuidagi eriti rasked, ehkki samas tohutult huvitavad. Mäletan Neuropsühholoogia ja – patolooogia eksamiks valmistumist. Elasin ema juures, ta oli kursis, kuipalju peavalu see aine valmistas. Tuupisin, tegin üksikasjalikke väljakirjutisi, proovisin kõike. Öö enne eksamile minemist magas tema vist veel vähem, kui mina. Siis läksin eksamile ja kukkusin läbi. Ma polnud lihtsalt piisavalt õppinud. Läksin tänavale ja telefonis oli viis vastamata kõne. Emalt. Koos kahe mureliku küsimusega, kuidas siis läks. Teadsin, et saan selle järgi teha. Valetasin, et sain läbi. Teisel katsel saingi. Ehkki, see polnud õige tegu – ma ei tahtnud haiget teha. Tahtsin ootustele vastata.

Peatu enne tõehetke

Olen tundnud valetamise valusat lööki südamesse rohkem kui kord. Tõesti, on asju, mille kohta mitte kunagi ei tohiks valetada. Ja hetki, samamoodi. Öeldakse: kõik  peab rajanema aususel. Aga elu on elu. Ja oma kogemusest tean, et mitte alati must ja valge.

Ülalpool toodud näited elust on siiski üsna lihtsad. Mis sa teed juhul, kui pead silmitsi seisma tõsise haigusega? Enda armastussuhtes oleva aususega teise inimese vastu? Kas tunnistada üles, et kogu seni elatud elu kaaslasega on olnud üks suur vale? Tõeliselt raskeid valikuid olla aus või mitte, on nii palju ju. Mina täna enam nii tõejanune pole. Ma tõesti ei taha Kõike Teada. Olen aru saanud, et on hetki, kus valetamine tähendab Inimeseks olemist. See on teadlik ja teadvustatud valetamine, valmis vastutust võtma tagajärgede puhul. Olen mõistnud, et mõnikord valetatakse, sest armastatakse. Vahel valetatakse, sest hoolitakse. Päriselt. Enda vastu aus olemine võiks olla tõesti ainus, milles võiks kehtida tõe ultimaatum. Aga elus…vahel on üdini aus olemine egoistlik ja isekas. Keegi ei taha kuulda, et näeb täna erakordselt kole välja. Kellele su ausust vaja oli?

Ikka ja jälle kuulen ma tänaval jalutades, poesabas seistes, vestluste katkeid stiilis: „ Valet ma ei kannata“, „ Suudan kõik andestada – valetamist mitte kunagi“…

Ning mõttes kerib silme ette küsimus: oled sa tõe kuulamiseks  siis päriselt valmis?

Kirjutasin kevadel oma märkmikusse: sellest saab mu elu parim suvi. Ja täpselt nii läkski. Tahtsin iseendaga tegeleda, tahtsin meeldivalt aega veeta, tahtsin lapsega teha mõnusaid asju. Ja kõike seda ma ka sain. Võtsin igast puhkusepäevast sõna otseses mõttes  maksimumi. Ma pole kunagi elus varem nii teadlikult iga vaba päeva puhkusest kasutanud, nautinud, olnud kohal.

Kuidas leida viise lõbusaks flirdiks?

Kuna mu puhkus oli kuu aja pikkune, millele lisandus nädal, mil olin täiesti vaba ja üksi, mõtlesin aega lõbusalt veeta. Ning leida oma ellu ka mõni tore meestuttav. Kust siis? Kui tavaline trajektoor siiani on peamiselt olnud kodu-lasteaed-töö-lasteaed-pood-kodu? Poesabas oleks kummaline tundunud järsku iga külastamise kord „kogemata“ piimapakki põrandale kukutada. Liftiga sõites oleks veider olnud igapäevaselt koos „liftisõpradega“ tähendusrikkalt vaikida kuni 8nda korruseni ja siis libistada pihku visiitkaart. Mis siis teha? Tegin Delfi Date´i konto.

Otsin meest, kes oleks normaalne inimene

Alustasin kõigepealt enda kurssi viimisega Delfi radadel. Tundus väga põnev. Ma tänaseks enam ei mäleta täpselt, mis lausega toona mehed end tutvustasid aga tänagi avades Delfi Date, võib leida kummalisi avanguid enda iseloomustusena:

„Võtke paar sõõrikut ja kohvi – teile valetatakse esimesel võimalusel“ .„Vaba. Laene ei ole“. „Muide, mul pole isegi autot“. ” Kes ütles ooh!”. „Olen lihtne armas põnn, teisisõnu lihtsalt sõnn“

Kirjutasin tõenäoliselt isegi esimese hooga sama veidraid lauseid. Kuidas siis panna ühte sõnastusse see, mida ma otsin? Tahtsin hoida asjad enda jaoks lihtsad ja selged. Kirjutasin: „Otsin meest, kes oleks lihtsalt normaalne inimene“.

Delfi Date kui naerusüst otse veeni

Ja siis läks mölluks! Iga hommik tegin arvuti lahti ja veetsin kõige lõbusamalt aega. Kui uskumatuid kirju ma sain! Kes kirjutas, et otsib kolmandat magamistuppa. Kes küsis algatuseks, palju ma palka saan. Kes kirjutas: „Oled minu jaoks. Kirjuta kohe!!! Mul on sinuga tõsised plaanid!!!!“. Kes kirjutas luuletuse. Kes küsis lihtsalt, mitu tuba sul on. Lõkerdasin tihti täiesti südamest oma tabureti peal.

Siiski. Oma puhkuse jooksul tutvusin ja kohtusin läbi Delfi kahe mehega. Äärmiselt toredad inimesed olid mõlemad. Esimene oli ehtne merekaru, kellega mitmeid kordi merd käisime seilamas. Külastasime Naissaarel  Jaan Tätte etendust, tegime Aegnal sumeda lõuna, sõitsime tuubiga, võtsime päikest, loksusime niisama. Päevades oli värve.

Teine mees oli samamoodi väga kihvt inimene. Hästi sportlik, südamlik, tagasihoidlik ja lihtsalt nägus. Ehkki kummagagi neist ei tekkinud Seda Särinat, oli kui inimestega nendega koos olemine väga mõnus. Ma ei pidanud pettuma: veetsin tõepoolest meeldivalt aega. Küll ma oma Särina leian, kui aeg selleks küps.

Tütrega hetki nautides

Ühe nädala olin puhkusest Tartus, ema juures. Kui mõnus on Tartu! Armas ja  parajalt väike. Kuidagi kujunes mõnus rütm, et kuni pärastlõunani hullas tütar vanaemaga rannas, kus söötsid parte, tegid liivalosse, kiikusid ja olid tuppa tulles pruunid, väsinud ja õnnelikud. Lõunast, kui oli magamise aeg, lükkasin oma  VW Polole kui õmblusmasinale hääled sisse ja vuristasime igal päeval suunaga Lõuna poole: Otepääle, Räpinasse, Võrru, Elvasse. Kuniks väike tegelane kõrval magas, tundsin mina sõitmisest rõõmu. Kohale jõudes olime mõlemad Oma Aja saanud. Käisime läbi kõik lapsepõlverajad: Puhja, Konguta, Rannu. Oli ainult üks eesmärk: tunda rõõmu. Ja see eesmärk ka täitus. Ma ei pidanud paljuks vahel kuski aasal peatuda ja kõrre otsa metsmaasikaid lükkida. Vahel istusime kuskil oja kaldal ja sõime kõrsikuid. Vaatasime mõne silla peal ujuvaid luikesid. Sihtkohta jõudes tegime armsa kohvikuskäigu ja jalutasime niisama. See oli super.

SuhteSahvri sünd

Käisin oma sõbra kutsel internetimarketingi seminaril. See oli minu jaoks äärmiselt huvitav ja pöördeline hetk. Olin varemgi mõtisklenud selle üle, et tahaksin end kuidagi teostada aga mil viisil ja kuidas – see oli selgusetu. Peep Laja üllatas mind väga ja tema seminarist inspireerituna hakkasin ka mina mõtlema selle üle, kuidas oma tugevaid külgi ellu rakendada. Teadsin, et kunagi meeldis mulle väga kirjutamine ja raamatute lugemine. Nagu Peepki ütles: sa võid kasvõi puust jäneseid müüa, kui leiad õige sihtgrupi ja teostusviisi. Ja mina taipasin: suhted ja kirjutamine on võimalik kokku panna kui viisi, mida ma armastan ja mis kedagi veel võiks huvitada.

Nii saigi loodud SuhteSahver. Ja seda on siiani saatnud soe tagasiside. Milline rõõm on teha midagi, mis sulle tõeliselt naudingut pakub! Sellest, et Sahver on tõesti on mu südameasi, annab tunnistust tõik, et ehkki vahel pole aega päeval ja töö kõrvalt kirjutamiseks, leian ikkagi selleks viisi. Kui Helena magab, olen mõnikord kirjutanud ja kustutanud ja proovinud kuni poole viieni hommikul. Ilma väsimuseta, sest sees on selline põlemine, et ei suuda lõpetada.

Imeline suvi on möödas, veel võrratum sügis on ees

Nüüd on see suvi läbi. Mul pole olnud sellest kaunimat ja elamusterohkemat. Olen saanud kõike, mida ma soovisin: lugeda raamatuid,tunda liblikaid kõhus,veetnud võrratuid hetki lapsega. Olen nautinud romantilisi hetki inimtühjas mererannas, joonud vana Villise kapotil shampust keset lupiinipõldu ja imetlenud looduse muinasjuttu, käinud huvitavatel seminaridel. Hinges on peotäis maailma kauneid hetki. Niipalju päikest, mida talveõhtul suhkruna teetassi sisse poetada. Olen tõeliselt tänulik selle kõige eest.

Kõik on uus septembrikuus, ütleb salmgi.  Ei kahtlegi, et minul tuleb  see veelgi mõnusam. Võtan kaasa kogu suveheaduse ja –armastuse aasta teisele poolele vastu minnes. Kas ka sina? Ma soovin luua endale ise samamoodi Kõige Ilusama Aasta Teise Poole. Kas ka sina? Pista siis taskusse  armastavad hetked olnud suvest! Nendest saavad päikesehetked sinu sügises.

Kas sa pole märganud, et just jõulude ajal muutuvad inimesed märkimisväärselt lahketeks, rõõmsateks, heldeks? Ikka on kuskil televisioonis mingi annetusliin, kus kokkuvõttes kogutakse üsna arvestatav kogus raha. Miks me tahame justkui eriti head inimesed olla vaid jõulude ajal?

Mõtle suurelt ja südamega

Head teha on mõnus. Usun, et nõustud. Ühel või teisel moel. Kui oled kellelegi suurt rõõmu valmistanud, siis tänulikud silmad ja südamest tulev “Aitäh!” paneb endalgi kõrvad õhetama. Nii hea on olla hea!

Kuulasin laupäeva öösel eesti muusikat ja kõrvu jäi laul lastekodu lastest. Kuidagi väga hinge läks. Ei tea, kust see mõte tuli aga tundsin, ma saaksin ju midagi ära teha! Mõtlesin oma naiivsusega: kui teeks laheda kampaania stiilis “Aitame koos väikeseid sõpru!“, kirjutaksin üleskutsuva artikli oma Sahvrisse ja paneks ka Facebooki, looksin eraldi konto ja enne jõule viiks rahapaja fanfaaride saatel  sihtkohta. Vaimusilmas nägin juba innustunuid nägusid, mõtlesin: kuidas ma varem selle peale pole tulnud?

…ja jää siiski realistiks

Oma unistusest innustatuna hakkasin uurima, kelle jaoks siis üldse raha koguda? Mu enda südant on alati kõige rohkem liigutanud väikesed lapsed, kel pole võimalust astuda eluteele, hõbelusikas peos. Liiklusõnnetuses eluaegse puude saanud või halvatuks jäänud. Erivajadustega lapsed. HIV-positiivsed vastsündinud. Tänavalapsed kui mahavisatud ja unustatud kreemikoogid, mida keegi enam ei soovi. Tundus raske valida see Kõigekõigem.

Siis küsisin ema käest, kes töötab pangas, kas peaksin registreeruma või looma mingi erikonto sellise ürituse jaoks. Et inimesed ei peaks muretsema, et peale tähtajalise konto avamist olen kadunud määramata ajaks Taiwani. Ema ainult oigas õudusest. Küsis südamest: miks sa, Mirjam, ometi ei võiks olla nagu teised, normaalsed inimesed? Milleks sellist jama vaja?

Siis uurisin paarilt tuttavalt, kes on heategevuslikke projekte käivitanud ja läbi viinud. Märksõnadega jäid kõrvu: fondid, MTÜ, Maksuamet. Ühesõnaga, kui reaalselt aru sain, mida see päriselt tähendab, pidin tunnistama – ma ei ole selleks valmis.

Ära viska lusikat nurka

Korra tundsin end täiesti tühjana. Ma ju tegelikult tahtsin midagi ära teha. Ma ju päriselt uskusin, et see võiks teostuda. Mille pealt see usk siis tuli, kuidas ma üldse võisin?.. Naiivitar! Tundsin, kuidas olemine kuidagi raskeks läks. Tuba tundus järsku liiga väike. Tahtsin välja. Panin tennised jalga ja läksin jooksma. Väljas oli karge ja tuuline. Mulle ei meeldi sellised ilmad aga mis siis. Teadsin –  diivanil kössitades midagi paremaks ei lähe. Iga sammuga jooksurajal läks peas klaarimaks. Tunni pärast dushi alt tulles oli õhtu üsna kirgastes toonides. Ja siis tekkis päriselt arusaam sellest, miks see idee mu ellu üldse tuli.

Olgu iga päev üks hea mõttega projekt

Olen harjunud osalema igasugu kampaaniates. Ka heategevuslikes. See paneb mind tundma, et olen hea, hooliv inimene. Kampaaniate eesmärk ongi ju meid, inimesi, korraks üles äratada, anda edasi sotsiaalne sõnum koos võmmuga kuklasse. Tiristada äratuskella meie mugavas peas. Ja koguda raha kellegi/millegi jaoks.

Eriti tähtpäevadel tekib tahtmine olla helde, heasoovilik. Miks ma ei ole seda siis igapäevaselt? Miks ma vaatan aga ei näe? Miks ma kuulen aga ei kuula? Miks ma ei märka? Miks ma ei hooli? Miksid lajatasid pähe nagu lumepallid keset kõige ägedamat lahingut.

Oma mahakukkunud ideega jõudsin ma taipamisele. Mul pole ju nii palju sõpru, tutvusi ja raha, et korralik heategevuslik projekt luuagi. Sellist, mis päriselt märkimisväärselt raha koguks. Kui panin Facebooki üles kutse ühineda rahakogumiseks, laikisid seda Ivika ja Jaan. Me kolmekesi poleks olnud teab mis suur löögirusikas, ega?  Tänud siiski lojaalsuse eest, te armsad kaks!

Täna kutsun üles teid kõiki, mu sõbrad, hoopis selleks, et olla lahke ja hooliv iga päev. Olgem Kuulajad, olgem Märkajad. Hooligem! Tehkem igast päevast oma elus üks hea mõttega projekt!

Alusta kõigepealt iseendast, oma lähedastest. Võid ju täiesti isiklikke kampaaniaid algatada: ” Vanaemale hambaproteesid sünnipäevaks!”, ” Lastega rongiga Tartu!”, ” Aastajagu bensiini”. Ja siis poetad hoiupõrsasse sajaka. Vahel viskad koristamise ajal leitud mündid. Ka siis, kui vahel põrsa otsustavalt uppi keerad ja pool tühjaks teed, saad iga kell uuesti alustada. Kui vaja, siis vaja. Vähemalt panemise hetkel tegid sa seda heas usus. Millegi nimel. Homme saab ju jälle alustada?

Ole Inimene ka argipäevas

Tegelikult pole ju annetuste eesmärk prožektorite vihus ja kaamerate saatel pidulikult kink/raha üle anda. Kui sa tahad päriselt kedagi aidata, siis sa aitad. Sa ei tee seda omakasu pärast. Sa teed, sest see on sinu sisemine kutse. Sulle pole oluline see, et teised teaksid, teised näeksid.

Kui sa päriselt tahad kedagi toetada, siis hakka pihta enne jõuluõhtut ja seapraadi. Võta lahti Internetist mõni omale südamelähedane teema. Loomad, lapsed, tulekahju ohvrid. Nimekiri on üsna pikk.Vii end kurssi, saa teadlikuks, millega päriselt kasulik võiksid olla. Vajuta klikk selle koha peal, kus on kirjas toeta. Ja siis toeta. Kasvõi viiekaga. Sa ei pea selleks ootama hooajalisi üleskutseid tänavasillutistel.

Sul pole vaja kord aastas – jõuluõhtul, tunda, et tegid midagi ära. Tee  iga päev midagi ära. Lase keegi esimesena uksest sisse, aita hädasolija üle tee, leia lapse jaoks aega, selleks et öelda: oled nii kallis. Kata hommikul laud ja pane sinna ilus lina. Söö mõnikord perega õhtusööki serviisist. Pane vanni seda lemmikut vahtu. Kui sa hoolid, siis tahad teha seda südamega. Ja südamega tehtud teod ei saa kunagi nurjuda.  Märka ka ennast. Kanna seda ilusat pesu. Luba endale vahepeal midagi luksuslikku. Osta autole mõnus vidin, mis pole vajalik aga ometi nii ülilahe. Sa oled seda kõike väärt. Usu.

Miks oleme eriti tähelepanelikud, hoolivad ja südamlikud just jõuludel? Olgem Inimesed iga päev.

Mu elu on olnud nagu rongisõit teadmata suunas. Ainus, mis kindel, on see, et vahelduvad peatuste sildid. Vahetuvad metrood. Vahel tuleb ümber istuda samuti. Kogu aeg on kuhugi sõit. Isegi Eikuskile on alati mingi suund.

Mõnikord on mu kõrval olnud mõnus reisikaaslane, kelle lahkumisel järgmises peatuses on seletamatult kahju. Teinekord vaatan kramplikult aknast välja – Jumala eest, jõuaks juba pärale!

Vahel sõidan päris üksi. Iga peatusega läheb keegi vagunist maha. Iga kord astub uus sisse. On inimesi, keda sel sõidul kunagi ei unusta. On neid, kes iial rohkem ei meenu.

Peatus 1 – Vanaema, kes polnudki mu päris

Tartu Ülikooli ajal üürisin ühte tuba vanatädi juures. Ehkki olin kõigest üürnik, kujunesid meie suhted äärmiselt soojaks. Ta oli sõna otseses mõttes mulle vanaema eest. Väga nutikas ja terane sealjuures. Kui tihti õhtutest veetsime temaga koos ristsõnu lahendades! Endise raamatupidajana oli ta veendunud, et need aitavad meele selge hoida. Vahetasin nii mõnegi veiniõhtu temaga kodusolemise vastu.

Üsna tihti ärkas ta poole viie paiku hommikul, tegi teed ja sättis end akna peale vaatama. Itsitas, kui ütles, et milleks Vanemuise etendused, kui näen teatrit siinsamas. Kui asjalikku ja elutervet maailmapilti ta omas! Tihti aitas ta mul mõne essee jaoks teemat arendada, lisades mõne huvitava nüansi. Viskas mõtte pallina õhku, et saaksin seda diivanil teleka ees püüda. Kevadeti müüs ikka Kaubahalli juures nartsisse ja ütles, et parima klatšiga peab end kursis hoidma iga moodne naine.

Vahel tegi mulle praeräimesid ja ootas köögis, laud kaetud. Olime veidral moel väga lähedased ja suured sõbrad. Just temalt sain esimesed arusaamad sellest, et elus on ka teisigi värve peale musta ja valge.

Et mõnikord on armastus praetud räimedes su taldrikul.

Olin ema juures, kui nägin imelikku und: elutoa kardinad hõljusid, justkui oleksid aknad avatud. Siis oli vanaema ja ta oli nii rõõmus ja ütles: „Mirjam, sul läheb kõik hästi. Tead, kui ilusad lapsed sa saad! Ma hoian sind alati!“. Kahe päeva pärast sain ta surmateate. Ta oli lahkunud sama vaikselt ja märkamatult nagu oli olnud mu kõrval. Selsamal unenäo-ööl.

Oli aeg peatuses maha minna.

Peatus 2 – Nimetud

Üsna suure aja mu kahekümnendatest olin sõidul, kus oli kaaslasteks erinevaid tegelasi. Sõit oli üsna pöörane. Mõnikord ärkasin hommikul sooviga närida läbi parem käsi kellegi pea all, võtta kingad ja vaikselt, kikivarvul, minema hiilida. Teinekord polnudki vahet – sõidame! Mässasin ja võitlesin barrikaadidel nimetu tõe eest. Ma ei kahetse sellest midagi.

Täna on hea meel, et kõik sai omal, õigel ajal tehtud ja nähtud. Puudus vajadus kellegi ees vastust anda – peale iseenda. Nüüd ei kisu enam sellist tüüpi seikluste järgi. Pole enam oluline näida see, kes ma pole. Tean, millest kõigest sel sõidul ma ilma ei jää. Pole tarvidust hakata proovile panema võimekust võimetuse vastu, konkureerida elu endaga. Praegu oleks see lihtsalt naeruväärne. Läbi mitme aasta vaheldusid peatuste nimed, ilma et suudaksin täna meenutadagi.

Neil oli ühine nimetaja. Nimetud.

Peatus 3 – Kui rong läks rööbastelt välja. Ines ja ümberistumine

Mu abielu oli tegemas viimaseid jõuetuid surmakorinaid, kui jõudsin Ineseni. Olin täielik vrakk. Tülpinud, ahastuses, täielikus masenduses. Ilma mingi lootuseta teistsugusele homsele. Ma tõesti ei näinud ühtegi võimalust.

Kindlasti ei jäänud minuga seonduv märkamatuks ka teistele. Ines oli see, kes sekkus. Aitas. Tutvusin temaga oma töö kaudu. Mõnega lihtsalt oled see, kes sa oled. Ka olulise staatusega inimesega, kelle kõrval oled justkui ühe sentimeetri pikkune tegelinski.

Ines on selline alati. Üks ja ainus – Ines Kloren. Mäletan hästi meie kohtumist Musi kohvikus,Tallinna vanalinnas. Läksin sinna peale järjekordset õhtut, kui olin püüdnud unustada, põgeneda. Olin kohtumisel vist algul isegi enesekindel? Ines lihtsalt istus ja vaatas mind. Küsis paar küsimust ehk enne, kui ma täielikult kokku varisesin. Pühkisin pisaraid ja luristasin nina. Olin kõige armetum versioon iseendast.

Aga Ines ei olnud mu õde, kes kuulab ära ja noogutab kaasa. Kallistab ja ütleb: pole hullu, homme on uus päev! Ta ei lasknud niisama mul haliseda. Kohati olin täiesti plindris: mis mõttes on võimalik? Kuidas siis sõltub see minust? Millisel moel on edasine minu valik ?

Täiesti rohujuure tasandil aitas Ines mul kokku panna esimesed sammud august välja ronimisel. Ta ei läinud ära, ei öelnud – kohtume kuu aja pärast uuesti, mu tunnitasu on 2500 krooni. Ta oli Inimene. Tänu temale sai minu elu täiesti uue lehekülje. Tänu temale ei jätnud ma asju pooleli ka siis, kui kõik olemasolev töötas mu vastu. Ines aitas mind nii, nagu saab aidata vaid see, kes päriselt hoolib.

Ja ma alustasin. Kaenla all vaid lootus – kõik saab korda. Vahel ei piisa sõbrakallist ja patsutusest õlale. Vahel on vaja kedagi, kes annab professionaalset nõu. Kes suunab ja näitab teed, koos sõbraliku võmmuga kuklasse: mine!

Oli järgmine peatus ja ma teadsin vaid üht – Ines, ma ei unusta Sind kunagi. Mitte kunagi. Kuidas saaksingi, kui ulatasid mulle kaevupõhjas käe?

Sõit ei lõppe

Koos oma elu kolimise ja ümberkorraldusega olen ka ise väga palju muutunud. Ma ei otsi enam vahespurte. Ma ei vaja enda kõrvale mõttetuid reisikaaslasi. Tahan sõita ja nautida. Tean, et nii mõnigi peatus on veel ees. Miks mitte siis veeta teel olemist kellegagi, kes tõepoolest on huvitav kaaslane? Kellegagi, kelle puhul tunned: see ongi see.

Ükskord jõuab lõppjaamani meist igaüks. Olgu see siis täiskäigul, elamist väärt sõit!

Pühapäeval kogunevad üle üheteistkümne tuhande inimese Tallinnasse selleks, et tervitada algavat sügist. Terve väikese linnatäie jagu rahvast tuleb laulma Septembri taktikepi all hümni. Avanguks püstolipauk ning refrääniks kaasaelajate hõiked. Oled ehk sinagi üks neist? Mina olen. Milleks on vaja selliseid üritusi? Miks mitte vudida igapäevaselt oma kilometraaž ja tunda, et päev sai korda?

Igaühel on tulemiseks oma põhjus

Kui kevadel esimest korda elus, ilma erilise ettevalmistusteta jooksin Tehvandil kilomeetreid koos tuhandete teistega, oli stardijoonel nii kummaline olla. Vaatasin inimesi ja mõtlesin: mis on küll nende põhjus täna siin olemiseks? Oli noorukeid kuni hallipäisteni. Oli neid, kellele juba pealt vaadates võis aru saada, et nemad siia nalja küll tegema ei tulnud. Oli inimesi, kelle varustuse järgi oleks võinud arvata, et tegu on mitte vähemaga kui ekspeditsiooniks Kuule. Oli lõbusaid selle, mõmmikostüümid seljas. Neid, kel jalas tavalised tennised ja villased sokid maha keeratud. Peas müts, mis oli kindlalt paar mäetippu vallutanud. Enamus väga naerusuiste nägudega.

Ja ometi oli miski neid siia kokku toonud. Oli see rõõm algavast kevadest? Oli see järjekordne tulemuse ületamine? Kes seda ikka teab. Igaühel oli oma põhjus.

Raja läbimine kui oma koha positsioneerimine elus

Käis püstolipauk ja algaski jooks. Veider oli tõdeda, et ka jooksmisel rahva seas kehtivad ikka inimeste eripärad. Kes pani lõikama otsekui oleks kuri kannul. Kes vajutas kõrvaklapid tihedamini pead ligi ja oli keskendunud nagu olümpiavõitja kindla kulla peale minemisel. Mõned seltskonnad jooksid üksteisega lõbusalt eilseid uudiseid arutades. Osad  rühkisid niisama omasoodu.

Esimeste kurvide ja sombuste kohtade peal lõid välja igipõlised inimlikud omadused. Kes lükkas suvalt mõne kõrvale, et ise üle lombi hüpata. Kes sisistas midagi kellegi taha toppama jäädes. Kes ütles kõrval vaakuvat sõpra nähes: “Kõnnime veidi, siis jaksad jälle!” – ehkki nii kuradi hea minek oli sees. Kes tuli tagant sellise hoo ja jõuga nagu Titanic. Kui elu armas, hüppasid kõrvale rohu sisse.

Peale viiendat kilomeetrit kümnest olid jõuvahekorrad paika loksunud. Tugevamad, ambitsioonikamad kindlas grupis ees. Tublid auruvedurid kui kõige suuremat enamust vedades keskel. Nautlejad või lihtsalt end ülehinnanud vantsisid viimases kolmandikus. Arvan, et ise vaarusin teise ja kolmanda grupi vahel.

Joogipeatus kui olemasolevale hinnangu andmine

Esimene joogipeatus on alati samamoodi huvitav kogemus ja vaatepilt. Mõni haarab jooksu pealt topsi, laseb pool sellest voolata enda peale, sellest hoolimata ei peatu hetkekski. Osad võtavad joogi, leiavad ikka aega, et öelda läbi kuivanud huulte ” Täh!”  ja viskavad topsi selleks määratud kohta. Enamus siiski ei viska. Tagantulijatele jääb alati võimalus panna proovile oma laveerimisoskus topsimeres.

Joogipeatustes saan ka ise alati väikese linnukese olemasolevast teekonnast mõttes kirja. Praegu on seis selline. Kas panen juurde või hoian stabiilset rütmi? Janu kustutatud, silm hetkeks säravam. Nüüd siis edasi!

Kaasaelajad kui legaalne doping

Rahvajooksudel on alati kaasaelajaid raja ääres. Eriti palju on jooksmisele saatjaid, umbes samapalju ka finišis tervitamas. Mingi hetk oled lihtsalt jooksmas veidras vaikuses. Ümberringi kas kummaliselt ühtne rütm, higihais mööduvast laiast seljast. Kõik justkui nohisevad ja teevad  rasket tööd. Kes hingab rütmiliselt selja taga sisse-sisse-välja , sisse-sisse-välja. Kes hingeldab ja kõõksub kõrval. Mõni nagu ei hingakski. Mis nende peas küll toimub, seda ei teagi. Minu oma oli igatahes kuidagi mõistlikult tühi lõpus.

Mul oli ka kevadel tunne, et inimesed justkui vajavad midagi, millele kaasa elada. Joovastuda. Kui kirglikult ja julgustavalt kuulsin ikka hüüdeid „ Tuuuuuublid, viimased kolm on veel jäänud!“, „Jookseme, jookseme!“, „  Sina roosas -pane täiega, sa suudad!“. Isegi kui ükski neist polnud mulle mõeldud, andis see ikka innustust. Ja kui tuli rõõmus hõige raja kõrvalt, läks samm iseenesest järsku kiiremaks. Nüüd tean, miks öeldakse, et koduväljakul on parim mängida.

Finish kui võit iseenda üle

Alati saabub finiš. Ka nende jaoks, kes kunagi koridori lõpuni ei jookse. Neile tuleb see lihtsalt varem. Aga kindlasti on palju mõnusam lõpetada selle jaoks määratud joonel. Viimane kilomeeter on tavaliselt eriti pikitud täis inimestest, kes vaatavad, hõiguvad, klõpsivad kaadreid  päris hetkedest.

Need, kes on olnud, need teavad. Need, kes siiani pole – julgustan proovima. Sellist hetke ei unusta  sa niipea, ma luban.  See tunne – said hakkama. Sa tegid ära. Tühja sest medalist. See oli võit iseenda üle.

Me vajame Suuri Hetki

Paljud mu tuttavatest käivad vähemalt viis korda nädalas trennis, kombineerivad neid jõusaali, jooksmise, ujumise ja rattasõiduga. Olenevalt hooajast. Tean, et nii mõnigi neist ei lähe iial kuskile rahvamassi üritusele. Milleks vaja sellise hullusega ühineda?  Olen mõelnud, et võib – olla polegi kõigile vaja sellist adrenaliinilaksu, kui oskad seda endas ise püsivalt tekitada ja hoida? Nojah, mul on veel palju arenemisruumi.

Mulle meeldivad rahvajooksud. Maijooksul vaatasin raja ääres olevat puhkpilliorkestrit ja mõtlesin: need inimesed ei pidanud paljuks triikida sirgeks oma viigid ja panna lakk-kingad jalga. Teha kiire valik parimast oma repertuaaris. Kas pole see armas ja südamesse minev?

Ka seekordne Sügisjooks pole ju ainult kindla sihtpunktini jõudmine. Ma ei lähe proovile panema oma olematuid sportlasevõimeid. Jooksma end inimvrakiks. Sinna tulevad ju nii erinevad inimesed. Jooksjad, kepikõndijad. Väikesed põnnid, kes lippavad elus oma esimesed meetrid, rinna peal maailma kõige armsam number 1. Pealtvaatajad. Osalejate lähedased ja pöidlahoidjad. Igaüks tervitab algavat sügist sel päeval omal moel.

See võib olla perega koosveetmise päev. See võib olla Sinu Enda päev. See võib olla mini versioon rahvuspühast.

Minagi lähen sinna saama emotsiooni.  Ja selle võimsus on selgelt seotud osalejate hulgaga. Sünergia, mis tekib inimeste vahel, kes teevad ühte asja, on uskumatu. Ühte kuulumine, mis tekib justkui eimillestki. Selles on mingi rahvuslik noot, kokkuhoidmise tunne. Me tuleme ja teeme midagi koos ära.

Me vajame oma ellu Suuri Hetki. Minu jaoks on üks neist tulemas pühapäeval. Olen selles täiesti veendunud. Tule sinagi selleks, et anda koos võimas akord sügise alguseks!

Istusin täna diivanil kummeliteed juues peale Sügisjooksu ja tundsin, et praegu olengi vist see, kes ma päriselt olen. Liiga rammestunud, et hoida ees maski. Kodus üksiolemise õhtul puudub vajadus etendada rolli, mis vastaks publiku ootustele. Oled sa kunagi mõelnud, et sa ise ja sind ümbritsevad inimesed on justkui erinevad tegelaskujud ühelt suurelt maskeraadilt nimega Elu? Igaühel on konkreetses situatsioonis oma etüüd, igaühel on neid rohkem kui üks?

Mitu maski on su laual?

Asetasin kujuteldavad maskid lauale ritta. Neid oli üsna palju. Kujutasin ette iseennast läbi teiste pilkude. Läbi lähedaste vaatenurga, läbi töökaaslaste silmade, läbi võõra pilgu. Lähtusin inimestest, kellele ma ei meeldi. Läbi armunud inimese, kes näeb rohkemat kui ma olen. Igal juhul nägin erinevaid maske. Miks ma vajan neid üldse? Kui ideaalis võiksin olla see, kes ma päriselt olen? Sellest iseolemisest pasundatakse ju pea igas ajakirjas. Me kõik justkui püüdleme selle poole. Vist? Äkki pole ilma maskita olemine lihtsalt võimalik? Kui tahad ellu jääda ja kuskile jõuda?

Pane sinagi enda omad lauale. Kui palju sul neid on?

Mask kui võimalus tunda end parema inimesena

Kui tihti olen väljas olles vaadanud inimesi ja nende käitumistavasid ning mõelnud: issand, selline! Mina vähemalt oskan käituda. Kui vaatan poes võõrast jonnivat last, kes on pulgaks maas ja vanem annab talle ikkagi lõpuks soovitud nuku. Kui vaatan bussis lällavat inimest, kes on joonud rohkem kui kaks päeva jutti, püksid täis kustud. Kui vaatan seltskonnas tülitsevat ja kraaklevat paari ja püüan piinlikut momenti üle elada. Kui olen tunnistaja ilmselgelt tobedale armukadedusstseenile. Kui näen suvalist luuserit tänavanurgal. Selliseid hetki on miljoneid, kui soovid näha ja vaadata.

Mitte kunagi pole ma teadvustanud, et äkki nemad olid ühel hetkel liiga väsinud maskiballis osalemisest või lihtsalt üle piiri aetud. Äkki neil polnud  enam oluline maski näo ees hoida? Kui polnud enam midagi kaotada? Mina olin ju see, kes justkui pole selline. Aga kui ühel hetkel ka mina lööks kõigele käega? Milline oleks siis see tõeline pale?

Mask kui võimalus olla see, kes sa päriselt pole

Üldjuhul tahame me kõik ju olla paremad, nutikamad, lahkemad inimesed kui me tegelikult oleme. Mõnikord on see sisseharjunud käitumismuster välistele ootustele vastamiseks. Ma tean, mida pean tegema, et saada soovitud tulemus. Samuti tean, kuidas olla, et minust jääks soovitud mulje. Kõlab ju ketserlikult olla mõttes näpuga näitaja teiste suunas, kui päriselt mõista, et ka mina pole kellestki rohkem ega parem.

Kannan ju isegi erinevaid maske kas siis koduseinte vahel või väljaspool. Hinnangutekeskses maailmas mõlemal juhul. Ka kolmeaastane laps omab arvamust. Tahan, et tütrel oleks eeskuju minu parema mina näol. Tahan, et inimesed  võtaksid mind kui enesekindlat ja toimekat naist. Mul on selleks vaja maski, sest alati ei ole sisemise veendumine ja usk väline peegeldus.

On see siis mu tõeline mina? Või on see hoopis üks võimalus iseendale mitte päriselt otsa vaadata? Läbi maski näen ka peeglist seda, milline on eesolev pilt. Ma usun seda pilti. Ma pole valmis seisma vastakuti tõtt sellega, mis pilt võib vastu vaadata maski langedes. Aga vahel maskid kukuvad. Siis, kui kätes puudub ramm selle hoidmiseks. Ka sinul on olnud neid hetki, olen kindel.

Mask kui võimalus ellu jääda

Niipalju olen lugenud erinevaid artikleid ja intervjuusid, kus kirjeldatakse maskidega inimesi justkui negatiivses võtmes. Ikka ja jälle mõtlen, miks. Me vajame maske, et jääda väärikaks ja olla eeskujuks. Ehk seostatakse seda otsese valetamisega? Aga maskid on vahel hädavajalikud.

Kui ma oleksin ülemuse rollis, kas tahaksin näida alluvatele nõrk ja kokkuvarisemise ääre peal? Üsna  kindlalt suudaksin ma end kokku võtta Enesekindla maski jaoks. Selleks, et mitte tekitada mõttetuid diskussioone ja ebavajalikke arutelusid peale ruumist lahkumist.  Kas ongi vajalik minu päris olemine inimeste jaoks, keda see ei puuduta?  Kas on alati hea mõte olla haavatav ja laduda laua peale probleemid? Olla päris? Neid rolle on ju meil kõigil nii erinevaid! Koduseinte vahel esitame ju samuti erinevaid etüüde: tragi ema, armastav naine, koduhaldjast majapidajanna.

Ole teadlik maski valikul ja julge olla ka selleta

Olen elus palju maske kandnud. Vägagi. Nüüd olen veidi vanem ja tean, et vähemalt vahel on need vajalikud. Kui püüda mingit maski vältida, siis minu arust kõige suurem vale on kanda Headuse maski. Ka suhtes inimestega ma pigem ei tahaks seda ette panna, kui see südamest ei tule. Olen iga päev järjest rohkem püüdnud teadvustada ja olla teadlik sellest, kes ma olen. Mul on veel pikk tee käia, tean. Aga ikkagi, juba täna usun, et on maske, mis  aitavad mul ise uskuda oma paremasse minasse. Ehkki olen teadlik ka sellest, milline on pilt peale eesriide langemist.

Teadvustamine aitab mul märgata ilma maskita inimesi ja mõista. Olen ju isegi tänagi kodus, ilma ühegi rolli ja mänguta. Lihtsalt olen. Mina. Saan seda endale lubada, sest keegi ei ohusta, ei anna hinnangut. Ma ei pea kellegi ootustele vastama. See pole oluline. Mul on turvaline olla. Selline nagu ma olen, soojad sokid jalas ja prillid peas.

Osaline maskeraadis nimega Elu

Homme on jälle uus päev. Ka sinul. Pane oma maskikogu lauale ja proovi aru saada, miks need on su ees siiani olnud. On nende kandmisel selge põhjendus? Oskad sa Õige ja Vale valikul näo ette panemisel vahet teha? On mõni tegelikult mitteoluline? Kas vahepeal saad sa lubada endale olla Sina Ise nii, et see on õnnelik olemise hetk? Ka kellegagi koos olles?

Kui oskad olla teadlik sellest, miks ja millist maski sa kannad, siis pole sa lihtsalt võlts osaline maskiballil. Sa oskad teadlikult ja armastavalt valida roll osalemises maskeraadis nimega Elu.

Meil kõigil on sünnipärane vajadus armastada ja armastatud olla. Sellest saab kõik alguse ja samamoodi ka lõpeb. Täna tean, et ma pole kogenud veel Päris Armastust. Küll aga erinevaid vorme sellest. Rohkem kui kord.

Mis suhe on sinul täna? On see kirglik põrguvärk? Asine ja ratsionaalne nagu nagu 1+1 = 2 ? Lihtsalt maitsetu supp, mille söömisel puudub igasugune mekk aga teed seda siiski? Mõnus kulgemine koos kaaslasega eluteel, kus kõike vürtse on parajas doosis?

Süütuse aeg

Armusin elus esimest korda neljateistkümne aastaselt. Kõik toimus hetkega. See inimene oli täiuslikkuse kehastus. Ma polnud elu sees kedagi nii ilusat näinud. Kui kohtusime, siis see oligi nagu filmis: vaatasin otsa..ja olin kadunud hing. Õnneks oli mõlema jaoks nii. See, mis toimus, oli Nõiduslik. Päriselt.

Kuna meid lahutas pikk vahemaa, siis kirjutasime üksteisele kirju. Kui tihti jooksin koolist koju, et postkastist oodatud read leida! Panin ümbriku ööseks padja alla, lugesin iga sõna sada korda üle. Hommikul uuesti. Ootasin telefoni juures kaugekõne ja süda käis sees tõkkaditõk – tõkkaditõk. Noorena olid vestlused lihtsad:„ Mis teed?„ , „ Ei midagi“.„ Ahah“. „Mis sina teed?“. „ Niisama”. Ja me “rääkisime” tunde ja tunde. Kordagi polnud tunnet, et juttu ei jätku. Kohtumisel istusime, käed üksteise peos, näod punased. Nii õnnelikud.

Esimene suudlus, esimene jalutuskäik. Kõik oli esimene. Kogu mu pea oli täis Teda. Külas olles hiilisin öösel tema kaissu diivani peale. Panine nimetissõrme üle teise (tegime ristika) ja vandusime, et armastame üksteist elu lõpuni. Et alati tantsime kultuurimaja diskol viimase tantsu koos. Et kunagi kedagi teist ei suudle.

Ausalt, ma pole mitte kunagi elus rohkem nii sügavalt kogenud armumise tunnet. Kõik värvid olid erakordselt äärmuslikud ja kirkad. Iga hetk oli nii dramaatiline ja erakordne. Isegi abiellumine oli tagantjärele sellega võrreldes üsna ladna värk. Kõige ilusam on tõepoolest  esimene armastus. Polnud kohustusi, polnud seadusi. Me isegi ei osanud arvata, et peaks olema. See oli süütu, puhas. Südamearmastus.

Elu koos kui vennaga

Elasin koos ühe inimesega mitu aastat, keda siiani väga imetlen ja austan. Ta hoidis ja armastas mind tohutult palju. Alles nüüd mõistan seda päriselt. Me olime tõesti parimad sõbrad.Tema armastas mind tingimusteta. Lasi mul olla see, kes ma olin. Stabiilse ja rahuliku inimesena meeldis talle mu hulljulgus, elurõõm.

Aga polnud südames mul seda kirge, millest toona nii unistasin. Tahtsin põnevust, seiklusi. Tunda, kuidas veri soontes tuksleb ja pulss meelekohal taob. Janunesin kõige pöörase järele.Olin mässaja.Tahtsin vaadata üle väravalippide. Hüpata üksi üle lompide. Mida ma otsisin, ma ei tea. Aga seda, mis oli, sellest oli vähe. Mis teha.

Ühel päeval pakkisin asjad ja ütlesin: ma ei armasta sind. Tundus, kui nii jätkan, võiksin kohe valge lina üle pea tõmmata ja surma ootama hakata. Läksin. Murdsin ühe ilusa südame tuhandeks killuks sel päeval. Selleks, et ise kogeda mahajäetu ja reedetu valu tulevikus. Usun, et täna on ütlemata õnnelik naine kuskil Eestis tema kõrval. Kui kahju, et me teed ristusid nii erineval eluetapil!

Vastu võetud kinnas

Nii nagu kunagi olin olnud tõeliselt janune elu järgi, olid kahekümne kuuendaks eluaastaks kõik illusioonid purustatud. Ma ei uskunud, et üldse kedagi elus tõeliselt armastada võiksin. Lihtsamalt öeldes – mul oli üsna ükskõik. Ei armasta, ei vihka, väljas sajab vihma. Mõttes viskasin Elule  endale kinda õhku: eks üllata! Ma polnud valmis, et see võttis väljakutse silmapilkselt vastu.

Taevas ja põrgu

Kohtusin temaga täiesti juhuslikult. Ta isegi ei meeldinud mulle esimesel korral. Aga tema oli järjekindel. Kui viskasid uksest välja, ronis aknast sisse. Enne kui arugi sain,oli pea poolteist aastat möödunud. Mina kõrvuni armunud, abielus ja kolmas kuu rase. Nii kirglikku ja tormilist suhet ei suudaks ma teist korda üle elada. Taevas ja põrgu, tuli ja jää. Emotsionaalne karusell käis sellise hooga, et vahel hoidsin äärest kinni, sõrmenukid valged. Teinekord tundus, et plaanides hoogu peatada, sain paar ekstra ringi pealekauba. See oli hullumeelne, pöörane algus.

Armastasin nii, et süda kiskus sees  valust kokku. Vihkasin jõuga, mis silme eest lõi mustaks. Kirg oli nii tuline, et sõna otseses mõttes oli vahel tunne: ei pea vastu. Praegu ma mõtlen: kas tõesti olin see mina?  Täna tunduvad äärmused nii destruktiivsed ja väsitavad. Puudub vajadus takka üles lüüa ja teiste sälgudega tuhatnelja eikuhugi tormata. Milleks?

Armastus kui Elu enda tiivalöök südames

Jah, olen olnud pärani silmadega ideaalses suhtes, ilma seda nägemata. Olen kogenud ka vegeteerimist ja tõelist maru. Erinevaid vorme lisaks teisigi. Mis seisus oled sina täna?

Tean, et kõik mu elus eelnev on olnud pelgalt ettevalmistus Päris Armastuseks. Nüüd tean, mida ma ei vaja ja mis on mu soov. Hoian oma südant peopesal ja selles puudub ülemäärane nooruse uljus. Samuti pole seal kibeduse ja viha vimma. Käsi on üsna rahulik ja kindel. See ei karda, sest hirmul pole armastuses kohta. Sel pole ka püüdmatuid püüdlusi. Ma vaatan oma hingega. Südamega vaadates pole ju võimalik eksida? Usud sa sellesse veel?

Täna ma tean, et ühel hetkel hakkab peopesal soe. Ja käest võtab kinni teine. Koos vabaduse ja kindla teadmisega – see on Armastus. Teekaaslane, sõber ja kallim. Sool, suhkur, pipar – kõik ürdid parajas koosluses. On sinul see inimene olemas? Kui on, siis sa tead. See ongi see. Armastus kui  Elu enda tiivalöök su südames.

Kui pole, siis  kas oskad seda veel tahta ja oodata?

Saatsin kliendile pakkumist müügikoolitusele kui tekkis kummaline äratundmise hetk. Materjali sisu oli nagu elu enda struktuur. Justkui teekond mäkke ronimisel.

Oska  ette valmistada, loo toimiv usaldussuhe. Saa aru tõelisest vajadusest, mida muuta soovid. Löö kirkaga kindel toetumispunkt ja naeluta kinni. Loo argumenteeritud lahenduse mudel. Kinnista jälle. Esita ettepanek muutuste tekkeks. Oska rinda pista vastuväidetega.Tegutse!

Kas kas sina oled täna kuskile teel? Valimas oma mäge, mida ületada? Püüad kuristikku vältides valida kergem tee? Valid õiget varustust? Ise olen pigem baaslaagris. Et veidi hinge tõmmata. Meelde tuletada oma tõeline eesmärk, paika asetada fookus ning sellest lähtuvalt edasi minna.

Timmi pagas parajaks

Hea müük algab korralikust ettevalmistusest. Alusta arusaamisest, mis on oluline. Kus on sinu valupunkt? Suhetes, töös, tervises? Ettevalmistuse peamine roll ongi ju luua kindlamaid võimalusi. Suuta vähemalt suurem osa neist realiseerida.

Ettevalmistus eeldab esimesena sisemise mina õiget häälestamist. Oskust olla pillikeelena tundlik, märgata, teadvustada. Kas sul on selge eesmärk, mida sa täna oma elus teisiti, rohkem, soovid?  Kui oled veendunud muutuse vajalikkuses ja orienteeritud tulemusele, on esimene  samm tehtud. Täiskäik edasi!

Tutvumine mäe ja ilmastikuga

Oled sa üldse kohtumiseks iseendaga valmis? Jah? Nii nagu müügis, on ka tutvumisel iseendaga oluline välja öelda selge kokkusaamise eesmärk. Ja tegelik kavatsus. Esmakohtumisel osata ronijana olla žonglöör maa ja taeva vahel, õige tooni ja hoiakuga. Kui lihtne on teha vale liigutus! Seada ületamatu eesmärk. Oletada, mitte olla kindel erinevate võimalustega asjade kulus.

Ristküsitlus külmunud iseendaga

Hea müügimees teab, et väga oluline on osata õigesti vajadust tuvastada. Sama kehtib see ka elus. Kas oskad täna näha olemasolevat probleemi? Alusta selle sõnastamisest. Alusta teadvustamist. Äkki on marsruut täiesti vastupidises suunas? Otsid valest kohast taskulambiga allasurutud ja mahamaetud valu kui tuulega kadunud kinnast?

Vajaduse tuvastamine ongi ju tegelikult leida üles probleemi pärispõhjus ja tekitaja. Mõista selle olemust. Teadlikuks saamise korral tõsta teekatlasse probleemi kõrvaldamise viisid kui värsked piparmündilehed.

Küsimuste esitamine iseendale on äärmiselt peen kunst. Kui tihti sina neid endale esitad? On su küsimused kinnised: kas, kus? Et saaks vastata ühe sõnaga, võimaluseta diskussiooni laskumisele? Või oskad avatult küsimärgi püstida: kuidas, miks, mismoodi?

Kui oled külmunud minale esimese sooja sisse puhunud, alusta küsitlust. Kui oluline päriselt oleks, et olemasolev probleem ära laheneks? Veel midagi?  Mis on tegelikult minu jaoks täna kõige olulisem? Ära oleta.Täpsusta. Ole ora sealsamuses. Ka mina ise ei oska esimese hooga päris valupunkti alati täpselt välja öelda. Aga üks küsimus korraga! Julge aus olla ja olulistes asjades ära pelga süvitsi minna. Ainult tuumani jõudes oskad sa näha reaalseid võimalusi, usu. Ja kes ütles, et see lihtne on?

Enda vastu lõpuni aus olemine tähendab seda, et sa võid hakata nägema lahendusi oma murele. Kui sa seda ei soovi, siis pole hullu. Mõnikord pole sa lihtsalt kohe valmis. Teinekord tead: nüüd on õige hetk.  Ja teed kaminasse tule.

Kui oled oma hirmudega silmitsi seisnud, mõelnud läbi kõige mustemad stsenaariumid, siis reaalses elus oled juba alateadlikult häälestanud end lahenduste leidmisele. Hirmul on tõesti suured silmad aga lampi süüdates ei olnudki telgis ju kedagi?

Tahad sa lippu heisata või virised niisama?

Iseendale parima tulemuse peamine eesmärk on tõsta märkimisväärselt huvi konkreetse lahenduse vastu. Paku täna välja enda oma. Saa teadlikuks, mis kasu sest sul reaalselt on. Kui ei sobi, kas soovid veel variante näha? Meeldis sulle tegelikult vaid viriseda?

Kui oled tõeliselt valmis lahendusi otsima, on aeg tegutsemiseks. Ära viili, ära kõhkle! Tean, et see pole kerge. Aga kui ise olen tahtnud minna kergema vastupanu teed, on aidanud kujutluspilt väikesest Helenast, kes käed puusas ütles köögilaual magavale kassile: “Miku, kas tahad Pöialpoiste rühma tooli peale istuma minna või?”. Paki seljakott ja tee saabastele topeltsõlm. Ole ise veendunud, et pakutav on hea tehing. Sinu elu ikkagi!

Parim pakkumine kui hetk mäe otsas

Ettepanekut oma soovitava muutuse osas saab teha ainult siis, kui oled põhimõtteliselt pakutava heaks kiitnud. Olema veendunud, et sinu soov on põhjendatud ja tegelikult rasket teekonda väärt. Sa pead seda tegema konkreetselt, julgelt. Minu kõige lihtsamini sõnastatud ettepanek iseendale võiks mustvalgel välja näha järgmine: saavutada kõige kindlamini ja kõige väiksema aja-, raha- ja närvikuluga see, mis probleemi muutmiseks kõige mõttekam on. Olgu selleks siis „ost“, kokkulepe järgmiste sammude (või kirka valiku) osas.  Või „ostmata“ jätmine.

Kui sisemise minaga nõusolek saadud, tuleb alati detailides kokku leppida. Anda aega reageerimiseks ja mitte iseenda peale solvuda, kui tekib vastuolu. Ole valmis kõhklustega tegelema ja saa päriselt aru eitavast vastusest. Kui sa seda ausalt teed, siis taipad, et „Ei“ pole muud, kui vastuväide. Hetk ebalust enne järgmist sammu. Sa ju tulid Lahendust kogema?

Nöörist libisedes ei maksa heituda

Vastuväide on tõsine kahtlus sinu pakkumise sobivuse osas. Kui hakata oma sisemiste vastuväidetega tegelema, siis peaks juhiks teel olema arusaamine vastupanu põhjustest. Kui oskad teadvustada probleemi tuuma, siis on aeg ette võtta oma võimalik mustand lahendusest. Näed ju ise – tehingu sooritamine on niipalju kasulikum, kui sooritamata jätmine. Miks sa siis ometi ei taha? Sul polnud päriselt hädapärast vaja? Vale lahendus või mitte väga veenev esitus? Kardad ja ei julge riskida?

Jah, sellega võib kaasneda vastumeelsus, pingesse minek, ärritumine. Jää rahulikuks. Mäkke ronides juhtub ikka viperusi, onju? Mõtle, mis sind segada võib, püüa  mõista. Äkki vassisid niisama? Kui polnudki äkki sul päriselt tahtmist midagi muuta? Hirmust, et aus vastus võtab sinult endalt varustuse ja annab elul võimaluse sind sügavusse kukutada?

Aga mis siis, kui see tegelikult sulle kasu tooks? Oleks ju pagana kahju sellest tagantjärgi alles aru saada, eks? Kui aru saada sellest, et nii nagu tõeline müük saab alguse „Ei“ vastusest, saab ka sinu enda esitatud vastuväidete seljatamine esimeseks sammuks toimiva, rahulolevama homse poole.

Sina, mäkketõus ja nõuandlik müük

Omanda teadmised peamistest müügi alustest, oska näha võimalusi jõudmaks oma soovitud mäe tippu!  Ühel momendil on su peas kindel struktuur ja matkakotis ilmastikuoludele vastav varustus. Igapäevaselt katsetades, oskad sa peagi ennetada võimalikke altminekuid. Oled ettevalmistunud ja heas vormis mäkkeronija. Iga samm kindlalt toestatud. Võimalik kukkumine äärmisel juhul vaksa võrra, mitte langemine kuristikku. Sa oled iseenda kõige parem müügimees. Oskad märgata parimaid valikuid lehvikuna ees. Teed vaid parimaid pakkumisi. Tead, et hea lahendus eeldab põhjalikku vajaduse tuvastamist. Et „Ei“ on vahepeal lihtsalt tühi vastuväide. Su elu on kui mäkketõusuga nõuandlik müük. Sina ise valid vallutatava mäe kõrguse ja keerukuse. Minemise hinna ja kvaliteedi.

Oled sa teekonnaks valmis?

Olen olnud Vanem Naine siis, kui olin kakskümmend viis. Olen olnud Noor Tüdruk samas eas. Kui loen ajakirjadest ealistest vanusevahedest, mõtlen ikka: see pole iga, mis loeb. See on keemia. Täiuslikkuse tunne, mis saab tekkida kahe inimese vahel. Vajame enda kõrvale kedagi, kes paneb meid tundma elusana. Kes annab  usku edasiminemiseks. Vahel suudavad leegi tekitada ka olulise vanusevahega Teised. Selles pole midagi erakordset. See paistab lihtsalt rohkem välja.

Mina kui Vanem Naine

Mingi hetk olin kummalises seisus. Olin noor ja rahutu. Ma ei otsinud armastust. Otsisin iseennast. See polnud eesmärk omaette. Lihtsalt kujunes nii.

Sel hetkel oli mu elus üheksateistkümne aastane vene poiss, kellega veetsin tihti vabasid õhtuid ja nädalavahetused. Ta oli ütlemata kena, südamlik ja heatahtlik. Rahast paljas nagu püksinööp. Täielik nõrkus sellegipoolest. Mis mind nii tema poole kiskus?

Olime koos alati siis, kui hinge hiilis tühjus. Ta ei esitanud kunagi küsimusi, ei süüdistanud, ei heitnud ette. Lihtsalt oli lahke, hooliv, tähelepanelik. Olemas. Peaaegu alati vastas küsimusele telefonis: mis teed ja kus oled: „Tak prosto, v parke, igraju na gitare“.  Kohtusime ja läksime minu kulul peole. Hommikul jooksis jalgpallitrenni ja tõmbas käega läbi mu juuste – „ Tõ krasiivaja kak skazka“.

Tagantjärele  ei oska ma põhjendust leida, mis meid üksteise poole nii tugevalt tõmbas. Me olime ühelt poolt täiesti erinevatest maailmadest ja samas nii sarnased. Vahel ta küsis: „Mis sa minus näed, mul pole sulle midagi pakkuda?“. Ometi andis just tema mu hingele niipalju lohutust. Olin tema jaoks see, kes ma enda jaoks veel polnud – Naine. Ilus, kaunis, äge. Me täitsime üksteise hingelisi vaakumeid.Tema õpetas mulle oskust rõõmu eimillestki tunda. Tänu temale sain alati jõudu edasi minna. Oli nii süüdimatult elurõõmus. Mina olin tema jaoks omakorda see, kellega võis kartmatult õrn ja soe olla, avastada endas mehelik pool. Mis siin vanus luges?

Kui ära kolisin, kinkisin talle uued kitarrikeeled ja soovisin südamest head. Tema rikkumatus ja süütus aitas mul säilitada usku ilusasse ja heasse.

Mina kui Noor Tüdruk

Toona kohtusin ka tihti ühe vanema mehega. See on väga rumal üldistus, et noored naised otsivad vaid pirakat tengelpunga. Vähemalt mina pole elu sees kellegagi suhelnud pelgalt raha pärast. Võib – olla meeldisid mulle vanemad mehed seepärast, et olen ise enamuse elust ilma isata kasvanud? Nendes nägin ma alati autoriteeti, kindlustunnet. Ja ma ei ole peaaegu kunagi valikutes eksinud.

Temaga kohtusin ma teatris. Ja sellest kohtumisest sai alguse midagi väga mõnusat. Vastupidiselt mu noorele sõbrale oli tema vägagi kindlustatud. Tal oli pere, täiskasvanud lapsed. Me sõlmisime vaikiva kokkuleppe, mis kehtis lõpuni välja. Mina ei sekku ja tema ei sekku. Oleme koos niikaua, kui on hea. Ja me veetsime suurepäraselt aega.

Tal polnud iial rahast kahju ja talle sobis vaid parim. Meil oli hingepõhjani minevaid vestlusi ja arutelusid hommikuni peaaegu alati. Just tema oli see, kes õpetas mulle selgeks elu põhireeglid. Kui tahad Mängu astuda, tee see endale kõigepealt ise selgeks. Sisemine ilu on oluline aga keegi ei näe seda, kui pakend ei kutsu. Ole aus iseenda vastu ja julge lõpetada, kui tunned, et pole šansse võiduks. Naudi mängu võlu. Ära kuritarvita kunagi kellegi hinge. Kogemata juhtudes palu südamest andestust ja tee selle heaks niipalju kui võimalik. Meil polnud mitte kunagi seksuaalsuhet, erootiline fluidum aga hõljus õhus kogu aeg. Just tema oli see, kes ütles ikka ja jälle: ära riku kõike ilusat.

Ta pakkus turvalisustunnet, mida mul endal nii väga vajaka oli. Käisime restoranides, kunstinäitustel. Jalutasime, olime. Mõnikord harva muutus kurvaks. Nägin, et tal oli raske. Vaid üks kord kogu tutvuse ajal ütles: „Oleks ma seitseteist aastat noorem!“. Toona ma ei saanud aru, miks. Aga ta ütles, et ühel päeval sa taipad. Ja ma mõistsingi. Ta mängis aumeeste mängu.

Me vajasime üksteist ja siin polnud oluline raha, staatus. Ta oli Mees. Olin tema jaoks seesama kitarriga unistaja pargis. Tema puhul mõtlesin mina: mida ta minus küll näeb? Nüüd tean. Seda, mida mina nägin oma noores sõbras.

Kui mängureeglitest ei peeta kinni

Mul puudub negatiivne kogemus inimestega, kellega on olnud vanusevahe suurem, kui tavapäraselt normiks. Vahest seepärast, et ma tõesti pole kedagi kunagi omakasupüüdlikult ära kasutada soovinud? Olgem ausad, seda ju juhtub samuti.

Nooremal mehel on ilus keha, mõnus jutt ja spordikott kaenlas, mida kolmandal kohtumisel sinu esikusse poetada. Nädala pärast elate koos. Ja ühel päeval oledki sina see, kes maksab ja on. Niikaua, kui asjad liikuma hakkavad. Kahju küll aga enamasti ei hakkagi.

Vanemal mehel on elutarkus,-kogemus ja materiaalne kindlustatus. Paljud neist oskavad noort silmarõõmu hoida kui printsessi herneteral. Aga on ka selliseid, kes said alles äkki nüüd, täiskasavanud laste kõrval, ikkest lahti. Sooviga järele teha, proovida  kõike seda, mis kahekümneaastaselt pere luues tegemata jäi. Loeb läbi paar eneseabi raamatut, vaatab kõrvalolijaid. Tahab ka peale pikki aastaid iseenda allasurutud olemist lõpuks ometi olla ise.Vahel ongi areng täiesti teises suunas läinud.Teinekord pole täiskasvanuks kunagi saanudki. Mänguasjad on vaid eluga kallimaks läinud.

Siin ei saagi kellelelegi näpuga näidata. Kumbki mängib oma mängu, milles reeglid kehtivad vaid ühele. Sest polnud kokkulepet või lihtsalt ausat Mängu. Haiget saab alati keegi. Mahajäetud pere, lapsed. Vahel ka uus mänguseltsiline, kes maha jäetakse argipäeva või kellegi uue, parema pildile ilmudes. Nad ei osanud Mängida. Sest tõeline elu on küll mäng.. aga ausatel tingimustel.

Oled sa Mänguks valmis?

Ka samaealistel inimestel juhtub suhtes seda, et mängitakse koos valedel põhjustel. Ealise vahega tuleb see lihtsalt jõulisemates toonides välja. Inimesed kasutasid varem üksteist ära ja teevad seda ka edaspidi. Põhjused igaühel erinevad.

Minul vedas, sattusin õige laua taha mängima. Tookord. Olen olnud ka kaotaja. Olen haledalt tünga saanud. Viga polnud alati lepetes, mis ei kehtinud. Ma ei osanud oodata Jokkerit. Õnneks vähemalt tahtlikult pole kellegagi ise sohki sobitanud.

Kas sina oled täna oma suhtes reeglid paika pannud kohe alguses? Saanud kinnituse ning jaganud õiglaselt kaardid. Hoidnud lubatust kinni? Vahepeal me lepime kokku milleski sellises muutuvas nagu Elu. Mis teha siis, kui mäng võtabki teise pöörde? Jääda aumeheks, tunnistada oma läbikukkumist või püüda teist alatult üle kavaldada? Julgeda loota, et kaotuse puhul on võimalus alustada uuesti, targemana? Koos?

Mõtle täna oma praegusele seisule. Ära unusta – see on sinu Mäng. Kas kaardid on õiglaselt jagatud? Tead reegleid ja  oskad?

Mängid aumehe mängu?

Ma pole end kunagi pidanud inimeseks, kes keerab teise põse ette, kui ülekohtu hoop tabab. Täna proovin lihtsalt põhjustest teadlikumalt ja objektiivsemalt aru saada.  Tead, kui uskumatult asisteks muutuvad argumendid, kui nende peale ilma emotsioonita vaadata, kõrvalseisja pilguga? On tee selleni olnud kerge? Kindlasti mitte.

Kui paarisuhtest hakkab kujunema ühemeherakend

Kui perre sünnib laps, muutub kõik. See, mis oli enne tavapärane, enam ei kehti. Mis on nüüd, vajab harjumist. Lootusega südames – ehk kunagi jälle oleme need, kes varem?

Mul polnud raseduse ajal iiveldusi, depressiivseid lisakilosid koos liiga palju sentimeetritega kätel ja tagumikul. Mees hoolis, oli uhke. Kaks nädalat enne sünnitust nägin välja vaid kui naine, kes on võimlemispalli alla neelanud. Kümme päeva peale sünnitust tõmbasin jälle jalga teksad nr 26. Kõik oli hästi. Valgusaasta suurused muutused tulid hoopis peale tütre sündi. Meie omavahelises suhtes.

Sa  ei istu enam ise süles. Sinu süles istub laps

Olin juba poolteist aastat olnud kodune, kui mõistsin, et sellest, mis oli kunagi paarisuhe, oli saanud ühemeherakend. Mõlemale asjapoolele.Vedamine oli vaikne, kuid kindel.Väga erinevates suundades igajuhul. Mis siis ometi nii valesti läks?

Ma armastasin oma abikaasat väga. Kõigest hoolimata ja sellegipoolest.Ta oli mulle kõik. Mul polnud tema jaoks millestki kahju. Kõlab klišeena, mida iganes. Ta oli mu elu. Ma ei oleks osanudki teisiti.  Aga sellest alati ei piisa.

Ühel hetkel oli kogu senine maailm Laps. Temast algas kõik ja lõppes samuti. Mähkmed, loetud tunnid. Polnud aega endagi jaoks, muust rääkimata. Kui varem tegime peaaegu kõike koos: olime nädalalõppudel üle Eesti, vahel hotellides, spaades, vahel lihtsalt kala püüdmas, teinekord kaisus teleka ees –   siis nüüd olin kodus. Üksi. Peas päevakava ja varastatud hetked dushi all.

Sa ju lubasid

Mehel jäid ikka omad käimised, peod ja sõbrad. Alguses olime koos paljudel päevastel üritustel, siis osadest neist. Lõpuks väga harva kuskil üldse. Hiljem mitte sedagi. Temal oli vaja. Mina ei saanud. Helena oli nii väike, et ma ei usaldanud teda ka kellegi kätte jätta. Andsin rinda aasta ja kolme kuuni. Algne plaan oli vähem. Läks teisiti. Esimest korda käisin väljas peale rasestumist siis, kui laps oli kaheksakuune. Kaheks tunniks. Järjest enam ja enam olime kui mööduvad laevad pilkases öös.

Meie kirglikud ööd said meenutusteks olnust. Üksi õhtusöögi söömisest harjumus. Lisaks lapsega süles olid seal ka küsimused: kus sa oled kell üksteist laupäeva hommikul? Ja kui lõpuks oodatu saabus,  siis ei lugenud, et tulid sõbrad. Oli see ja see. Ootamine ja pettumus oli liiga suur, et hommikukohviga tervitada. Pigem oleks visanud näkku.

Sa ju lubasid.

Miks sa ei armasta mind?

Ma enda arust nii väga olin. Tegin ei vähemat kui kõik. Ometi vimm sees aina kasvas. Miks sa ei näe? Miks sa ei hooli? Triikisin sirgeks särgid, millega mindi uuele õhtule vastu. Lootsin südames – see kõik  on mööduv. Ei olnud.

Nii nagu said riidepuu peale riputatud abikaasa pluusid, jäid varruka vahele solvumise kortsud. Tulid ebakõlad voltidesse, kaugenemine üksteisest. Mina kahtlesin ja kahtlustasin. Tema vaikis ja läks. Lapsed seal sees ja vahel. Elasin koos mehega ja olin kahe lapsega. Üks neist vere järgi minu. Teine südame järgi niisamuti. Hinges kallid mõlemad.

Tunnistan, minus polnud jõudu, oskust ja tarkust suhte hoidmiseks. Ja alati polegi selles asi. Tangot tantsitakse ikka kahekesi, eks? Ka piimalõhnaliste riietega tahtsin olla kellegi jaoks ilus, äramärkimist väärt. Mitte ainuüksi koduhoidja, majapidajanna. Tahtsin olla armastatud, imetletud. Naine.

Ega mehelgi kerge polnud. Ka tema otsis oma kohta, kus leiaks mõistmist ja lohutust. Sõbrakätt ja lahket sõna. Mina pakkusin vaid etteheiteid suurel kandikul.

Ühel hetkel ei suutnud olla konkurentsis, räsituna igapäevamuredest. Mis naine ma ikka olla sain, kui ainus, mida tulle heita, olid enesehaletsuse halud? Süüdistuste osakaal tappis nendegi põlemise eos. Kuidas tahtagi õigustada hilinemist, kui koju saabudes lõukoer väravas ootamas.

Nüüd ma ehk olen targem?

Loodus tühja kohta ei salli

Olen alati hinnanud iga inimese privaatsust. Oma hetkedele. Oma asjadele. Kui aga oled armukadedusest ja kahtlustustest piinatud, ei kehti ükski kaunis põhimõte. Võtsin abikaasa telefoni öösel ja lugesin ta sõnumid läbi. Kas ma sain sisetundele kinnituse? Jah. Kas see niitis mind jalutuks? Jah.

Mäletan nii hästi seda hetke öösel, vannitoas. See oli sama tunne nagu siis, kui sain noorena hundikoera käest pureda. Oli verd, oli palju. Aga ma ei tunnetanud seda selsamal hetkel. Oli afektiseisund. Nagu filmis, aegluubis. Esimene teadvustamine toimus siis, kui olin alevikus ja möödusin vastutulijast. Tema silmadest jõudis ka minuni taipamine: midagi on valesti. Olin üleni verine, siiski ütlesin: „ Tere!“ ja jooksin koju. Nii nagu jõudis kohale arusaamine toimunust kõrrihüpanuga hilisema kuue õmblusega peopesal, jõudis ka sõnumite sisu.

Ta oli olemas olnud kõik see aeg. Nüüd lihtsalt oli alanud täiuslik tedretants. Mõlemal pool.

Üks asi on kahtlustamine, teine see, kui seisad sellega silmitsi. Minul igatahes kadus jõud hetkega kogu kehast. Olin täiesti toasoe sült põrandal maas. Ma ei suutnud uskuda. See oli lihtsalt liiga sürrealistlik. Kuidas see võimalik sai olla? Pea iga päev me ju kohtusime, naersime nalju, olime justkui head tuttavad. Sina? SINA!

Mõistmine kui kink iseendale

Praegu mõeldes toona kodus valitsevale õhkkonnale, tulevad külmavärinad peale. Jah, oli probleeme ja põhimõttelisi vastuolusid. Ometigi murdus midagi lõplikult sees just seal, vannitoas. Siis tuli meeletu raev, viha ja põlgus. Kes ütles, et hundid kodu ümbert ei murra? Aga kui päris elus murtaksegi just sealtsamast?

Loomulikult polnud kelleski kolmandas meie lahkumineku põhjus. See oli lihtsalt tagajärg. Pitseriks toimuvale. Aga ikkagi. Kodus ja südames polnud enam kohta kompromissiks. Pool aastat elasime samas majas koos, enne kui sain võimaluse lahkumiseks. Kaalusin nelikümmend kaheksa kilo, näost stabiilselt hall.

Uue elu alguses oli meie omavaheline suhtlemine nagu maamiinide vahel kõndmine. Tihti ei läbinud ma rada puhtalt. Õnneks suutsime ära minnes kokku leppida ühes väga olulises. Lapse heaolus. Selles osas on elu tõeliselt laia suuga naeratanud. Helena on kui puhasvalge lunastus kõigele olnule. Armastuses lapse vastu olime kindlad ühtemoodi.

Jagasime nädalas ajad ära ja siiamaani on asi toiminud nagu kellavärk. Ausalt öeldes usun tõesti, et täna saab Helena parima osa meist mõlemast. Mitte kunagi ei mõelnud ma sellele, et hakkan last isast lahutama või muid trikke tegema. See, mis oli meie vahel, oli karm. Aga väikesed puhtad hinged ei tohiks kunagi olla seisus, kus peavad pooli valima hakkama.

Nii nagu elus kõik on mööduv, sai mööda ka must periood. Ei saaks öelda, et ma hakkasin mehi vihkama. Aga minus ei tekitanud mitte ükski tõeliselt huvi. Peale ühe kindla eesmärgi mõnel vabal õhtul. See polnud ei kättemaksuhimu, tagasitegemise kius. Polnud midagi. Oli lihtsalt täielik tühjus.

Valges öös  käod ei laula

Tänaseks pole lauale peale mõistmise midagi jäänud. Olen mõistnud ka seda, mida ise valesti tegin. Lõpuks ometi olen suure sõnnikuvankri enda taga lahti suutnud sõlmida! Oli, mis oli. Ma ei saa seda muuta. Saan vaid edaspidi targem ja teadlikum olla. Mu lapsel on maailmatore isa. Parim, keda üldse soovida.

Me suhtleme juba täislausetega. Ilma kolmekordsete hüüumärkideta. Ja toonis on vastastikune respekt. Meid seob ühtemoodi südamearmastus lapse vastu. Kokkuvõttes on hea, et ka temal on kaaslane, kes suudab õnnelikuks teha viisil, mida mina ei osanud.

Mina olen vaba. Alles üle aasta esimest korda tunnen seda. Päevades on jälle värve. Selleks kulus aega ja kulus ka professionaalset nõu, enne kui oskasin asju näha muust vaatevinklist. Elu läheb edasi igajuhul. Koos endaga siis, kui annad nõusoleku ja astud kaasa. Tahad sa?

Andestamine pole lihtne, kui oled täistabamuse Kalashnikoviga otse südamesse saanud. Elult endalt. Üsna lihtne on tõmmata taolises olukorras ümber tume ohvri kuub ning märtrinööbid kinnitada.

Kui täiesti emotsioonivabalt ühel hetkel asjale vaadata, on selge, et see kõik oli lihtsalt asjade loogiline kulg.Kuipalju elust me raiskame oma energiat vihkamisele, enesehaletsemisele, kättemaksuhimule! Kui lihtne on jääda mineviku vangitorni ja uksevõti igaveseks alla neelata. Veelgi enam – kuipalju see meid õnnetuks teeb..ilma et me ise taipaksime sellest lõplikult lahti lasta ja uuesti jalule tõusta.

Minus pole tänaseks südamesse jäänud vihkamist. Puudub kibe sarkasm eelnenust. Tõepoolest – valges öös käod ei laula. Ma olen andestanud. Talle. Endale. Kõigile asjaosalistele. Ja nii kuradi hea tunne on olla ilma sõnnikukoormata seljataga!

Oled sa kunagi mõelnud, et aeg on illusioon? Seda ei saa katsuda, näha, haista. Ükski meist ei saa seda omada. Enamus aga on selle orjad igajuhul. Tunnis on Aega kuuskümmend  minutit, päevas tunde kakskümmend neli. Nädalas on seitse päeva. Ja nii edasi. Mõõdetav vähemalt.

Kui aeg on illusioon, miks me ei oska samasugusena näha ka oma igapäeva rutiini? Kui aeg on limiteeritud, siis miks ma raiskan seda asjadele, mis mind tegelikult ei küta? Kui palju aega sa oled jätnud kõige olulisemale – sellele, mis sind päriselt õnnelikuks teeb?

Ühel päeval. Siis kui..

Kunagi oli eriti kiire periood elus. Kogu aeg oli tunne, et olen hiljaks jäänud keskmiselt kaks tundi. Igale poole. Lohutasin end mõttega: ühel päeval ma puhkan. Ei tee mitte midagi kohustuslikku. Naudin ja  mõnulen. Nagu paljud meist mõtlevad: kui ma olen saavutanud selle ja selle, siis olen õnnelik. Kui teenin vajaliku summa raha kokku, siis sõidan. Kui lapsed on suured, hakkan  enda peale mõtlema. Siis kui.

Miks sa juba täna ei ela, ei ole?

Saabuski kauaoodatud hommik suunaga majakesse Pedja jõe kaldal. Pakkisin asjad lahti, määrisin kehale pehmet päevituskreemi ja viskasin rannarätiku hoogsalt üle õla. Teatud pidulikkusega lülitasin välja mobiiltelefoni. Ei mingit müra, tahan vaikust ja rahu! Puhkus võis alata.

Nüüd ma siis puhkan?

Oskasin ma siis pikisilmi oodatud vaba aega ja üksiolemist nautida? Muidugi mitte. Kui oled igapäevaselt ümbritsetud inimeste hulgast, mõtete mürast peas ja käib pidev galopeerimine ajaga, siis unistadki sellest, mida ei ole. Aga kui oled järsku iseendaga, ilma et see oleks harjumus, siis on see sama ootamatu nagu Eesti võit Eurovisioonil.

Olin pool tundi päikest võtnud ja lugenud läbi esimesed leheküljed, kui tundsin, et igav on. Vaatasin ringi..tühjus. Võtsin aerud ja läksin vanaema paadiga sõitma. Aerutasin, siis tuli sääseparv. Panin mõlad paati ja loksusin. Külm hakkas. Takerdusin kõrkjatesse. Siis polnud jaksu paati lahti lükata, pidin hüppama kõhuni mutta. Issand, kaanid! Lõpuks paadis  tagasi olles kirusin: pidin ma siia üldse tulema!

Kas siis nautida hetki või täita plaani?

Suhteliselt väsinuna jõudsin tuppa. Mudane käterätt lontis kotis ja tuju ei-tea-kuhu kadunud. Vanaema ootas heeringa ja keedetud kartulitega. Aitäh aga praegu pole aega! Pidin ju veel tänase päevaga jõudma selle raamatu läbi lugeda. Homseks olid plaanid tehtud vaarikale minemiseks. Ja siis veel need rohimata peenrad! Kust ma selle aja muidu võtan?

Olin õhtul voodis, kui taipasin. Ma ei tulnud siiagi ju päriselt puhkama. Tulin plaani täitma. Ja ikka sama mudeli järgi: kellast kellani aja planeerimisega. Söön hommikust. Kella  kümnest aitan tööd teha. Kaheteistkümnest üheni võtan päikest. Kolmest neljani Olen. Viiest seitsmeni vestlus vanaemaga.

Ajuvaba.

Lülitasin telefoni sisse tagasi. Oli saabunud üks sõnum. Keegi juba tundis must puudust! Aga see oli teade Sportlandi klientidele, toredast pakkumisest. Hinnaalandusega -20 %.

Kas nii ma siis oma puhkust veeta kavatsengi? Kindlasti mitte. Õnneks sain sellest aru juba esimesel õhtul. Mitte polnud kurvaks nentijaks hiljem. Helistasin paarile sõbrale kutsega homme autole hääled sisse panna ja ujumisriided kaasa võtta. Nad tulidki. Sõbrad ikkagi.

Järgmine nädal aega sai veedetud kõige mõnusamal suvisel moel. Iga päev võttis meie paadiköks  „Laine“ suuna allapoole jõge, spinningud vees taga lohisemas. Vahepeal tegime peatuse, et käia aleviku poes õlle järel. Kaine paadijuht igas päevas. Õhtuti istusime vanaisa meisterdatud  Puupaku baaris metsa all. Kuum saun koos kapaga läigatatud külma veega kerisel. Tundsime rõõmu üksteisest, elust.

Vahel kõlasid kilked ja naerupahvakud kuni hommikuse päikeseni välja. Mis siis. Kuskile polnud kiiret. Linna tagasi sõites olid vanaema kartulivaod stiilipuhtalt puhtaks rohitud ja vaarikad pingeta moositegemiseks keldris ootamas. Tema ise õnnelik ja hingel olnud jutud jagatud. Kõik toimus plaanipäratult aga ütlemata nautimisväärse kulgemisega.

Olemise talumatu kergus

Olen pikka aega oma elus olnud kui vabanemislootuseta vang. Kui tekkis arusaam sellest, kuipalju on iseenda mõtlemises kinni, läksid justkui kambri uksed lahti teatega: sa oled vaba! Esimese hooga ei teadnudki see mina, kõigele käega löönu, taibata, mida teha. Peas oli vaid ratsionaalne arusaamine – nüüd saan kõike teha, mis tahan. Kõike!

Kujutad seda tunnet ette? Et oled pimedas, loetud ruutmeetrites ja järsku oled päikese käes. Linnud laulavad sarapikus ja ise seisad tohmaka näoga elu endaga silmitsi. Usun, et  paar esimest momenti  ei oskaks keegi midagi teha. Hakata jooksma? Astuda esimesed arglikud sammud, olles varitsevaks ohuks valmis? Seista nagu puukuju edasi? See on olemise täiesti talumatu kergus.

Kuhu sa kiirustad?

Ma  unistasin kaua elus Iseenda Ajast, aru saamata, mis see tegelikult üldse tähendab. Tänasel päeval on nagu trendilause: mul pole aega. Ometi, tähtsate asjade jaoks on ju seda alati? Sest sa leiad selle. Pigem on küsimus selles, mis päriselt oluline. On see tõesti rassimine, et saaks ometi kord see päev läbi? Peame kuidagi vastu, küll tuleb aeg iseendale? Kunagi. Ükskord.. Ehk?

Ma ei õhuta kedagi üles jätma igapäevakohustusi sinnapaika. On tõesti asju, mida peab tegema selleks, et saaks ühel hetkel mõnusalt ja pingeta juhtme välja tõmmata. Aga kas su proportsioonid pidamiste ja tahtmiste vahel on ikka paigas? See on ju sinu enda valik, ära unusta.

Sinu enda määrata on see, millele väärtuslikku aega ja energiat paned. Mõne jaoks pole pere ja lapsed ja Tema Ise kõige olulisemad. Inimesed on erinevad ja tõesti, igaühel on oma See Kõige Kõigem. Tee täna endale üks mõnus kuum jook sügisõhtul. Peatu korraks. Mis on sinu õnnelik olemise viis? Nii et kohustuste kõrval ka igas päevas kasvõi hetk selleks leida või sentimeeter samm lähemale astuda?

Kui on selge olulisim, püüa aru saada viisist, kuidas soovitut saada. Leia midagi nautmisväärset ka teekonnas, mis selleni viib. Et saaks hiljem tõeliselt kurguni õnnelik olla päris hetkedes. Kõigil meil on aega päevas kakskümmend neli tundi. Kaugeltki kõik ei torma sellegipoolest.

Kuhu sina siis kiirustad?

Kui palju on sinu telefonis erinevaid kontakte? Minul on 278. Kui mitmele neist helistan, kui on tunne, et tahan päriselt rääkida? Kokku saades olla tõeliselt see, kes ma olen? Kartmata, et ka kõige hullemas seisus olles ei mõista see Teine hukka ja on seal, mis iganes ka poleks? Minul on neid nimesid kaks.

Me tahame näida normaalsed

Tänapäeva elustandard justkui nõuab igaühelt, kes vähegi mingit positsiooni omab, olla õnnelik, eluga toime tulev. Ja tihti me seda ka teistele paistame. Tõepoolest, kõik oleneb ju taustsüsteemist, millega seda edukust, õnne, võrrelda. Alati on keegi meist kehvemas seisus. Mõnikordki oleme justkui edukad paralleele tuues teistega. Võrdlemine on meie alateadlik käitumine. Me teeme seda kõik.

Ma vähemalt pole üksi

Üksik olla ja veel hullem, näida, on üks suuremaid hirme. Kui paljud meist lepivad poolkõvade ja -surnud suhetega, et mitte üksi tunduda. See on justkui kõige hullem, mis üldse juhtuda võib. Ja alati polegi see vaid iseendaga seonduv: on lapsed, ühised pangalaenud, senine materiaalne kindlustatus. Kas need inimesed on päriselt rahul? Võib-olla mitte.

Ehk ka seepärast ongi suur osa nädalalõppude klubisid täis “õnnelikke” inimesi. Mida nad siis seal jagavad kõik koos? Oma pärisõnne ju peamiselt mitte. Jah, mõned naudivadki ja lõõgastuvadki südamest. Aga osadele tuleb Tõehetk erineval ajal. Oleneb, kui palju keegi end ja joodud klaase kontrollib. Nii meeleheitlikult vajame kõik usku, et oleme nii tublid ja tragid. Saame hakkama.

Aga tihti ei ole. Ei saa.

Sina oledki See

Tõsi ka see, et ongi meeleheitlikke üksikuid suhteotsijaid, kes otsivad ja otsivad aga kunagi ei leia. Klammerduvad esimesse naeratusse ning arvavadki, et Tema on See. Niiväga tahaks uskuda. Ma otsisin sind ometi nii kaua!

Ilma pikema sissejuhatuseta on kõik positiivsed iseloomu omadused Sellele Inimesele omistatud. Sest sa näed seda, mida sa tahad näha. See, mis on tegelikult ohumärk, on vaid hetkeline libastus. Küll see möödub! Mina olen ju nüüd siin.

Väetad üle kõige tugevama armastuse kontsentraadi väetisega ja oled üllatunud, miks teine kabuhirmus plehku paneb. Viimaseks tunnistajaks vaid jalajäljed vastrehitsetud peenral.

Jah, me markeerime üksikuid inimesi instinktiivselt justkui realiseerimisaja ületanud kaupa. Mida vähesed soovivad. Keegi ei taha see kollase lipikuga toode olla. Kuidas sa siis ei taipa, et meeleheitel inimesed ongi hirmutavad?

Kõigile on rohkem kui üks elu antud

Kui tihti loen raamatutest sellest Elu Ainsast Armastusest ja mõtlen: miks ometi ei andnud sa, rumaluke, võimalusi rohkemaks? Elus ei ole ainult üks ja ainus armastus. See on illusioon, millesse klammerdume. Kunagi oli, kunagi tundsin. See oli siis.

Miks sa ei näe seda, mis on praegu?

Täna olen mina seisus, kus varem pole olnud. Olen kindlasti täiesti teistsugune kui aasta varem. Samas, põhiloomus ju siiski jääb. Ma ei andnud alla oma sisemisele veendumusele, et kõik hea on siiski võimalik.

Kuidas saadagi ette heita sisemist truudust iseendale ja seda hukka mõista? Kindlasti on neid, kes seda heaks tooniks ei pea. Aga kõigile ei saagi meeldida ju?

Ma ei vaja Kedagigi. Ma vajan Seda õiget

Ma olen täna üksi, tõepoolest. Kas ma tunnen end üksikuna? Jah. Aga väga harva. Olin oma suhtes üksik liigagi pikalt. Ja ilma kohvipausita.

Ma ei otsi täna oma ellu pelgalt lõbusaid seikasid. Neid juhtub ilma otsimata niikuinii. Elus on lihtsalt niipalju võrratut, kui lasta end pärivoolu vahel viia. Ja kui mitte unustada selle nautimise koodeksit, siis on see käsitlematult mõnus.

Siiski istun täna laua taga ja trükin vabal õhtul sõnu ritta. Olen ma õnnetu? Ei ole. Olen pööraselt õnnelik? Saaks  rohkem olla. Aga siiski. Tehtud valikud on igatpidi õigustatud, ei kahetse neist ühtki. Ma lihtsalt olen valmis olema avatud sellele, kes on minuga samal lainel. Et oleks ühtne rütm ja minemine. Mitte et keegi oleks liiga kaugel või kohe kaenla all klammerdumas.

Absoluutselt igaühel meist on sarnaselt endaga samal orbiidil tiirlevate mõtete ja soovidega inimesi. Lubagem siis neil tulla ja olla. Ära võrdle võrreldamatut. Sina pole see, kes olid toona. Miks peaks keegi teine seda olema täna? Ja see ei tähenda, et peaks leppima esimese vastutulijaga, kes ukse peale koputab.

Ka mina ei otsi enam ellu Kedagigi, vaid Seda Õiget. Ta tuleb, ma ei kahtle selles sekunditki.

Kes sa siis täna oled?

Mõtle oma tänase seisu peale. Oled sa vabatahtlikult Ise? Kui oled üksi, kas võtad seda kui teekonna ühte perioodi, mil panna paika prioriteedid ja teadlikult valida järgmiseid samme? Tunda rõõmu igast tehtust sellest hoolimata?

Või tunned end koduseinte vahel, ametlikult suhtes olles kõigest hoolimata  üksikumana kui eales varem? Kas püüad olukorras muutuseid teha või tõmbub teokarp su ümber iga õhtuga rohkem kinni? Tahad seda enam päriselt muuta? On selleks võimalusi jäänud? On üldse mõlemas tahet, jõudu ja soovi selle muutmiseks?

Meie ümber on niipalju üksikuid kui üksi inimesi. Milline neist oled sina?

Kõiki kisub sisemise magnetiga tugevate, säravate inimeste poole. Sinnapoole, kes teavad, mis on nende identiteet, mida elus tahta. Neis on seletamatu karisma. See pole sõltuv välimusest, pikkusest ega kehakaalust. Kõik taandub lõpuks ikkagi vaid ühele ainsale – enesekindlusele.

Täna on mul veendumus, millesse usun iga ihurakuga. Enesekindluse kujunemine saab alguse hetkest, kui me siia maailma sünnime. Algul on selle kujundamine väljastpoolt, hiljem vastupidi. Aga seda saab ka taasluua ja alustada ise, näiliselt eimillestki. Ka siis, kui keegi pole õpetanud kunagi lendama, ei tähenda see, et sa seda ise selgeks saada ei või.

Vanem on see, kes annab tiivad

Laps vajab enesekindluse kujunemiseks armastust, tunnustust, toimivaid piire, järjepidevust ja stabiilsust. Vaata täna meie väikeseid seltsimehi! Enamus tegelastest on kõige paremad kontaktiloojad üldse. Kas näib, et nad kardavad läbi kukkuda ja seepärast igaks juhuks ei sõlmi uusi tutvusi? Ei näi. Kas tundub, et neil on keeruline leida sõpru kasvõi poe jahu- või tangainete osakonnast? Ei tundu. Nad on nii vahetud, nii hetkes sees, mis iganes asjaga tegu poleks.

Kui sind on lapsest saati tunnustatud, sa tead oma piire, tead, et saad hakkama ja elu on sinu jaoks kui põnev koht, mida avastada – on kõik eeldused enesekindluseks loodud. Armastus aitab voolida südamlikkuse. Mõistmine avab silmad inimlikkusele. Hoolimine oskuse südamega vaadata.

Selliste tingimuste puhul kasvad üles teadmisega, et kõrval on alati toetavad lähedased. Oled selles kindel. Kasvad ja usaldad piisavalt (aga kahtled vajalikult). Kasvad ja julged olla see, kes sa oled. Ka oma hullude ideedega või veidrate mõtisklustega, sest keegi ei mõista hukka ja ei häbista. Kasvad ja eksides ei pelga tunnistada vigu, sest keegi ei karista ülekohtuselt, pigem leitakse üheskoos toimivam lahendus edaspidiseks.

Ja see ei tähenda vati sees üleskasvamist. Elu seadused tuleb selgeks saada igaühel ise. Õppetundidest ei saa kõike ise selgeks õpetada, ära hoida ju. Õpeta linnupojale enesedistsipliin harjumuseks, tee selgeks kohustustest kinnipidamise vajalikkus ja ole eeskujuks rõõmsalt kõige sellega läbi elu minemisega! See  on parim, mida tema eluteele kaasa võid anda. Ka suurimate läbikukkumiste puhul aitavad need kolm oskust alati  tagasi rajale, usu mind.

Seda kõik saame täna teha meie, täiskasvanud. Oma lastele. Ja kui meile endile sellist luksust elu ei võimaldanud, siis on see ehk selleks, et osata väärtustada loomise tähtsust sellevõrra rohkem. Võib – olla muidu ei oskakski täna neid enda peas pjedestaalile tõsta? Teadlikult ja igapäevaselt toimetades anname  me kõik lastele üle hinnanguid ja hoiakuid, millesse ise usume. Tehkem seda siis teadlikult. Armastuse ja tarkusega.

Selleks, et ühel päeval oleksid väikestel inimestel tiivad, mis neid kanda suudaksid. Et oleks usk: ma saan hakkama!

Millal sa lõpetasid liuglemise?

Kuipalju meie keskel on inimesi, kes on ebakindlad! Sisemise negatiivse uskumusega, et ei kõlba kuskile, pole midagi väärt. Olemas justkui kogu aeg valmis kaitseks, ründeks. Või õigustuseks. Mida me siis kardame? Miks me enam ei julge olla need, kes päriselt oleme?

Sest oleme kaotanud usu. Iseendasse. Vahel on need valusad armid südames. Igapäevane tänitamine ja mahategemine kõige lähedasema inimese poolt, kuniks lõpuks näed isegi end läbi tema silmade. Suur soov olla meele järgi kellegi olulise inimese jaoks. Aru saamata, et mitte ühegi jaoks ei peaks ükski inimene püüdma näida. Tunne, et äkki sa polegi enam midagi head ära teeninud. Põhjuseid on miljoneid.

Kui oled üks neist, siis tead isegi. Et sa pole enam täna see enesekindel, rõõmus laps, kes hommikul paneb julgelt pudrused käed ema föönisoengusse ja ütleb: „ Kas tead, niiii armastan sind!“. Kuhu ta siis kadus? Kunagi sa ju vaimustusid pisiasjadest, ei kartnud näida narr. Miks sa täna enam ei julge olla unistaja? Kuna lakkasid siis olemast sina?

Õpi ka ise siis uuesti lendama

Me püüame olla teadlikud sellest, kuidas olla õnnelik. Kuidas olla see ja see. Aga endal on tiivad luuni kärbitud ja uhkest paabulinnu sabast on saanud tüükad taguotsal.

Igaühel on omad tugevused. Midagi, mis eriti hästi välja kukub või mida justkui niisama oskame, ilma et üldse pingutaks. Mis on sinu omad? Kas sa pole mõelnud, et kui teed seda, mis on sinu anne, siis ühel hetkel pole see enam hobi, vaid hästi tasustatud töö? Sest tõeliselt pühendunud ja kirega inimesed ei tee kunagi keskpäraseid, iseloomutuid asju.

Kunagi sa ju lendasid. Õpi seda uuesti tegema.

Lenda siis, sa kaunis lind

Kui täna on su kunagisest enesekindlusest järgi vaid mälestused, siis ära kanna ennast maha. Palun ära lase end elu poolt unustada. Ära muutu Eikellekski. Ükski inimene ei suuda lugu pidada, armastada Eikedagi. Ka mitte sina ise. Kuidas saakski pidada midagi inimesest, kes on mannetu, meeleheitlik, kõigega nõus? Ohvripitser otsa ees ja borši supp alati kuumas peremeest ootamas? Et äkki ta vähemalt siis tahaks tulla.

Hakka tegutsema. Pane kasvõi paberile kirja oma tugevused, eeldused ja hakka nendega tegelema! Ühel hetkel vaatab sulle hommikul peeglist vastu rõõmus inimene. Toimetamine rahuldust pakkuvaga toob naerulohud põse sisse. Sisemine sära muutub köitvaks teistele. Sa oled elus.

Sa hakkad ise oma enesekindluse vundamenti valama. Nüüd on sul olemas kogemus, mis oli eelmise lagunemise põhjus. Kas paremat seguvalmistajat kui sina saakski täna olla? Ka Rooma linn ei valminud päevaga. Anna sinagi eneseusu leidmiseks aega.

Vahel kukud ikka põlvini tsemendi sisse. Aga olegi siis hetk seal, et veelkord küsida – see kivistub peagi, kas mina koos sellega? Järk-järgult lood sa oma eneseusu ja –kindluse. Su tiibadesse tulevad jõulised suled, mis on kaitseks udupehmetele unistustele nende all. Sa ise valid, kellele milliseid näidata.

Ja ühel päeval seisad sa julgelt, pea püsti. Võtad hoogu …ja tõused lendu.  Sul on hea iseendaga olla. Tead, mis on sinu väärtus ja mis on päris hind. Pole vajadust näida liiga vähe või üleliia rohkem. Sa lihtsalt oled.

Teiste negatiivsed märkused on kui piisad vahasel sulel, mille tiivaripsutusega minema lükkad. Mitte keegi ei saa sind enam maha kõmmutada. Sa pole kellelegi midagi võlgu. Pole kellegi armust miskit välja teeninud. Sa tegid kõik ise.

Lenda siis, sa kaunis lind!

Kui palju arme on täna sinul? Minul on keha peal neli, hinges vist rohkem. Täna käisin saunas ja vaatasin neid kõiki. Tõepoolest, armid on justkui lugu iseenda elust. Igaühel oma teema, igaühel eri toon.

Sumbutaja jälg jalal kui truudusevanne

Olin üsna noor, kui vend müüs maha oma võidusõidu ratta ja soetas mopeedi „Delta“. Vau, oli see vast pill! Pärast pikki läbirääkimisi, vandeid ja tõotuseid olin ühel päeval lenksu taga.

Ja oli see vast sõit! Nüüd vajutasin vaesest Deltast viimse ise. Juuksed lehvisid tuules, naeratus lai suul. Küll läbi aiamaa teede ja kruusakivide – sellest hoolimata oli tunne nagu Ameerika filmis. Lõpetasin ettearvatult ja kiiresti peedivagude vahel. Tuline jutt jalal koos liiga varase lõpuga oodatust.

Sellest hoolimata oli just see, minu kolmeteistkümne aastase tüdruku kord, kui armusin mootorratastesse. Hiljem sõitsin vahel seljakotina tsikli tagaistmel, keset tipptundi Tallinnas. Siuh! ja siuh! vahelt läbi, eest mööda. Mõnikord lihtsalt kulgesime laugjat teed koos õieti võetud kurvidega, et võtta kohvi järgmisest peatusest. Pole vaja liiter kanget alkoholi, et saada ka selja taga istudes joovastus, käsitlematu adrenaliin. Muidugi juhul, kui istud ratast täiuslikult valdava juhi taga.

Täna on mul üks arm jala peal, tulisest sumbutajast. Mis siis. Kes teab, äkki ühel päeval on ka minul load tehtud. Ja täidan ühe unistuse: sõita HD Sportsteriga läbi Euroopa ja Lõuna – Ameerika?

Kaheksa õmbluse jälge näos

Neiuohtu olid ikka õhtused mängud õues. Koos uka-uka ja varastatud musiga, raksust saadud õun taskus. Ühel korral mängisime jälle. Aga oli pime ja ma ei pannud tähele teerinnatist. Kukkusin prillid peas, näoga killustiku peale. Järsku oli kõik tume. Polnudki mingit kisa ega möllu, ma ei tajunud seda hetke üldse. Kätel hakkas lihtsalt kuum, kui üle näo tõmbasin.

Sõber viis mind süles neljandale korrusele koju. Astusin sisse ja ema rääkis telefoniga. Kohmetuna istusin lihtsalt köögi laua taha. Mõtlesin, küll ta saab nüüd kurjaks! Peahaavad ju veritsevad  eriti. Siis oli juba Maarjamõisa traumapunkt koos kaheksa õmblusega. Viis kulmus ja kolm otse silma all. Nii nagu tõredad õed ei süstinud piisavalt valuvaigistit, ei süstinud nad ka usku, et tahaksin seal kunagi veel olla. Isegi ühmamine uksel: ” Hea, et silm alles jäi” polnud just See.

Tätoveering kui kehalt luba küsimata sissetung

USAs elades lasin mingis segaduse hoos endale tätoveerida selja taha M tähe. Maksis kuuskümmend taala ja paar A4 lehekülge tähistamist signatuuridega. Aastaid hiljem tehti sünnipäevakink tätoveerija juures. Istusime koos ja leidsime ühiselt, et kui, siis juba midagi suurt ja ägedat. Kokkuvõttes päädis see mitmekordsete kuuetunniste sessioonidega, mida kainelt polnud võimalik läbida. Mu mõttejõud, tahe ja loomulik tundetus polnud vist piisav. Valu on ikka valu.

Nii mõnedki korrad vaarusin koju, keha kilesse mässitud. Täna on mu keskkohal üsna arvestatav markeering. Ühel hetkel käis läbi ka soov seda kõike kustutada. Aga see pole vist enam võimalik. Mõnikord ikka häirivad mind pilgud avalikes kohtades, kui olen päevitusriietega. Aga järjest vähem. Olen mõelnud ka täiesti suure pildi tegemisest. See selleks. Mida ma võitsin? Ühe eluaegse sõbra ja arusaamise, et tehtud valikuid vahel kustutada ei saa.

Armid peopesal võivad olla ellujäämise hind

Olin kuusteist kui läksin hommikusele jooksule. Oli varajane hommik, kõik magasid. Peale minu ja hullunud koera, kes seekord ketist lahti sai. Nägin teda juba üsna kaugelt. Üsna õõnsaks teeb pilt tühermaal, nähes kindla plaaniga sinu poole jooksvat täisjõus hundikoera. Ja mitte krõbinate ning kalli järgi. Aga mul polnud valikut. Alevikuni oli jäänud kilomeeter, seni laiusid põllud. Nii me jooksime üksteisele vastu. Hääletult kuni kokkupõrkeni. Tema hüppas kõrri, mina tõstsin instinktiivselt käe. Teadsin vaid üht – ma ei tohi maha kukkuda. Ei kukkunudki.Ühel hetkel sain koera eemale lükata ja kogu olemasoleva jõuga panna jalaga otse näkku.

See oli automaatne ellujäämise instinkt hetkel. Pime viha jõud, mis ta lõpuks minema tuigerdama sundis. Mõtlesin: kui jooksen edasi, läheb pulss kiiremaks ja verd tuleb veelgi rohkem. Aga kõndides poleks ma koduni jõudnud. Nii et panin plagama. See lõppes kuue õmblusega peopesal. Ülejäänud haavad kasvasid kokku niisama. Ikka Maarjamõisas. Seekord oli vist teine vahetus?

Südamearmid ei kao, sina nende tõttu võid

Kehal vaadatud arme saadab alati mingi kindel tegu. Südamearmide lugusid ei oskagi ma kokku panna. Olen oma loomuselt liiga usaldav ja omaksvõtja olnud liiga kaua. Täna olen targem. Aga olen märganud, et on arme, mida paljud justkui ise ei lasegi kinni kasvada. Ikka ning jälle tõmbavad kooriku maha ja naudivad selle veritsemist. Äkki on see võimalus nautida masohhistlikku ohvri rolli, ilma julguseta elus ise vastutust võtta?

On arme hinges, mis ikka ja jälle end meelde tuletavad. Hetke, situatsiooni, uue inimese näol. Ja samastades neid automaatselt oma sisemise armiga, ei taha sellega/ temaga isegi rohkem süvitsi minna. Ka siis, kui ehk seekord siiski eksid. Mu elus on olnud palju meeldivaid üllatusi. Ka neist, kellest poleks elus seda oodanud. Jah, me kõik teeme ennatlikke oletusi. Kaugeltki mitte kõik ei ole sellest hoolimata uueks valmis.

Päris armid ei kao lõplikult kunagi. Aga sina ise võid nende tõttu kaotsi minna küll.

Tee oma armidest lugu, millest õppida

Õppisin oma mootoratta katsekast seda, et ilma teadmiste ja oskusteta ei tasuks rooli taha hüpata. Sain eluks ajaks alateadliku hirmu suurte koerte ees ja ei lippa kunagi üksi inimtühjal rajal. Lisaks eelnenule ei vali ma ka ujuda avaveekogudes, kui põhja ei taju.

Hingearmid tuletavad samuti iga erinevat lugu meelde. Kõige aeglasemini paranevad need, mis on südamesse kirvega raiutud. Aga tõesti –  ka näiliselt paranematute puhul on Aeg kõige parem rohi, kui ise küsija oled.

Igal armil, nii kehal kui hingel, on oma lugu. Sinul ja minul ja meil kõigil. Tänu nendele kriipsudele oled täna see, kes sa oled. Unikaalne ning ainus. Ja kui see pole just positiivne pilt, siis mõtle, et kõike, mis teeb haiget ja mädaneb – seda sa juba tead. Kuipalju on nüüd võimalusi edasi minemiseks!

Vaata täna oma arme. Meenuta iga lugu.
Kas tõesti pole ühestki neist midagi õppida?

Me vajame tormi ja vaikust ja suvalist kulgemist selleks, et leida iseennast. Tean seda täna nii hästi. Seepärast ei oskagi midagi oma elus tehtut kahetseda. Kui poleks joovastusi Elu laineharjal, täiesti vaba käiguga minna laskmist, augus konutamist, ei oskaks täna teada, kes ma olen.

Südamega olles ära kaota iseennast

Usun, et kõik meist on vähemalt kord elus olnud täiesti pööraselt armunud. Kurguni omadega sees. Tean omast käest, kui isetuks muutusin, kui see juhtus. Polnud oluline, mida mina tahan. Kogu maailm keerles selle ümber, kuidas õnnelikuks teha teda. Ja selles puudus ohvrimeelsus või õnnetu roll. Tegin, sest tõesti tahtsin südamest rõõmu valmistada. Noorena oli see minu jaoks viis näidata armastust. Olla see kohvikoor tassis. Minu rõõm ei tulenenud iseendast, vaid sõltus ainuüksi teise silmade särast. Kaotasin täielikult oma ego. Sel polnud üldse tähtsust. Kui teine oli õnnelik, siis mina ka. Lihtne.

Aga isetu olemisel on väga habras piir Eikellegiks muutumise vahel. Kaob identiteet. See, kellena kunagi alguses meeldisid üldse. Siis polnud sa ju Eikeegi. Oli iseloom, tegemised, oma tahe, kindlad EI vastused. Kuhu see märkamatult siis kõik kadus?

Teise inimese õnnelikuks tegemisele. Tegin ju ometigi. Loobusin kõigest ja ikka tema nimel. Tematematema. Mis kõige iroonilisem – kunagi ei saa ju küll. Ikka oli miskit viga või vähe või puudu. Isegi pöörane hüpe läbi põleva rõnga poleks ühel hetkel enam piisav olnud. Oleksin ikka püüdnud kas liiga kõrgelt või läinud alla selle. Miks ei küsinud kordagi: kuhu kadusin mina?

Piirideta elu selleks,  et toimivad tekkida saaks

Nii nagu ühel hetkel olin täiesti isetu, mõttetu Eikeegi, on olnud ka vastupidi. Olin vaba, kärsitu. Tahtsin ise kõike tellida. Ja see oli nii kuradi mõnus! Nädalas käisin õhtul väljas vähemalt neljal või viiel korral. Polnud tunnet, et tahaksin kellegagi elu mõttest rääkida. Kui üldse muretsesin, siis selle üle, kellega täna ja kuhu.

Ja ma ei löönud millelegi risti ette. Elus oli neoontoonid. Tegin tõesti kõike, mida hetkel tundsin, et tahan. Rokkisin ja rollisin ja ei tundnud kellegi ees süüd. Vahel harva tekkis kassiahastus aga see oli põhjus ukse sulgemiseks selja taga. Polnud mingit tunnet hinges.

Läksin eluga kaasa. Ma ei teadnud, kuhu ja milleks ja miks. Teadsin vaid, et keegi mind selles keelata ei saa. Ja iseendale andsin fooris igal õhtul rohelise tule.

See oli periood, kus jooksin vist sarved elu lõpuni maha. Minaminamina. Tõesti viisin ellu kõik sammud, mille järgi jalad astusid.

Vahel peab elama piirideta selleks, et need kujuneda saaks. Ja piirid saavad selgeks. Usu mind.

Tormi on vaja selleks, et saabuks rahu

Paljud meist ei vaja dramaatilisi jooni ja värve oma elus, et leida teed iseendani. Mina nende hulka ei kuulunud. Mul oli vaja möllu ja kirkaid toone samamoodi nagu musta tühjust, mis sellele järgnes. Jumal tänatud, et ajastus sobis kõigega. Polnud kohustusi kellegi ees. Need kogemused on aidanud leida teeviida kuldsele keskteele.  Ma ei ihka enam äärmusi. Samas mõistan neid, kes on selles elufaasis praegu.

Ma pole kunagi ühest suhtest hüpanud teise. Ei suuda seda, tean väga hästi. Ja ometi, kuipaljud seda teevad, hirmust üksijäämise ja -olemise ees! Kuidas sa ometi ei taipa, et vahepealne etapp on edasise parema minemise jaoks hädavajalik? Peab olema kass Artur ja kõndima omapead. Kasvõi kössitama. Läbi selle jõuad sa lõpuks iseendani. Hoolimata sellest, milline on olnud käidud raja iseloom.

Teinekord ongi see mõtisklus iseendaga aga ka jooksmine eluga võidu. Vahet pole. Selle ära keelamine oleks sama nagu keelata tuulel puhuda. Päikesel tõusta ja tähtedel mitte särada. Oskan nüüd olla mõistvam. Ning nentida mõne inimese puhul enda kõrval: las minna. Kui on vaja, siis on vaja. Selleks minemiseks leiab alati aja. Iseenda eest ei põgene me lõpuks niikuinii keegi. Aga pärale peab ometi jõudma igaüks ise. Vabatahtlikult, läbinuna raja. Ainult nii saab üks teekond läbi. Ja uus targemana, teadlikumana ette võetud. Siis kui oled valmis.

Tormid – ka hinges möllava maruna, on vajalikud selleks, et saabuks lõpuks rahu.

Kas aeg purjed heisata või jõuda lõpuks koju

Ka täna on keegi meist alles heiskamas purjeid või sõidabki täislastiga keset tormist merd. Ehk on keegi sest kõigest juba väsinud ja otsib märke maast? Või on laev sadamas liiga kaua seisnud ja rooste ammu oma töö teinud?

Vaid vähesed on paadi ankurdanud, vaadates vahel õhtul sooja tundega läbi binokli tüünet merd.

Tunnen iga päevaga rohkem, et enam pole vaja kiiskavaid purjeid, minu süda ihkas ammu maad. Poleks iial selle teadmiseni jõudnud, kui poleks vajalikke kõverteid läbinud. Astunud pulksirge seljaga täiesti vastupidises suunas. Komistanud ja täielikult kõhuli kummuli olnud. Mis sest. Minu jaoks oli see vajalik ja ainuvõimalik õppimise vorm. Igaühel on see omamoodi.

Teekond pole veel läbi. Aga olen randunud. Ja ükskord jõuan ma Koju.

Kus oled täna oma eluga sina?

Kas sa pole tähele pannud, et reedeti on inimesed hoopis teistsugusemad? Vaata, kuhu tahad, igal pool on näha säravaid silmi. Õhus on rõõmus  ja elevil ootus. On täiesti eriline päev. Inimesed peavad plaane õhtuks. Kellega täna? Kuhu? Mis üldse? Reede ju.

Mu elus on mitmeid stereotüüpseid reede-kaaslasi olnud. Nagu kõigil vist. Polegi oluline, mitu siis kokku ja kui palju sul. Meenutasin neid eile. Tundsin magama minnes vaid üht: Elu, oled tõepoolest võrratu. Kõikides värvides ja olekutes kokku.

Vaikne Bob

Esmapilgul on Vaikne Bob üsna silmapaistmatu kuju. Selline tagasihoidlik, naljalt ühtki sõna ei poeta. Mõni juhuslikum tuttav pole tõenäoliselt teda iial rääkimas kuulnudki. Tõsine peanoogutus tänaval kohtudes. Õlakehitus küsimusele: „Kuidas läheb?“. Seltskonnas on Bob samamoodi märkamatu. Osad peavad teda mõnusaks vestluskaaslaseks. Bob on justkui  mõni inim-monument, mille põlve peale on mõnus istuda. Katsud näpuga: elus. Kuulab. Ei vaidle vastu. Hingab pealekauba.

Niikaua kui on kaine.

Mida rohkem ilmub lauale joodud pudeleid, seda jutukamaks ja häälekamaks muutub algselt tummana näiv kaaslane. Oi kurja! Enne kui arugi saad, on tuba inimestest tühi. Nad oskasid vabaks jäänud hetke oskuslikult kasutada. Täna saad teada, miks.

Ta räägib. Räägib. Räägib. Sõna otseses mõttes hakkad taipama, et surm läbi selle on tegelikult võimalik.

Bob lahkab oma  elus toimunut sinult nõusolekut küsimata. Kõik teemad, saad aru. Kõik. Sealhulgas jutud, mida ausõna kuulda ei tahaks. Eriti need.Tõmbad kokteili kurku ja püüad toibuda. Sellest  veel jubedam on arusaamine, et öö ja Bob ei saagi otsa. Ei taha enam kuulda, ei jaksa. Tahaks ainult pikali visata ja surnut teeselda. Seekord tõesti mõtled seda. Olukord näib sama lootusetu nagu asotsiaali pärani suuga haigutus. Ja need hambad seal ei valenda kui pärlikett.

Jäi ta lõpuks ometi tukkuma?

Võtad käekoti ja hiilid ukse poole. Aga pole pääsu. Seal ta juba seisabki – blondide juustega kräsupea. Täna Vaikne Bob räägib. Ja sina oled ta sihtmärk. Homme kohtudes on ta kaine. Jääb mulje, et mehel on taas sõnad suus loetud. Kuni järgmise korrani. Siis kui Bob kummutama kukub.

Õhturikkuja

Kõik algab lootusrikkalt. Just see mõnus olemine ja tuju. Kleit on seljas kui valatud. Kaaslane õhtuks välimuselt täpselt sinu maitse. Jutt jookseb ja õhus on aimata surisevaid vibratsioone. Vaatad teda: jah, vastupandamatu!

Siis sähvatab Õhturikkuja silmis esimene kurjakuulutav läige. Keegi peolistest komistas kogemata sulle otsa. Sel korral vedas. Ta sai vaid vihase pilgu osaliseks, enne kui sind, Kullatükki, otsustavalt „ohutusse tsooni“  tõmmatakse. Lähed tualetti ja sind oodatakse ukse juures. Tantsid ainult koos ning temaga. Istud lauas nagu printsess.

Mida edasi õhtu kulgeb, seda mornimaks muutud sina. Kui algul on meelitav olla kellegi jaoks erakordselt tähtis, siis ühel hetkel on see õudus kuubis. Üsna kiirelt taipad, et imetlus käib käsikäes täiesti haiglase armukadedusega. Veelgi kiiremini jääb järele ainult viimane.

Ühel hetkel oskad täiuslikult vaadata eikuhugi. Sest kellelegi silma vaatamine tekitab liigseid pingeid ja küsimusi. Istud hetkelises üksinduses ja loodad, et jumala eest keegi ei püüaks pahaaimamatult tutvust teha. Endast niiväga ei hooligi. Peaasi, et teised haiged ei saaks. Piisab ka võõrast naeratusest.  Sina ise niikuinii provotseerisid, eks. Ning ongi jälle uus inetu algus valmis.

Nii juhtub iga kord. Ühel hetkel ei loe enam uduroosad „Anna andeks“ kaardid. Koos  rooside ja kohmetu kulleriga ukse taga. Õhturikkujad kohe oskavad. Õhtut ära rikkuda. Sinu elu ka.

Mölluliblikas

Ta on särav. Ta on ilus. Reede lõunal saad e-maili:„ Kammi tukk sirgeks, pane kõpsukad jalga. Lähme õue!“. Mölluliblikas kohe tekitab tunde, et on oodanud sind kogu elu. Tavaliselt on nendeks parimad sõbrad. Tuju läheb sekundiga heaks. Õige, reede!

Õhtul kohtute vastavalt eelarvele. Mõnikord on sihtkohaks maitsekas lounge, vahel lihtne külakõrts.Vahet pole. Mölluliblikaga pole ebaõnnestunud õhtuid. Asukoht ja ümbritsev ei omagi tähtsust. Koos loote teie: Mölluliblikas nr.1 ja Mölluliblikas nr.2, täiesti ajaloolise öö igal juhul. Te ei lähe elu armastust klubisse/pubisse/Kuhu-Iganes  otsima. Te lähete Möllama.

Sa naerad üle pika aja tõeliselt südamest. Kõhulihased ongi pärast päriselt valusad. Pole oluline, kuidas näid, kui koos diskokuuliga lae all keerled. Baarileti ääres vaatad otsa kenale inimesele ja küsid rõõmsalt: „Kas mind sa siis otsisidki?“. Tantsupõrandal tantsid sama julgelt nagu onu Raivo.  Näitad õigeid samme ka teistele. Või oled Robot. Vahel seisad lihtsalt keset tantsuplatsi. Mõtled heldinult, kuidas inimesed kõik ikka nii ilusad on.

Sellised õhtud lõppevad ikka varavalges koos hommikusöögiga. Kel siis aega magada, kui elu vajab elamist! Mölluliblikas olla on mõnus, kui seda juhtub aastas loetud korrad. Nii palju värve saab vahel elu juurde koos sõbrannaga lenneldes!

Tean, et varsti tuleb meiliboksi kiri: „ Üks–üks. Mölluliblikas kutsub Mölluliblikat. Oled kuuldel?“

Tänaseks harva aga mõnikord siiski olen. Reede ikkagi.

Eile õhtul maalisime koos tütrega. Tema oma näpuvärvidega, mina proovisin tuliuusi pastelle. Plaadi pealt tuli lõbus lastemuusika. Oli selline ei-midagi-erilist-aga-nii-mõnus õhtu ometigi.

Võtsin ette valge paberi ja mõtlesin: kuidas joonistada Unistust? On sellel kindel vorm, kuju? Kindlasti. Samamoodi ka mitte mingil juhul. Igaühel on oma paber ja värvipalett. Milline on minu oma, kui väljendusvormiks on pintsel ja kaksteist puhast, segamata tooni?

Tõmbasin esimese, säravkollase joone

Minu unistuste kodu on selline, kuhu astud uksest sisse ja saad aru, et siin elabki armastus. Igaühel on ruumi. Keegi ei tunne, et hingamiseks pole õhku. Ja see ei ole sõltuvuses ruutmeetrite pinnast. Tänasel päeval on kõigil moekalt kiire. Kodus võiks olla aega alati. Oled sa kunagi mõelnud, miks püüame väljapoole näida ja olla, jättes tõeliselt tähtsad tihti tähelepanuta? Sest me võtame oma lähedasi iseenesestmõistetavalt. Aga nemad ju kokkuvõttes ongi meie päris, tõeline varandus.

Olen sageli mõelnud, miks nii paljud enam ei oska väärtustada ühiseid hetki hommiku- või õhtusöögi näol. Kord päevaski. Perega koos. Üksteisega kahekesi. Kui paljud probleemid oleksid sellisel juhul olemata!

Vanal eestlaste ajal istuti alati õhtusöögiks kokku ühe laua taha. Kõik teadsid, et oli täna, mis oli - sinna peab jõudma. Arutati päevasündmuseid ja tehti plaane homseks. Koos. Ka lahkhelid arutati sealsamas läbi ja ei jäetud vinduma. Polnud terapeute ega suhtefoorumeid.Ei oletatud ega arvatud. Ei tehtud nende põhjal mõttetuid, täiesti põhjendamatuid järeldusi. Inimesed rääkisid. Omavahel ja üksteisega.

See on tõeline rikkus: jagada ühiseid hetki. Jah, külluse ja rõõmu värv on kollane.

Roheline on elu ise. Ilma kunstripsmete ja geelküünteta

Mu vanaema suvila oli selline. Ei tea siiani, kuidas ta jõudis. Aga mitte iialgi ei kuulnud ma nurinat ega näinud üleliigset rohuliblet vagudel. Kõik oli korras, peenrad nagu joonlauaga tõmmatud. Nüüd tean, et ta tegi iga päev Päris Tööd. Ärkas koos päikesega, hakkas askeldama.Vanaema aed ja kodu oli tema pensioniea maailm. Meie muidugi ka. Kui ilus, uhke ja töökas inimene ta oli!

Suvilas oli suur köögiviljaaed. Koos  kartuli- porgandi-, hernepeenardega. Sõstrapõõsaste ja õuna- ning kirsipuudega. Kellelgi ei tulnud pähegi vaja olla rõhutatult öko ja grillida vahtralehti peale järjekordset hullust lugedes. Kui fantastilised olid seal hiliskevaded, suved, algavad sügised! Me sõime iga päev koos hommikust, lõunat ja õhtust. Ja sel toidul oli armastuse maitse.

Polnud jõusaale, bodypumpi. Karjuvat vajadust minna pärast närvilist päeva kuskile kinnisesse ruumi solaariumisse või mediteerima. Füüsiline aktiviteet paadisõidu, rohimise või kanakarjas käimisega hoidis niisamagi nõtke ja siredana.. Rõõm tegemistest pani silmad särama. Värske õhk tekitas klaari jume. Me olime terved, toonuses, pruunid. Õnnelikud.

Sellest pole möödas sajand. Jah, tänapäeval saab rikastada olemasolevaid võimalusi tohutult. Aga äkki me teeme olulised asjad ise enda jaoks justkui jube kättesaamatuks? Õnneks ja heas vormis olemiseks pole ka praegu palju vaja. Miks me siis täna ei oska?

Roheline on elujõud. See on vastniidetud muru ja kurgid, mis lõhnavad pärast isegi riietel. See on Pedja  jõe äärde, lapsekäe ja vanaisa õpetustega istutatud kahekümne kuuse värv.

Valge on valge on valge

Valge on unistuste värv. Valge on algus ja lõpp. See on kaaluta olek. Süütus ja rikkumatus ja täitumata soovid. See on nirvaana. Mu unistuste kodus on üks tuba mis on suurte valgete raamaturiiulitega ja kirjutuslauaga. Minu unistus on kirjutada. Lugeda raamatuid. Ma teeksin seda vist kogu aeg, kui see aitaks ära elada sealhulgas.

Noorena pidasin ma päevikut. Neid oli üsna mitu. Mingi hetk sain aru, et keegi on neist veel osa saanud. Piinlik oli. Samasugune tunne, nagu rõdul neljateistkümne aastaselt paljalt päikest võttes. Järgmisel koolipäeval teada saades, et Suured Poisid käisid katusel vaatamas. Nii nagu panin nööride peale plakati ” Tere Perverdid! Me täna ei tule!”, põletasin ka päevikud.

Aga valge on mu jaoks paberilehed ja uute raamatute lõhn. Lapse vastutulev jooks lasteaeda järgi minnes, käed laiali, musi otse suule. Valge on valge on valge.

Burgundia punane kui küpsenud vein

Minu unistus on kunagi olla ühe väikese kohviku omanik. Sellise, kus ripuvad sibulad köögis ahju kõrval. On loetud lauad ja pakutakse lihtsaid, värskeid asju. Hõrk liha koos peenralt nopitud tilliga. Liuad hommikul püütud kalaga. Ahjusoe leib südamliku terega ukse peal. Kell seiskub seal hetkel, kui istud lauda.

See on koht, kuhu õhtuti tulevad muusikud, kes ei ole veel staarid. Andekad ja armsad sellgipoolest. Ja muusika on Võssotskist kuni rauge bluusini. Miks mitte harva ka juhuslikule kõrvale seosetu, ent seda tähenduslikum leelotamine? Kohvik ise segu Clazzist ja Boheemist. Näpuotsaga Manolete romantikat juurde. See on koht, kus on hea olla.

Burgundia punane on nauding elust endast.

Värvid ei saagi otsa

Segasin ja proovisin. Kui ilusaid, uskumatuid toone tuli pilt! Polnudki mingit kindlat vormi ega vikerkaart. Nii ma aru saingi: minu unistustes on kõik toonid. Need ei saagi kunagi otsa. Mõned lihtsalt säravad rohkem. Täna. Homme paistab valgus teisest nurgast ja toob esile täiesti uue vaatenurga. Ma ei lakka kunagi unistamast. Alati ei peagi need asised ja praktilised olema. Piisab täiesti sellest, et tänu neile säiliks usk ilusasse. Selleks vist unistused ongi?

Ikka ning jälle võtan ma tulevikus ette puhta lehe, et teha täiesti uus pintslitõmme. Elus lihtsalt on nii palju värve, mis ei mahu ühele pildile.

Mis värvi on täna sinu elu? Millist sa tahaksid? On see jõuline, raevukas must? Vaevumärgatav sinakasvalge? Vahest hoopis ühtlaselt poriselt hall?

Kuidas siis joonistada seda? Unistust..

Mida sina tavaliselt sel päeval teed? Oled perega, koristad kappe, käid kinos? Mina teen igasuguseid asju. Seepärast ma laupäevasid armastangi. Neid on nii erinevaid. Ja uskumatult vajalikud kõik.

Laupäev oskusega tööd teha

Lapsena tegime õe ja vennaga väga palju füüsilist tööd. Oli kolhooside ja sovhooside aeg. Meie perel olid loendamatud kartuli-, porgandi-, poolsuhkrupeedi- ja kapsavaod. Tihti saabus nädalavahetus ja meie läksime põllule. Kõplama, väetama, harvendama, saaki koristama. Ikka oli traktorist, kes ei saabunud õigeks ajaks vagusid lahti ajama. Ikka olid abilised, kes said päeva lõpus kümme rutsi või pudeli viina. Ikka olime meie.

Tihti mõtlesin: miks teised lapsed ei pea tööd tegema? Meie pidime kogu aeg. Vahel olid vaod nii pikad, et ei näinudki lõppu. Isa ütles reipalt: noh, lapsed, teeme ruttu ära, siis põrutame järgmine suvi Krimmi! Ema andis kiiremini käega katsutavat preemiat. Ostis õhtul kõigile topsijäätist. Neoonroosad tossud koos Turbo nätsu ja kivikuluvate teksadega saime hiljem.

Nendest laupäevadest oli ühel hetkel kasu.

Nii nagu käisime paljudes trennides ja ringides Puhja Keskkoolis, mängisime ka sulgpalli paar korda nädalas. Sõbranna ütles ühel teisipäeval, et ei saa tulla. Peab kapsaid aitama võtta. Mis põhjus see siis ka oli! Läksime õega kohale ja kella viieks olid kuus peenart puhtad, kapsad hunnikus, kate peal. Küsisime ehmunud klassiõe emalt: kas nüüd võime kõik koos ikkagi minna?

Laupäev  kui pohmell suure P-ga

Usun, et kõigil meist on olnud Lau-Päevi. Kui otsmik ees lööb tuld eelnevast õhtust ja miski ei võta seda ära. Keha aspiriini täis ja liikuda tahaks vaid vääääääääga tasakesi. Kui üldse, siis esimesse MacDonaldsisse. Drive-Inni, otse koju. Bensiini jõuab ju võtta ka homme.

Olenevalt eelmise õhtu kulgemisest lähed  hiljem kinno või teed kõigest võimalikest valiku Soft. Jah, tegelikult oli ju eile äge! Sai naerda ja olla. Mille üle täpsemalt, polegi tähtis. Mõnus oli. Selle hind on täna hellik-olemine.

Mu elus on olnud ka laupäevasid voodis, telefon hääletu peal. Mõeldes eelmisele õhtule tuleb rinnust raske ohe. Ehh. Kas võiks end ise välja lülitada? Elu lõpuni, muidu? Telekanalid teki all puldist läbi klõpsutatud. Koos veeklaasiga käeulatuses, seljanka laua peal auramas. Lennart Meri ütles kunagi: „Olukord on sitt, aga see on meie tuleviku väetis“. Tark mees. Tema teadis juba siis.

Õnneks on alati homme pühapäev.

Laupäev koos hommikukalli ja kohvilõhnaga köögist

On palju laupäeva hommikuid, mis saabuvad lapse rõõmsa kalliga. Emme! Siis juurde mitte vähem oluline informatsioon: lähen nüüd pissima! Leian taskust kastanimuna koos hõikega suletud ukse tagant: „ Tädi Aki ütles, et see toob ünne!“. Naeratan ja süda läheb sees korraks armastusest krampi.

Käin dushi all ja teen kohvi. Ringutan… mm… mõnus. Mõnikord lähen Helenaga Nukuteatrisse, naeran täiesti teistsugustel kohtadel kui ülejäänud rahvas. Vahel on see lahe jalutuskäik pargis, peod lehti ja muud sama olulist kraami täis. Siis aeg minna kohvikusse ning näidata, milline näeb välja see Ekleer. Koos kakaoga maitseb ju eriti hästi?

Õhtul olen kodus. Teen koos lapsega piimasuppi ja vaatan, kuidas Helena loendab makarone nukupliidil: üks, kaks, neli, seitse. Need laupäevad on kullast kallimad.

Laupäev kui päev iseendale

Mõnikord teen sellest päevast kingituse endale. Käin hommikul trennis või lähen lihtsalt jooksma ja plagan pikema maa tavalisest. Venitan ja painutan. Teinekord on see  lihtsalt jalutuskäik looduses. Mida iganes. Kuskile pole kiiret.

Käin vahuses vannis. Koorin ja kreemitan. Siis maniküür, pediküür. Kodust on saanud ajutine salong. Kui palju häid lõhnu ja mõnu!

Lähen juuksurisse ja siis otse sõbrannaga mõnesse hubasesse kohta kohvitama. Kõik viimase aja hingel olnu saab räägitud. Musta huumori ja sarkasmiga vürtsitatud. Kerge südame ja naeruga silmades laiali mindud. Õhtul loen mõnusat raamatut või kutsun kellegi külla. Teeme koos midagi mõnusat süüa, naudime. Jah, sellised laupäevad on tõeliselt vägevad!

Kui palju erinevaid neid siis on?

Eestis elab omajagu inimesi. Niipalju, kui on neid, on ka laupäevi.

Kuidas näevad sinu omad välja?

Minul on neid kaugeltki palju rohkem ja üksteisest erinevamaid, kui siinkirjutatu. Üks, mis neid ühendab – need kõik on vajalikud. Ühel või teisel moel. Koos moodustavad nad terviku viisist laupäeva veeta. Kui mõnus on teada, et pühapäev on tagataskus varuks igal juhul!

Hurraa! Elagu laupäev!

Kindlasti on paljud kuulnud lauset:„Kõik saab alguse suhtumisest“. Mis see siis tegelikult tähendab? Me ju suhtume kõik. Iga päev. Millessegi või kellessegi. Ka mittesuhtumine on suhtumine. Erinevus tulebki sellest, kuidas.

Vale suhtumine nullib kõik võimalused. Igal tasandil ja igal moel

Kui oled inimene, kelle jaoks on elu üks kohutav koht, täis varitsevaid ohte ja pahatahtlikke inimesi, siis üsna tõenäoliselt nii ongi. Igas ütluses loed välja negatiivset allteksti. Igas äraütlemises isiklikku, pahatahtlikku pöördumist. Igaks juhuks ei käigi sa kunagi uutes kohtades ja ei tutvu erinevate inimestega. Teadagi, mis sellest tuleb!

Ka töökohas lepid millega iganes. Vähemalt miskigi. Hoiad kümne küünega kinni, sest kes see täna ikka muud kohta saaks! Oled ebakindel, kahtlustav. Ründad igaks juhuks ikka esimesena, siis on vähemalt esimene löök sinu poolt! Suhtes pole oluline tasakaal, harmoonia. Vähemalt on teinepool majas! Ka siis, kui sellel on vägivalla, alkoholismi, lihtsalt täiesti mõttetu koosolemise pitser otsaees.

Et miskit halba juhtuda ei saaks, on hea olla kodus. Diivani peal või arvuti taga. Mõnel õllepurk peos, püksi ülemine nööp lahti. Turvaline on karjuda takka  Delfi foorumites või valulikult oiata teleka ees: kuidas nad küll ei oska! Piiluda läbi lukuaugu teiste magamistuppa. Nii põnev! Meil õnneks on kõik hästi. Vähemalt selles mõttes.

Seda, et enda elu on kui kolme jalaga koer, kärnad peal, muidugi ei teadvusta. Oma silmas palki ei näe, teise  silmas pindu kasvõi hilises hämaruses küll. Mis sest, et tegelikult elad ainult teiste elu, jagad teiste jutte. Mida mahlakam, seda paremini ennast tunned. Talle oligi paras! Kes sellist siis ka tahakski! Ma olen vähemalt normaalne inimene. Mina vähemalt olen korralik.

Jumal tänatud, meie oleme vähemalt Nagu Kõik Teised!

Õige hoiakuga pole kaotuseid. On õppetunnid, millest ära õppimine on sinu valik

Kui oled enesekindel, rõõmsa ootusega ja valmisolekuga kõigele heale, siis on maailm su jaoks üks pagana kihvt koht.  Ootad huviga uusi tutvusi ja kohtumisi. Sest inimesed on nii pööraselt põnevad. Naudid nendega suhtlemist. Isegi kui vastas on kibedust ja vimma pritsiv mölakas, näed temas huvipakkuvat materjali.

Mis sest, et juba esimese viie minuti jooksul paneb sulle kolmas kord allapoole vööd – sa ei solvu. Pigem oled uudishimulik ja mõtled, miks? Kõigil on oma lugu. Mis siis tema oma on, et selliseid asju sinu ja elu kohta arvab õiguse mitte isegi öelda vaid väita? Hmm, istud ja kuulad tähelepanelikult.

Sinu enda eluterve energia mõjutab lõpuks neidki. Kui pritsida sappi ja tunda, et see ei mõju, siis ühel hetkel saab ka kõige kibedama inimese vihakorv tühjaks. Tavaliselt on nad hetkeks lihtsalt sama nõutu olekuga nagu väikesed lapsed, kes on end tühjaks jonninud. Veidi väsinud, enne kui panevad trussikud kuulekalt jalga.

Kui oled positiivne, lihtne ja heatahtlik (mis ei tähenda rumal olemist), siis ühel hetkel sulab ka kõige jäisem tükk. Armastusele ja mõistmisele ei saa keegi vastu. Me lihtsalt oleme harjunud olema alateadlikult valmis rünnakuteks, solvanguteks, teadmisega – kõik kasutavad kõiki. See pole vale. See on elu, ei muud. Sinu valida on see, kuhu oma energia panna.

Kui oled endaga tasakaalus, ei lähe sa kaasa sellega, kuhu sind ahvatletakse, millega provotseeritakse. Rünnakud muutuvad põhjusteks aru saamisele. Solvangud kaotavad jõu siira küsimusega: miks sa nii arvad? Ja suvalised klähvimised on kui õlakehitus: olgu siis. Meil kõigil on õigus oma arvamusele. See oli sinu oma.
Ja olgem ausad – mõnikord tuleb tunnistada, et vastasseisja polegi kokkuvõttes põnev ja dramaatiliselt värvilise hingeeluga isiksus. On tavaline ja pesuehtne tropp. Milleks end selliste peale üldse kulutada?

Kas pole ükskõik, mis ta sinust ja elust arvab?

Kui on aeg minna, siis on aeg minna. Aitäh, et olid! Soovin sulle kõike, mida oma õnneks vajalikuks pead!

Kukume ja komistame kõik. Miks siis püstitõusmine nii uskumatult raske on?

Jah, on ülekohut, vahel lausa karjuvat. Ja alati ei aitagi positiivne mõtlemine. Aga ka see on üks osa elust. Sina oled see, kes olemasolevaga hakkama peab saama. Kui lihtne on jäädagi konutama ja kogu ülejäänud eksistentsi kiruda ja tänitada! Mulle tehti, nii polnud ma ära teeninud! Jah, tehti. Mis sina nüüd ette võtad?

Kunagi kuulsin head ütlust selle kohta: võta kurvastamiseks aeg ja tee see täiega läbi. Nuta, karju, ulu. Kirjuta luuletusi või eksle kadakate vahel, silmad udused. Vabasta endas sisemine gepard, kallista puid.Tee seda kindel aeg. Siis korja allesjäänud eneseväärikus kokku. Mine edasi. Kui oled iseendaga ära marutanud, saab igast kukkumisest vaid üks järgmine trump tugevuse taskusse. Õppimise koht niikuinii.

Omast käest tean – see toimib. Aeg on lihtsalt igaühel erinev. See polegi kerge. Siiski on tõeline julgus mitte see, et sa üldse midagi ei karda, vaid astud samme kogu olemasolevast hirmust hoolimata. Palun ära jäta ennast auku. Ühel hetkel ei pruugi enam valgus üleval pool kumada.

Sinu õige suhtumine annab esimese eelise oma elus õnnelik olla. Kas tihkad astuda esimest sammu?

Hakka elama!..Kuidas siis?

Oled sa siis õnnelik? Nagu Kõik Teised? Mis juhtuks, kui saaksid aru, kust on senised pärssivad uskumused üldse pärit? Kui taipaksid, miks reageerid, samastad inimesi ja olukordi ühele kindlale oma peas? Miks ja mille pärast ennast siiani üldse ruineerinud oled? Mida sa siis tegelikult kõige rohkem kardad? Kõik teed ei vii Rooma, iseendani küll. Lõppude lõpuks, alati. Kas oled selle üle üldse kunagi mõelnud?

Kusjuures, sellest taipamisest ise on vähe.  Jah, teelkäimine on oluline ja eriti iseenda suunas. Pole raske panna lõikama, pea seljas ja juuksed lehvimas. Palju keerulisem on aru saada,  mis on selle eesmärk. Mis oleks see, mis võiks homme minu elus, minus endas teisiti olla?

Paljud meist vinguvad ja virisevad. Hea on olla ohver. Saada tähelepanu ja sooje pilke kaasanoogutajatelt. Küll on sul raske! Oled tähele pannud, et nii mõnigi ei astu iial ühtegi reaalset sammu, isegi kui toimiv lahendus otse nina ette pannakse? Leiavad järsku nii palju põhjuseid, miks ei saa, miks pole õige aeg. Üllatus! Päriselt asjade teistmoodi tegema hakkamine on väga ebamugav ja  jumala raske! Eriti, kui raja kõrval kedagi vilega ergutamas kaasas pole.

Kõik muutused on hirmutavad. Pead välja astuma mugavustsoonist. Hüppama sõna otseses mõttes üle parda, tundmatusse vette. Paljud seda siis julgevad? Eriti veel, kui tead, et jalad põhja ei ulatu. Ning kas polnud see mitte koht, kus haid ujuvad?

Jah, see ongi jube ja vahepeal ongi tunne, et upud ära. Ei upu. Sa tahad elada niipalju rohkem. Hakkad ujuma. Kõigest hoolimata. Isegi, kui sa täna seda ei usu.

Kuidas sa suhtud siis?

Tänu sellele, et saad loota vaid iseendale, oskad sa ühel päeval võib-olla esimest korda elus enda eest seista. Läbi näha tühikargajad ja niisama keigarid. Mõista neid, kes on väetimad ja ulatada soe käsi. Olla tänulik selle eest, mis elu pakub. Püüelda selle poole, mis sind päriselt kütab. Mitte leppida enam poolikute asjade ja katkiste inimestega. Seda kõike sa oled kogenud. Palju suurem on väljakutse osata tunda end tõeliselt õnnelikuna.

Elu sõltub valikutest, võimalustest ja veel miljonist väikesest tegurist. Isiklikult arvan, et kõige olulisem algab siiski ühest- sinu suhtumisest. Suhtumine ellu määrab pildi, kuidas seda näeme. Ja millisena valime seda ise elada.

Inimestevahelised suhted on nii keerulised, miljonirakulised. Sellesse täielikult süüvida oleks puhas enesetapp. Mõnikord lihtsalt ei allu suhted mitte mingisugusele loogikale. Kui ennast paraja kaugusega distantseerida, jäävad alles põhitoonid. Küsimusega – kuidas osata olla õnnelik?

Töö võiks olla kirg ja põlemine

Meie firmas puuduvad keskpärased, värvitud olevused. Kõik on Isiksused, sealhulgas osad neist lihtsalt geeniused. Kui palju inspiratsiooni võib tekitada teinekord vestlus köögis teetassi taga! Teinekord kuulan, silmad pärani. Mõttes ahhetan: KUST sellised ideed üldse tulevad? KUI andekas võib siis üks inimene olla, ah?

On koosolekuid, kust tulen ära sellise hooga nagu filmis, kus mees põrutas: “ Andke mulle kirves!“. Töö lendab, klientidega  suhtlemine tuleb nii südamest ja soojalt, et polegi võimalik ebaõnnestuda. Ma tõesti rokin.

On ka mittrokkimise hetki. Olen väga imetlenud meie inimeste tahet otsida lahendusi mittetoimivatele olukordadele. Mõnikord ei toimi ka need. Esimese hooga. Aga mitte kunagi ei lööda käega. Küsitakse ikka esimesena: „ Kas sul endal duhhi on?“ Kui on, siis lähme edasi. Tahad näha, kuidas? Kui ei ole – kalli ja patsutus õlale. Vahel saabki aeg ümber.

Kõiki asju ei saa alati paika panna ja ette näha. Ikka väsitakse ja surrakse vaimselt ära. Seda juhtub kõigiga. Aga mitte kõikjal ei märgata ega toetata.

Üks mu unistusi on olla koos inimestega, kellelt saan õppida. Nii kodus kui tööl. Iga päev. Kes on nutikad, huvitavad, rõõmsad, loovad, mängulusti täis ja intelligentsed. Kui palju võib elu sellevõrra värve juurde saada! Nemad ei lase ka minul unustada – olen elus.

Ma armastan oma tööd. See mõistmine on tulnud läbi armumise sellesse esimesest silmapilgust. Läbi ära vajumise ja uue võimaluse andmisele endale. Nüüd olen kindel. Et on suur õnn teha seda, mis on sünnipärane kutsumus. Kogeda tunnet: I can really make some difference. In a good way. Koos inimestega, kes on tasuta inspiratsioon su kõrval.

Suhted lähedastega on nii keerulised, et muutuvad kokkuvõttes lihtsaks

Usun, et paljud ebakõlad saavad alguse ootustest, mida omame teise inimese suhtes. Eriti, kui ta on su lähedane ja kallis. Sa võiksid olla nii. Sa võiksid teha naa. Kui sa seda oleksid või teeksid – siis oleks kõik hästi! Aga ei ole ju. Kui inimene hakkab kellegi ootusi täitma, mitte ei tee seda südamest ja vabatahtlikult, muutub see mingi hetk ahistavaks. Tekib trots ja sisemine vastuolu. Mis sa tahad siis minust? Algul sobisin sulle ju küll.

Ikka leiame üles esimesena halvad asjad. Kahtlustame, oleme valvel. Miks me ei suuda üksteist aktsepteerida sellisena nagu oleme? Rõõmsalt, usaldusega ja austus silmis öelda: tead, oled nii armas!

Oskus vaadata. Südamega

Mu enda kindel veendumus on see, et kui inimesed paneksid üksteist rohkem tähele, oleks juba eos enamus asju lahenduse suunas liikumas. Kui oskad märgata, näed ka pisemaid detaile. See on ju tema, sinu armas. Tead, et kui ta läheb närvi, siis hakkab kõigutama istudes vasakut jalga. Miks sa siis ei tunne huvi? Tead ka seda, et kui miskit on viltu, siis läheb ta ülevale korrusele ja paneb ukse kinni. Miks ei lase sa olla, et hiljem ukse vahelt libistada sedel: „ Vein ja mina ootame sind all. Oled väääga oodatud“.

Miks me siis vaatame aga ei näe?

Vaikimine on vahel tõepoolest kuld

Kui me oskaksime aru saada, kui oluline on vahepeal olla lihtsalt vait! Ja ma ei pea silmas seda, et istud tähendusrikkalt, sõnagi lausumata lauas terve õhtusöögi. Või hoopis suu kriips peal, märtripilk supilusikale naelutatud. Ma mõtlen vaikimise all kuulamist. Tõeliselt kuulamist. Ilma sekkumata ja kommentaare andmata. Kui suured raskused mul endal sellega on! Aga ma püüan. Ausalt.

Kui sul on oskus kuulata, ilma segavate märkustega või hoopis ise jutupulti astumisega, on võti taskus. Lähedase südamesse. Ta julgeb sinuga jagada ka ebaõnnestumisi. Tunnistada: „Olen täiesti augus“. Kõige sügavamad on vestlused siis, kui üks räägib ja teine kuulab. Mingi hetk vahetuvad rollid. Sellistel juhtudel leitakse alati väljapääs.

See on täiuslik suhtlemine, mis saab alguse ühestainsast. Oskusest kuulata.

Kohal olemise jõud

Kui sageli olen ise teinud mitut asja korraga! Tehtud saavad, kvaliteedist ei räägi. Kokkuvõttes on ka elus niimoodi. Inimesed on ära tegeletud aga päris vunki pole sees kuskil. Sest sa polnud kuskil päriselt emotsionaalselt olemas. Kohal.

Nagu ikka, on alati kiire. Ka lähedastega. Kui oskaks iga päev võtta korraks aeg maha, et silma sisse vaadata ja teha üks kõne! Ja öelda päris asju. Peale selle, et poest on vaja kohupiima ka. Olen vähemalt püüdnud hoida seda meeles.

Üks hetk kohal olemist võib tähendada rohkem, kui  terve elu suvalist suhtlemist.

Oled sa täna õnnelik?

Suhted võiksid vähemalt ideaalis baseeruda austusel, rõõmul ja armastusel. Teoorias oleme me kõik tugevad, ma tean. Aga siiski.

Mõnusate inimeste pole  raske koos olla. Palju  ängistavam on koos töötada või elada inimesega, kellega justkui kõik on kogu aeg keeruline. Olen ise enda jaoks püüdnud sellistel juhtudel aru saada, mis sõltub minust ja kas panus muutusteks on vastuvõetava, inimliku suuruse ja kaaluga. Kui jah, olen nõus tööd tegema selle nimel. Mõnikord on lihtsalt umbsõlmed jäetud lahti sõlmimata, ilma et kohe taipaks. Mu suurim unistus ju on elada õnnelikult. Teinekord vajab see tööriistakasti olemasolu.

Vahel lihtsalt asjad ei toimi. Hea on mõista, et vähemalt proovisin. See teadmine on kui Husqvarna saag, mis pärssivad suhted surinaga läbi lõigata aitab. Istumata ise oksal.

Ma pean ennast täna õnnelikuks, ausalt. Mul on nii palju, millest rõõmu tunda. Muidugi pole selles veel kõike, mida ma ihkan, vahet pole. Tean, mis tunne on teha tööd, mis on kõike muud kui lahe. Oskan sellevõrra hinnata tänast.Tean, mis tunne on olla suhtes, mis ei toimi. Vigasid tegime mõlemad.

Enam ei pea tõttama. Mu ümber on inimesed, kellest hoolin ja kes on kindlalt sisemiseks  arenguks nii olulised. Õiged inimesed, asjad tulevad/juhtuvad ka ilma plaanide ja eesmärkide seadmisteta. On asju, millele ei saa panna tähtaega ja tingimusi. Aga nad tulevad. Olen selles täiesti kindel.

Õnnelik olemine baseerub suuresti suhetel. Eelkõige iseendaga. Seejärel sind ümbritsevate inimestega. Nii tööl, kodus, puhkehetkel. Oskaks vaid tähele panna, kuulata, märgata! Pole olemas probleeme, on vaid käkerdunud suhted. Ja sina nende vahel. Miks me siis ometi ei suhtle?

Võta täna lauale oma suhted tööl ja elus. Oled sa õnnelik?

Oled sa kunagi tundnud end tõeliselt läbikukkununa? Nagu päriselt? Mina olen küll. Minu elus on olnud lausa prohmakaid.

Tartu Ülikool küll aga diplomita

Õppisin Tartu Ülikoolis eripedagoogikat. Tol ajal oli nominaalaeg viis aastat. Aega läks omajagu. Lõpuks said ained ka minul läbitud. Praktikad samuti. Enne lõputööd kirjutama hakkamist selgus, et algusaastatest on jäänud üks aine tegemata. Pole probleemi! Õppejõud hoiatas  – ärge tehke nalja, see on raske aine. Eks kõik ju rääkisid sama. Mõtlesin: käin enamusest kordadest kohal, küll teen ära.

Aga ei teinud.

Mäletan nii hästi seda eksamit. Läksin kohale ja istusin kirjutama. Pidin järgmine päev esitama lõputöö eelkaitsmiseks. Küsimused polnudki ju tegelikult kosmos. Pinge lihtsalt oli selleks hetkeks nii suur, et mitte midagi ei tulnud meelde. Mitte midagi. Kirjutasin lapse lalina sarnaseid vastuseid. Iga järgmisega jõudis kohale arusaamine: ma olen täiesti plindris. Täiesti. Ja neid teemasid näen üldse esimest korda! Siis tundsin, kuidas tuli paanikahoog. Olin täitsa halvatud. Kurat, mul oli ju ülikool sama hästi kui läbi!

Tõusin püsti ja viisin peaaegu valged lehed tagasi. Õppejõud küsis: „ Olete ikka kindel? Mõelge rahulikult.“ Olin kindel. Ma kukkusin läbi.

Kõike ei jagata. Isegi mitte parimate sõpradega

Nooruspõlves olin väga armunud. Suudlemisest kunagi midagi rohkemat ei juhtunud aga mis see luges. Me olime Paar. Elu oli ilus. Armunud olla oli maailma vägev tunne!

Oli ka sõbranna, kellega jagasime esimesi küsimusi kogu elu, suhete ja poiste kohta. Ta teadis mu unistustest, hirmudest. Kõikidest asjadest kõike. Olime ikkagi bestikad. Ükskord olime kolmekesi õhtut veetmas. Kuna järgmine päev oli koolipäev, läksin koju. Nemad veel ei raatsinud. Mis seal ikka!

Peaaegu koduukse juures meenus, et unustasin peavõru. Keerasin otsa ringi. Tee peal kõlas väga imelikke hääli pika heina seest. Nagu kummalisi. Toona ei osanud ma midagi ega kedagi karta. Läksin veidrate helide poole. Seal nad olidki. Üks põlvili. Teine püsti, püksid rebadel.

Ka siis jäi hetkeks maailm mu jaoks seisma. Tulid meelde vanaema kuldsed sõnad: ”  Jäta meelde – koju tasub tagasi tulla alati kokkulepitud ajal”. Mul polnud kunagi pähe tulnud arutleda teemal, et parimate sõbrannadega ei jagata kõike. Oma kallimaid näiteks. Tegin lõpparve sel õhtul mõlemaga. See oli ikka täitsa täiuslik altminek.

Mis ema ma ka olen!

Lõpetasin kell viis. Jõhkralt väsitav päev. Mõtlesin – hüppan kiiruga poest läbi, enne kui lasteaeda tõttan. Poes oli soodsate hindade möll. Järjekorrad kilomeeter pikad. Kuidas ma ei salli müksavaid ja tõukavaid inimesi! Kas tõesti ei mahu mööda? Sajakrooniseid teksasid on hunnikus. Vorstitükke degusteerimislauas ju jagub! Vetsupaberit ka. Aga ei, silmad lõõmavatena peas inimesed tormavad, krabavad. Äkki jään ilma!

Lõpuks olin autos. Huh. Sõitsin.Olin valgusfoori taga ummikus, kui tekkis tunne, et midagi oli veel. Sai ju kõik vajalik ostetud! Jogurt, müsli, banaanid, tatar, kana, frikadellid…Õhtul  teen suppi ja siis..Helena.

Helena!

Tundsin, kuidas südamest käis tuline jutt läbi. Puhkesin lihtsalt nutma. Kuidas on see võimalik? Sellised asjad juhtuvad ju filmides? Kas emad unustavad oma lapsi lasteaeda?

Pole elu sees nii jubedat ängi tundnud. Süda tagus sees kui pöörane. Kihutasin läbi linna. Kohale jõudes polnudki olukord traagiline. Tütar mängis veel kolme lapsega. Olin ka kasvataja jaoks vaid tavapärasest hilinenud. Ei muud.

Aga mina ju teadsin. Et ühel hetkel läks ta täiesti ja täielikult meelest ära.

Kas sul on kooliraha makstud?

Me maksame lõivu Elule igaüks. Mõni peab maksma rohkem, teine saab tasuta koha õpihimu ja nutikuse eest. Igal asjal on oma hind.

Kerge näidata näpuga teise peale: sina! Hinnangute andmine tuleb lihtsalt nii automaatselt. Nüüd tean, et iga kord, kui tahaks jälle öelda või arvata, tuleb esimesena meelde mina ise. Kuna siis minust Jumala asemik maa peale sai? Pole ju isegi midagi rohkemat. Olen samasugune. Kõigest inimene.

Kui õpid läbikukkumistes nägema võimalust arenguks ja edasiminekuks, siis kaob negatiivsus. Kammitsev, veskikivina raske tunne. Tänu neile oskad lugeda oma õppimise peatükki peast. Üks järjekordne läbi töötatud. Lootusega, nüüd sai selgemaks. Teinekord siis tean?

Kui õpid nägema läbikukkumistes praktikume, milles osalejatest on sinu proovipäev, pole võimalik jääda kõrvalvaatajaks. Pead tegutsema. Ainult nii saab olukord muutuda. Usud sa sellesse?

Ikka tunnen end vahel kui järeleaitamise tundides. Kas jäängi siis maksma? See on vaid hetk. Ka minul saab kord koolirahaga ühele poole. Elus lihtsalt on asjad tasakaalus. Kasvõi alles lõpus.

Miks me kukume läbi?

Üks põhjus võib olla vähene ettevalmistus. Ka elus on asju ja inimesi ja hetki, millega/kellega on võimalik eelnevalt kurssi viia, vältimas hilisemaid ebaõnnestumisi ja altminekuid.

Võib ka olla liigne hulljulgus, mütsiga lööma minemine. Absoluutne enesekindlus. Niikuinii saan, mida tahan! Samamoodi alaväärsustunne. Keeruline on õnnestumiseks valmis olla, kui tunned end ühe sentimeetri pikkusena. Niikuinii ma ei saa hakkama. Mul ei vea kunagi.

Vahel polegi mingit põhjust. Puudub mõte analüüsida. Asjad juhtuvad. Elu ise on see, mis juhtub meiega iga päev. Need on korrad, kus mõistad, et pole sündinud siia mitte looduse kroonina, vaid külalisena.

Alati ei olegi küsimus miks? kõige olulisem. Meist kõik kukuvad vahetevahel läbi. Tööl, kodus, isiklikes suhetes lähedastega. Iga inimene, kes omab adekvaatset minapilti, jõuab varem või hiljem oma vastuseni. Palju olulisem oleks peale taipamist esitada küsimused: kas ma sain targemaks? Kuidas edasi?

Vahepeal tekib tunne, et meil valitseb usk, mis ütleb, et mul pole õigust valida, kellega end ümbritsen. Et olen kohustatud tähelepanu pöörama kõigile neile, kes tahavad mu elus osaleda. Pean justkui kõige suhtes olema hooliv ja armastav. Et kellegi tunded või mõtted on olulisemad, kui minu omad. Tahan ju olla hea inimene. Täna olen aru saanud, et vahel ei pea seda kõike olema. See oleks lihtsalt rumal.

Kindlasti oled ka sina tundnud mõne inimesega koos olles pärast nagu tühjaks lastud õhupall. Kuhu kõik energia kadus? Tema läks roosa ja rõõmsana ära aga miks minul on nii raske olla?

Sest ma  andsin võimaluse sel teisel  endale täiega sisse sõita. Olin oma hoolivuse ja kohalolekuga justkui majakas tormisel merel, mis kutsus sadamasse. Ja tulija oligi kohe platsis! Tema kummutas oma mured ja probleemid mu peale nagu üleliia täis prügikasti. Sai vastu mõistmise ja kogu minu hea. Siis oligi aeg minna!

Mis on tarkus?

Tarkus pole mõistus, ehkki kipume nii arvama. Mõistus ise on kui suur mälupulk, millesse on kogutud erinevad faktid. Elust, suhetest, kõigest. Meie oleme need, kes püüavad sealoleva info põhjal otsuseid langetada. Aga maailmas ei rajane asjad vaid mõistusel. Need rajanevad mõistuslikul tegutsemisel. Koos südame – ja hingetarkusega.

Tarkus on võime teadvustada. Olla teadlik sellest, mis su ümber toimub. Kui osata seda olla, siis järgmine kord, kui tahaks taas raskelt ohata:  „ Jälle mina!“, näed sa asju perspektiivis. Ja oled tänulik, et see juhtus just sinuga. Tänu sellele astusid kaks sammu nr.54 kingadega edasi oma arengus, elus.

Tarkus on ka teadmine, millal aidata ja millal mitte

Jah, tihti on raske on jääda kõrvalseisjaks, kui näed oma lähedast raskes, ülekohtuses olukorras. Ja teinekord vajabki see viivitamatut sekkumist. Aga praegu pean silmas mitte hädaolukordi, pigem üldisemat pilti. Kus näed, et ta läheb valesti, vastassuunas. Automaatselt tahaks hakata päästjaks!

Tihti on kõige armastavam tegu hoopis seista kõrval, kuniks lähedane oma õppetunde läbimas on. Mitte tormata appi, sekkuda. Vaatad teda – lõpetas suhte ja jookseb kui põrguline amokki. Põletab elu, ennast. Küll tahaks õlgadest raputada ja küsida: „Mida sa teed?“.

Tarkus on vahel ka see, et hoolimata muretsevast südamest poetad õhtul sõbrale kondoomipaki tasku, teed diivanile aseme ja ütled: ” Igaks juhuks”. Vahel peab marutama ja mässama. See on viis, kuidas jõuda iseendas lõpuks rahuni. Selguseni. Peale seda puudub vajadus proovile panna proovilepandut. Kõik on ära tehtud. Nüüd on pilt klaar. Tean, mida tahan. Ja mida mitte. Väga selgelt.

Seda pole lihtne kõrvalt vaadata. Aga ära keelates see esiteks ei toimiks ja teiseks võtaksid sa lisaks ära ka teise inimese õppetunni. Sinu, headsoovija tõttu, ei saa inimene sellest enda kogemust. Mis ometigi on nii vajalik. Ja kuna õppetundi ei läbitud, siis kordub see mingi hetk ikkagi. Elus on kord juba nii. Vahel on just tegemata jätmine tark tegutsemine. See pole alati viisakas ja kombekas. Ja siis?

Õppimata asjad tuleb järgi teha. Kasvõi sada korda

Mina ise olen teinud elus järgi tunde küll. Kasvõi suhete koha pealt. Mingid asjad justkui kippusid suhtest suhtesse korduma. Inimesed olid erinevad ja situatsioonid ka. Aga põhimõte sama. Siis taipasin – ma pole seda teemat lõpetanudki ju päriselt ära. Endale selgeks teinud. Ja uutmoodi, teisiti edasi läinud. Seepärast see kõik korduski. Ütles ju õpetaja Laurgi: „ Tee kasvõi pool aga tee ise“. Nüüd ma tean. Tõesti, ainult ise õppides on võimalik saada targemaks.

Kõigepealt anna iseendale

Usun, et ka sul on sõpru ja inimesi, kellele sa justkui annad ja annad ja jääkski andma. Ennast, oma aega, raha. Nad on justkui põhjatu kaev, mis kunagi täis ei saa. Ehkki endalgi pole, annad viimase hinge tagant ometigi. Äkki siis nad armastavad mind? Äkki siis nad tulevad teinekordki? Kas siis sind hinnatakse selle eest, peetakse lugu? Kahju küll, aga enamus ajast mitte. Sa oled ju Iseenesestmõistetav.

Lõpeta andmine, kui sul endagi jaoks napib. Alusta oma kaevu täitmist. See ei ole ju põhjatu. Tõesti – tõenäoliselt tuleb tüli või riid või vihane vaikus. Sinu ja saaja(te) vahel. Mis mõttes? Kelleks sa end pead? Sina?!

Aga just. Mina. Alates tänasest ja praegu. Hakka harjuma.

Enesele kindlaks jäämine pole üldse lihtne, kuid see võib osutuda kõige suuremaks kingituseks, mida iseendale teha saad. Ja see on palju väärtuslikum, kui soov näida hea inimesena.

Pikemas perspektiivis on sellest kasu. Sa pole enam Nähtamatu Eikeegi. Oskad enda eest seista, sest väärtustad ennast. Ja sinustki hakatakse lugu pidama. Sest sa ise pead endast lugu.

Lõpetuseks

Julge siis olla! Mittesalliv väikluse, rumaluse, ülekohtu vastu. Julge ka olla õrn ja haavatav, armastusega oluliste inimeste suhtes. Ainult nii saavad võimalikuks tõeliselt ehedad hetked.

Ära oota, et teised peaksid olema sellised, nagu sina loodad. Julge võtta vastuseid sellistena nagu need on. Ka inimesi. Kui sa järgid oma südamehäält ja sisemist tarkust, pole võimalik eksida. Sa valid õige viisi vastamiseks igal juhul.

Julge olla südamega, hingesoojusega ja iseseisvusega. Julge olla tark!

Olen püüdnud elada sel aastal iga oma päeva teadmisega – kui see peaks kasvõi homme viimane olema, pole küsimärke õhus. Need, keda armastan, need seda teavad. Need, keda enam mitte – nendele olen andestanud. Ülejäänud on minu jaoks lihtsalt üks punt neutraalseid, pigem sõbralikke inimesi. Mulle meeldib selle mõttega magama minna. Et olen vähemalt proovimas nii elada.

Miks küsime: “Kuidas?” selle asemel, et küsida: “Miks?”

Meid paljusid huvitab arusaam protsessidest meis endis. Kuidas need muutuvad. Kui ma nii tunnen ja siis seda teen. Või ei tee. Mina sealhulgas. Selle asemel, et küsida, milles asi üldse oli? Meid õhutatakse pidevalt järgima märke ja muutusi, mis meiega toimub, kui me kuskil seisus oleme. Suhetes oma minaga, lähedaste, kolleegidega. Mis vahet seal tegelikult on? Kui vähegi endaga kontaktis oled, ei vaja sa psühhoterapeuti, et aru saada: see olukord ei sobi. Kuule, ajad mulle hirmuvärinad nahka. Vau! See oli hetk!

Mis ajast me ei usalda enam sisetunnet, intuitsiooni? Ometigi oleme nii varmad lugema raamatuid ja kuulama teisi! Küll nemad juba teavad.

Kas ma üldse tahan?

Niikaua kui ennast mäletan, olen alati otsinud sügavat, nimetut lähedust. Usun siiani, see on võimalik. Jah, üks mu tänastest tõelistest hirmudest on hirm haiget saada. Tänu sellele küll ihkan sügavaid tundeid, samas ise neid välistades.Mu peas on justkui üks ja kindel, ainuvõimalik uskumus oma tunnetele lubamise kohta. Ebaõnnestumine. Päriselt, nii kui tunnen südames –  veidi veel ja olen omadega sees, siis juba eos  lõpetan algava  ära, enne kui lasen edasi minna.

Täna julgen välja öelda, et see pole üleolev ah- ma- olen-nii-iseolija suhtumine. See pole tingitud ka võimaluste puudumistest. Ma kardan. Hirm on kui halvatus mu sees, mis paralüseerib kogu keha, kui mulle keegi päriselt meeldima hakkab.

Milleks siis ruineerida ennast? Palju lihtsam on sõlmida pinnapealseid, mõttetuid suhteid. Ise end avada ei julge ja tihti puudub selles ka igasugune mõte. Teine on vastas samasugune robot. Olete koos pragmaatilisel, kokkulepitud põhjusel. Mingi läheduse saab sealtki, tundeid segamata. Haiget ei saa kah..Ja kui väga mind sellised asjad enam ei huvita!

Tõesti, täna on elus kummaline paradoks. Juhututvused mind ei huvita. Olen kümme korda ennem üksi kodus ja loen kasvõi Helena “Tähekest”. Kirjutan. Koristan kappe. Lähen trenni. Olen ja kuulan muusikat. Mida iganes. Aga need on tegevused, mis pakuvad mulle rõõmu.

Ööklubid mind ei küta, enamus mehi niikuinii. Ja need harvad korrad, kui tunnen, et südame alt hakkab keerama, siis panen end lihtsalt lukku. Istusin eile nõutu näoga köögiaknal nagu kass Murjaana “Hõbesõrakese” multikas. Küsimusega: kuhu ma nii siis jõuan? Kas tegelikult üldse tahangi kedagi oma ellu? Või olen südame võtme selleks eluks alla neelanud?

Sinul pole saatust. Sina ise lood selle

Teadlikkus oma mina eri vormidest viib sageli suurema selguseni ja toimivate lahenduste leidmiseni. Selle asemel, et teha otsus ettemääratuse või harjumuse alusel, proovin seda täna langetada just antud hetke, aega ja inimest arvesse võttes.

Tihti jääme me kinni oma lapsepõlve, mingisse kindlasse äärmiselt rusuvasse ja negatiivsesse situatsiooni olnud suhtes, emotsiooni. Takerdume ikka ja jälle mingisse käitumismustrisse ja ei saa aru, miks. Kui neid endaga  truult kaasas kanda aastaid, võib tekkida tunne – see on üks osa minust. See ongi minu saatus. Ma ei saa midagi muuta. Ja kui tahakski, siis mida üldse peaks?

Kaua läks aega taipamiseks – pole mingit müstilist Saatust. Olen mina. Ja minu valikud.

Vastuseid võib olla rohkem kui üks

Läks aega, teadvustamaks seda, et kuna mu enda peas on probleemi lahendamise viis juba ette ära otsustatud, siis samamoodi lõikan ära ka kõik muud, mulle seni teadmata/kogemata alternatiivid lahenduse leidmiseks. Nagu  tunneliefekt. Ma keeldusin nägemast muud, kui seda valget täppi seal kaugel otsas. Ehkki vaid ise välistan ju võimaluse päriselt kogemiseks, tundmiseks.

Kuidas ma seda küll ei taibanud!

Olen samastanud siiani ühe tunde- lähedustunde- sellega, mis minul seostub negatiivse kogemusena. Ainsana, mida Päris Tunde all kogenud olen.Tõepoolest, ma ei saa minevikku, juba olnut ja öeldut, muuta. Küll aga saab igaüks meist oma deemonitest vabaneda nendega vastakuti seistes, teadvustades, mõistes ja rahuga leppides. Ning täiesti puhtalt lehelt alustada uut homset. Ainult tõeliselt hinges vaba olla on võimalus tunda elamise, kogemise tunnet. Jah, ja see ongi risk, mis tuleb võtta. Juhul, kui tegelikult tahta Päris Inimest oma ellu.

Seda, kuidas mitte anda endale võimalust – seda ma oskan. Kas poleks aeg muutusteks? Võimalusega kogeda uuesti Tunnet, mis äkki juhtumisi võib olla vastastikune?

Kas julged anda võimalust?

Oleme kõik liiga keeruliselt üles ehitatud selleks, et suudaksime täiuslikult  iseennast mõista. Saati siis kõiki meid ümbritsevaid inimesi! Mis parata, kokkupõrked suhetes on lihtsalt loomulikud elu osa. Ka suhtes iseendaga. Kui aga suudaksime aru saada probleemide üksikosadest, siis suudaksime neid ka igas olukorras lahendada. Kui suudaksime mõista, siis suudaksime andestada. Alustades iseendast. Kui suudame andestada, suudame edasi minna. Mitte jääda vinduma, vimma ja viha täis. Läheksime edasi küpsemana, targemana. Teadlikumana.

Me oleme ju tõesti inimesed. Meil on see võime. Miks me seda siis ei kasuta?

Kui abiellusin, tõotasin sirge seljaga – nii heas, kui halvas. Kuni surm meid lahutab. Aru saamata, mis need sõnad tegelikult üldse tähendavad. Jah, laulatus tegi minust abielunaise, ehkki alles peale lahutust mõistsin esimest korda, mis tähendab olla abikaasa. Mis tähendab tegelikult rääkimine nii, et teine kuulab. Sisulise jutuga, ilma mõttetu lärmita. Mis tähendab koos kasvamine. Oleksin jätkanud oma abielu, oleksin tõenäoliselt tulevikus olnud vana, kuri ja kibestunud mutt. Tõenäoliselt kõige peamisemalt õnnetu. Muidugi pole välistatud, et selleks on nüüd kõik eeldused tühistatud aga noh. Täna ei usu sellesse eriti.

Proovija suhtes

Olin kindlalt oma  abielus see, kelle kohta võin praegu öelda – Proovija. Mul polnud aimugi, mis tähendab olla abikaasa.  Sellest hoolimata olin nõus. Äkki kukub välja? Voodis oli mõnus, jutt jooksis, välimus meeldis – olgu, sobib. Proovime! Kui valesti veel võib üks abielu alata! Katsetamine on samahästi kui ette käega löömine. Sa ei lähe kindla peale välja. Kui õnnestub, on hästi. Enamasti ei õnnestu. Sest ise ei anna ju endast kõike. Proovid lihtsalt. Minagi polnud erand.

Juba paari esimese ebaõnnestumise puhul kahanes usk sooritusse märgatavalt, kui olin seal, abielus, proovimas. Tõelisest armastusest hakkasin ma aimu saama esmest korda alles peale lapse sündi. Ka oma partneri suhtes. Enne seda toimis  suhe siiski peamiselt Maslow püramiidi alumistes sfäärides. Mõned aastad edasi ja polnud sellestki midagi järele jäänud.Vähemalt püüdsin – lohutasin ennast. Täna tean, et juba alustasin valedest valikutest. Edasisest rääkimata. Katsetada võiks ja peabki. Selleks, et iseendani jõuda lõpuks. Täna mõtlen: seda võiks vaba, üksi olles, ära teha.

Pühendumine kui valmisolek kaotuseks kõigest hoolimata

Kuipalju olen kohanud inimesi, kelle puhul mõistan – nemad otsivad veel. Ehkki mina seda enam aktiivselt tegemas pole, suudan neid mõista. Tõsi – peabki proovima. Seda ja teist ja kolmandat. Nii kuradi kahju, kui seda teeb inimene kõrval, kes päriselt meeldib! Aga sinna pole midagi parata. Kui vaja, siis vaja. Peab laskma minna, kui endal elumeres hulpimiseks tülpimus peal. Temal ju veel pole. Kui  üks otsib valgeid purjeid ja teine tahab maad, siis on suhe juba eos hukule määratud. See, et sina üks osa eksperimendist olla ei soovi, peab olema samamoodi teadlik valik. Et mitte haiget saada.

Tõepoolest, hea suhe eeldab kõigepealt siiski õigel alusel tehtud valikut, otsuse vastuvõttu ja sellele kindlaksjäämist. See ei tähenda seda, et leiad Kellegi. See tähendab seda, et käid ringi ja oled niikaua käimas, kuniks oled endas kindel. Ainult nii saab hakata laduma vundamenti, mis on püsiv. Et tead pimesi juba kõike seda, mis sulle ei sobi, mis ei meeldi. Ja tead ka seda, mida päriselt tahad. Keda sealhulgas. Ei lepi keskpärasega, halli Kellegagi – pigem oled üksi. Siis oled valmis, ma arvan. Pühendumiseks.

Pühendumine tähendab täit tähelepanu ja olemasolu. Et olen valmis muutusteks, nendega kohanemiseks. Koos edasi minemiseks. Mitte tegema asju kellegi pärast, vaid mõlema nimel. Võitlema oma õiguse eest, samas olemas alati valmis kompromissiks. Nõus tunnistama altminekuid selleks, et saada targemaks tulevikus. Andeks andma. Niimoodi, et annadki südamest ja see ei jää rohkem õhku kirvena rippuma järgmise vastuolu saabudes. Leidma võimalusi, mitte otsimaks ettekäänet vabanduseks. Täna tundub see lihtsalt kuidagi nii.

Alati ei õnnestu suhe ka kõige parema pühendumise juures. Mis siis. Kui ise alustasid seda õigetel alustel, siis jääb eneseväärikus teadmisega – vähemalt andsin endast parima. Tegin ausatel põhjustel ja põhimõtetel. Olin julge pühenduma, riskidest hoolimata. Mis see südamest olemine ikka muud on, kui üks vene rulett. Elu on elu. Olles teadlikult andma, on võimalus ka tõeliselt saada. Vahel ei saa ka. Olles valmis selleks, pole kaotus muud kui teise parema tunnistamine. Ning edasiminek.

Teadlik olemine elu reeglitest annab mõistmise: sa pole lüüasaanu. Polnud lihtsalt sinu aeg ja inimene veel.

Andmine pole kauplemine

Kui anda selleks, et saada, siis tähendab see seda, et pole aimugi sellest, mis Andmine üldse tähendab. Kaua ei taibanud minagi. Tegin ju kõik ometigi, olin! Kas see siis ongi sinu tänu? Kas see ongi siis see, mida ma vastu sinult saan? Ja uskusin südamest, et andsin endast kõik. Rumal, väike mina!

Kui anda midagi ära nii, et ootad vastutasu, siis pole see andmine – see on kauplemine. Me kõik oskame seda suurepäraselt. Inimesi paneb tegutsema teadmine, et ta on kellelegi võlgu ja väärib ise vähe. See tunne paneb tõeliselt lippama. Keegi ei taha võlgu olla. Teeneid, armastust, raha. Midaiganes.

Kui anda südamest, siiralt ja rõõmuga, siis on see nagu heas mõttes mäluauku sattumine. Sa ei mäleta sellest  peale andmist enam suurt midagi. Pole meeles, sest andsid südamest, ilma vastu saamise lootuseta. Ja kuna ei oodanud midagi vastu, siis ka unustasid sealsamas. Teised lihtsalt tuletavad hiljem meelde. Ja see on kingitus, mida ei oodanud. Milline rõõm on saada kinke!

Oled sa kunagi mõelnud selle peale, et suhetes oleks niipalju vähem probleeme, kui oskaksime kaupmeeste asemel andjateks olla? Äkki need muutukski sellevõrra palju armastavamateks, hoolivamateks?

Pole palju inimesi, sealhulgas mina, kes andmist perfektselt valdaks. Aga ma proovin ja püüdlen selle poole täna. Anda ja osata tänulik olla saades.

Tahan kasvada koos, mitte saada vanaks

Üks mu unistusi, mida ei lakka unistamast, on leida inimene, kellega tahan koos olla kogu oma elu. Kellega on mõnus olla kahekesi noor ja veel mõnusam istuda kiiktoolis, villased sokid jalas, naerda ühiseid minevikuseikasid. Käia saunas ja peale seda vaadata õhtuseid uudiseid. Pesta proteesid puhtaks ja enne seda mängida lastelastega. Üheskoos.

Sellest on nii pagana kahju, et inimesed saavad küll üheskoos vanaks, aga ei kasva. Vanaks saades muutuvad inimesed küüniliseks, kibestunuks. Neil on palju, mida ette heita ja keda süüdistada. Küll meie ajal oli rohi ikka rohelisem! Vanaks kasvades aga muutub inimene täiuslikumaks, terviklikumaks, küpsemaks. Kindlasti, koos kasvamine tähendab kasvamise vaeva ka.  Ehk muutusi, läbikukkumisi. Ilma tagasilöökideta pole võimalik edasi minemine. Alandlikkus elu ees tuleb tihti läbi isikliku alandusetunde, situatsiooni, inimese. Tänulikkus samamoodi. Teadlikkus, rõõm, armastus sealhulgas. See on kasvamine koos eluga. Jäämata ise selle hammasrataste vahele. Või ajamasinasse.

Pühendumises võib peituda õnn

Kui kaks inimest on koos, kes ei püüa üksteist ümber kasvatada, võib juhtuda, et neil on võimalus üksteist lõpuks omaks võtta. Olla tõeliselt õnnelikud. Täielikult nautida. Elu ja teineteist. Igas päevas.

Vahel pole parimad õppetunnid elus need, kus sa õpid midagi uut. Mõnikord osutuvad selleks need, kus õpid loobuma vanast. Täna olen loobunud Proovimast. See on minu vana. Pühendumises võib peituda õnn. Olen ma selleks siis valmis?

Tänases päevas pole meie seas vist kedagi, kes poleks aru saanud kiirest elutempost. Tulemuste tegemine on olulisem kui iial varem. Tähtajad kukuvad, ruttu reageerimine hädavajalik. Jah, see ongi normaalne. Ebanormaalseks muutub see siis, kui enam ei oska aru saada, et on aeg kiire olla ja on aeg aegluseks.

Kust jookseb see piir? Nii et kiire ja aeglane on mõlemat pidi mõnus, ootustele vastav sealhulgas.. Ja nauditav?

Kuhu sa tõttad?

Kas pole märganud, et nii nagu kiirustame argipäevas, juhtub see ka suhetes? Kuipalju on inimesi, kes on aastaid koos, ilma et nende vahel oleks kordagi tõelist õrnust ja intiimsust olnud! Ja tõelisuse all pean silmas seda, et on nad kordagi päriselt võtnud, tahtnud leida aega selleks? Süüvida üksteise kehadesse, puudutustesse, sosistustesse? Tunda, kuidas lõhnab lähedase nahk. Millised näevad välja jooned peopesal. Mis tunne on jagada päris armastust omavahel. Kõige hellituste ja suudlustega, kohalolekuga? Tegelikult ei pea tõttama, tead ise ju ka.

On hetki, mida kunagi ei unusta

Kui usaldad lõpuni inimest, kellega ennast jagad, on võimalus ka kogeda tõelist seksuaalset naudingut. Mitte olla alasti linade vahel ja ratsionaliseerida: kas ma jõudsin kõhu õigel ajal sisse tõmmata? Hm, kuidas ma tegelikult selles poosis välja näen? ..ja nii edasi.

Kui suudad lasta end täiesti vabaks, mõtlemise asendada tunnetamisega, võid ehk esimest korda elus uppuda iseendasse. Sa ei mõistuspärasta. Oled see, mis on su keha.  Pole mingit tähtsust tehnika valdamisel, olnud partnerite hulgast. Ka täiesti süütu neitsi võib olla parim armastaja, kui tihkab usaldada partnerit niipalju, et lasta end  täielikult vabaks. Loeb ainult üks. Lase endal olla. Mine kaasa. Voola, kulge, naudi. Emotsionaalselt kohal olemise jõus peitub tohutu energia.

Kui suhtud kaaslasesse armastuse, lugupidamise ja õrnusega, pole võimalik ebaõnnestumine. Mitte kunagi. Need, kes on kogenud, need teavad. Et see polnud keppimine, panemine, taha keeramine. Mitte iial midagi rõvedat. See on ilus. Midagi sellist, mida on raske unustada ja kerge võrrelda. See on armastuse jagamine.

Inimesed, kes oma suhtes oskavad armastust jagada omavahel, jätkuvalt, on meistrid elus. Neil pole vaja suvalist tähelepanu, hetkelist võõrast. Nad teavad, kes nad on. Nad teavad, kes neil on.

Kuidas see eksam küll kord läbida?

Hetk päevas võib teha Päeva

Tänavu suvi oli nii erakordselt ilus, päikeseline, kuum. Läksin mitu korda lõuna ajal tunniks üle tänava, mere äärde. Salat kaasas või lihtsalt mõni hea raamat. Mõnikord olid need varastatud hetked kellegagi kahekesi koos.Tundsin rõõmu päikesest, mõnusast maitsvast söögist, vestlusest väljaspool kohustusi. Kui mõnus see oli!

Ei teinud ju ometi midagi erilist. Lihtsalt olin. Vahel lugesin. Mõtlesin elust, inimestest, armastusest. Näiteks sellest, et kui oskaks luua endas konstantse armumisetunde, kas siis polekski probleeme? Armununa oled ju justkui eimillestki kogu aeg tiivustatud. Aga äkki vaaruksin lihtsalt õnneuimas ringi, kõik asjad tegemata? Jah, mõnus oli seal. Tookord suvel.

Lõunatunnid juunis tegid päeva sama väärtuslikuks kui hästi lõppenud tehing. See kõik oli keset möllu ja tegusat päeva. Üks tund. Ometi naasin töökohta nagu oleks saabunud puhkuselt.Tagantjärgi võin öelda, et ma ei mäleta juunit tervikuna. Iga pikniku korda mere ääres aga küll.

Samamoodi käin nüüd vahepeal lõuna ajal ujumas. Pool tundi basseinis, kiire saun, suupiste ja tagasi. Täiesti uus algus päeva teisele poolele. Momentaalselt. Nii võiks ju samamoodi käia igaüks korra “muus maailmas” keset päist ja asist päeva. Oled sa proovinud? Soovitan.

Vaheldusrikkaid hetki saame igaüks ise luua. Võta kasvõi viisteist minutit päevas. Iseenda jaoks. Siis ei ole ka kõige hallim päev sombune. Tegid midagi, mis tõeliselt rõõmustas. See on üks õnnelik olemise valem tulevikus. Võtsid aega nautimiseks.

Kas ma oskan?

Tean, et ma ei vaja täna uhkeid asju, staatusega inimesi, näitamist. See tõesti ei loe mulle midagi. Samuti ei viskaks keppi kotiga üle õla, sooviga rännata maailma otsa. Vajan tasakaalu selles, et osata saavutada kuldne kesktee mõlema vahel. Olla olemas, olla tegus sealhulgas. Mulle ei meeldi äärmused. See on sama nagu minemine ühest tikutopsist teise tikutopsi. Aga maailm on ju mõõtmatult suur! Igapäevaelu elamine rõõmuga võiks ju olla normiks, mitte äärmus?

Mulle meeldib tegeleda oma lapsega, väga. Mulle meeldib oma vaba aeg ja hetked.Väga. Mulle meeldib kõndida siis, kui sajab täiega vihma, olen läbini märg aga ikkagi ei jookse. Mulle meeldib tunne, mis tekib kõhus, kui olen puhanud, värske ja mu ees seisab ilus inimene. Mulle meeldib olla poes ja valida. Mulle meeldib tunne, et hoolimata kiirusest pole mul alati kiire. Mulle meeldib üha enam ja enam märgata väikeseid asju suures pildis. Mulle meeldib näha suurt pilti ka.

Kirjutasin õhtul read ritta: „ Ma soovin Nautida elu ja inimesi niikaua kuni ma hingan “.
..Kui vaid ei unustaks ära!

Kunagi lugesin:” Tõeline sõber on see, kes aitab visata laiba üle parda, ühtegi küsimust esitamata”. Tookord tundus kirjutatu kuidagi liiga dramaatiline. Ometigi mõistan täna selle allteksti nii hästi. Tõepoolest, kui nii mõelda, siis mitu sõpra mul tegelikult on? Mille järgi üldse defineerida sõprust?

Alustasin sellest, et mõtlesin: ole aus. Kellega üldse viitsikski kahekesi paadis istuda, ilma et tunduks aja raiskamine? Hulpida keset lõpmatut merd? Laibast rääkimata?

Pere võib olla tugi, millele alati nõjatuda

Minu suhe venna ja kaksikõega on olnud alati lähedane. Hoidsime juba lapsena väga kokku, ehkki see ei välistanud tõeliselt kirglikke kaklusi. Oleme õega mõlemad üksteisel prillid sisse löönud. Hiljem kehtis kokkulepe, et kui läheb sõjaks, võtame need peast. Hoidsime lubatust edaspidi ka kinni. Kaklesime tihti vahepeal isegi kolmekesi korraga. Ükski torm elutoas ei lugenud midagi hetkest, kui uksest välja astusime. Siis olime alati üksteise eest väljas, olenemata sellest, kes oli süüdi.

Mu vend on meid õega hoidnud terve elu väga. Oli isa eest, kõige eest. Just tema oli see, kes viis diskodele ja kasvõi öösel kell kaks Opel Recordile hääled sisse pani, et järgi tulla. Mitte kunagi ei jätnud meid omapead liiga kauaks. Ütles ikka, et tean neid mehi küll. Ja tõesti, see kes peol labaselt õde solvas, sai sama kiirelt ja labaselt üle küüru. Jõudude vahekorrast hoolimata. Nii on see kõhklematu välja astumine meie eest kogu elu olnud. Minu vend. Minu sõber.

Õde on mulle isegi rohkemat kui õde. Ta on mu kaksik. Pool minu südant. Kuipalju poolikum oleksin täna, kui poleks teda! Täna polegi alati oluline see, mida ma ütlen. Ta mõistab mind siis ka, kui vaikin. Loeme üksteist silmadega. See on alati nii olnud. Nii ka jääb.

Mu elus on tihti olnud situatsioone, kus tunnen, et olen üksik hääl kõrbes. Aga mitte kordagi tunnet, et seisaksin üksi ka. Mitte kunagi. Nii meeldib see mõte: mu väikeses südames on õde ja vend. Õnneks pole siiani kumbki kurtnud, et seal on kitsas.

Kas saame olla Inimesed, mitte mees ja naine?

Olen jõudnud arusaamisele, et saame küll. Muidugi! Tihti on suhteid, mis olnuna enam ei toimi, küll aga sõprusena. Mehe ja naise vahel. Kuipalju on inimesi, kellega on palju mõnusam ja pingevabam olla peale suhet mõnus kompanjon! Alati hea rääkida, olla. Ühised asjad, mis meeldivad, ühised asjad, mis ei meeldi. Tihti just armastussuhe on see, mis rikub tõelise sõpruse. Tekivad tingimused, ootused. Millele siis enam justkui ei vasta.

Samamoodi on võimalik sümpaatia inimeste juhul, kus puudub seksuaalne tõmme. Vastastikuselt. Täna kipume olema nii seksikesksed. Peas vaagime automaatselt: tahan teda, ei taha. Miks? Kas Inimestena me ei võiks siis sobida? Minu arust pole mehe ja naise vahelise sõpruse kahtluse alla seadmine isegi küsimus. Palju rohkem valmistab hoopis mõtteainet see, kas naise ja naise vahel saab iial valitseda tõeline sõprussuhe? Ka siis, kui sinna vahele tuleb Armastus kolmanda osapoolena?

Me vajame sõpru

Sõbrad on kui defitsiitkaup, mida kunagi raha eest osta ei saa. Tõeline sõprus tuleb ajaga. Kohati justkui välja teenides, nii nagu usaldus ja austus. Usun täna, et pole vaesemat inimest, kui see, kel puudub tõeline hingesugulane. Miks me vajame sõpra? Sest on oluline, et oleks keegi, kes võtab meid tingimusteta. Kõikidest vigadest, pahedest hoolimata. Kelle peale saab kindel olla ka siis, kui kõik ülejäänu seda ammu pole. Vahepeal murdume me kõik. Kui kõrval on sõber, on see vaid hetkeline kaos. Mitte kunagi maailma lõpp.

Oma autoriteeti sõbrana olles saab õõnestada valelikkusega, reetlikkusega, salakavalusega, manipuleerides. Egoist olles. Nagu ka armastussuhtes. Kõik me oskame seda. Lihtsurelik olla pole teab mis väljakutse. Palju keerulisem on elada sõpruse aukoodeksi järgi, ka suhtes olles. Põhijoontes taandub kõik ju ikkagi väga peamisele: austusele, hoolimisele, märkamisele, isetule andmisele. Selleks, et välja teenida sõprus, armastus ja respekt, tuleb alustada ise sõber olemisest, ilma vastutasu ootamata. Ka suhtes, armastaja olles. Oled sa seda kunagi olnud?

Miks siis ei ometi ei oska?

Ma pole lakanud uskumast, et kõige parem sõber, hingesugulane, võiks olla partner ka igapäevaelus. See on ideaal, unistuste sinilind, mida pole veel väsinud püüdmast. Miks peaksingi? Arvan, et kui inimesed oleksid partneritena esimesena sõbrad ja alles siis armastajad, oleksid paljud suhted rikkalikumad, täisväärtuslikumad, mängulisemad, kauakestvamad.

Ka siis, kui tunned end üksikuna, ummikus, segaduses, see ei loe. Sõber märkab alati. Ta ei heida ette, ei süüdista, ei manipuleeri, ei arva. Ta võtab su kõrval istet ja on. Miks ei võiks see samahästi olla su kallim? Sõber ei pane esimese hooga verbaalset maksahaaki, et siis käed ristis, kuulata selgitusi ( kui sul üldse on tahtmist seda siis veel teha). Miks armastajad teevad seda tihti?

Kui  kaaslane on mõlemat, siis näeb, hoolib ja armastab ta sellegipoolest. Võib – olla isegi rohkem, sest sõprade ees julgeme olla need, kes oleme: haavatavad, ausad, vahel nõmedad ka. Nemad ei mõista hukka. Ja see ei tähenda sinu isiku idealiseerimist või mitteadekvaatset olukorra hindamist. See tähendab mõistmist. Aga liigagi tihti saavad meist aru just sõbrad, mitte armastajad. Seepärast me neid vajamegi. Kasvõi ühte. Miks see üks ei võiks täna olla elukaaslane su kõrval?

Minu jaoks tähendab sõprus seda

Jah, kõlab ehk pateetiliselt aga tõesti ütlen, mõtlen seda südamest: isegi, kui maakeral poleks ühtegi inimest, kes peaks lugu, hindaks või tahaks olla mu sõpradega, siis mina tahan ja julgen. Sest nad on sõbrad. See tähendab – kõigest hoolimata. Mu elus on täna kolm sõpra. Piisab, et tunda end väga rikka inimesena.

Lihtne on olla sõber, kui kõik on hästi ja sujub. Palju keerulisem, kui sina oled ainus, kes saab ulatada abikäe. On ta seda väärt? On sul põhjust panna joonele kõik olemasolev? Usaldad teda niipalju, et võtta poolt ja seisukohta? On see kõik põhjendatud ka siis, kui oled ainus, kes tema kõrvale jääb? Hoolimata võimalusest, et kõik võib minna allamäge? Koos sellega, mis sinust endast siiani on arvatud? Kui jah, siis on vastused olemas.

Tõepoolest. Sõber on see, kes aitab laiba üle parda visata, ilma ühtki küsimust esitamata. Ma ei oskaks seda paremini sõnastada. Üks lause kätkeb endas kõike. Läbi ja lõhki usaldust, tarkust, armastust, teadlikkust, mõistmist ja kõrvalseismist. Tõeline sõprus tähendab ka minu jaoks seda.

Kui paljud meist lohistavad nähtamatute kottidena kaasas oma minevikku!Truult veame kaasas pettumusi, solvumist, kättemaksuiha. Piisab vaid meenutusest, kui süttime taas kui kustunud tõrvikud.Viha võib põleda meie alateadvuseski ereda ja jõulise leegina. Miks me ometi ei suuda andestada? Teistele, endale?  On see üldse alati üldse võimalik? Mis see meile annab?

Millal sa murdusid?

Mu isa oli väga hea suhtleja, intelligentne, tugev ja ilus mees. Just see, kel oli alati habe aetud, veatu juukselõikus ja kellele nii hästi istus ülikond.Ta oli seltskonnas inimene, kellele leidus alati koht. Käisime tihti koos restoranides ka siis, kui see oli  täielik luksus. Silmategemine siin, kümme rutsi seal. Punased roosid või konjak. Isa kohe oskas. Juhtivad töökohad avasid hääletult uksi. Igal pool.  Isa oli tähelepanelik, tal olid uskumatud ideed, sidemed. Paljud tahtsid olla tema sõbrad. Või sõbrannad.

Ei teagi, kuidas ja kust kõik piiridesse ühel hetkel ei mahtunud. Aga isa jõi mingi hetk lihtsalt nädalate kaupa. Töökohad muutusid, isa oli allakäiguspiraalis liuglemas järjest suurema hooga. Oli palju koledat. Ühel hetkel oli see läbi. Isa kujuneva alkohoolikuna läinud oma teed. Olime kümneaastased, kui ema meid kolmekesi kasvatama jäi.

Rohkem kui kakskümmend aastat olen elanud ilma isata. Kunagi ei osanud ma mõista kirjutatud lugusid ja kuuldud vestluseid sellest, kui ränk on lastele vanemate lahutus. Minule küll ei olnud. Ausalt. See oli kergendus. Koolis õppisime viitele, sõbrad olid head. Millestki puudust ei tundnud justkui.Tagantjärgi võin vaid aimata, mis hinnaga see ema jaoks tuli. Isa peale mõeldes blokeerisin ta oma südames ja peas lihtsalt niivõrd selgelt ära, et minu jaoks teda lihtsalt ei eksisteerinudki. Vastupidi – tundus, et kõik sai justkui korda, kui ta lahkus. Olin täitsa õnnelik.

Arusaamine isa rollist, selle olulisusest tuli hiljem. Siis, kui taipasin, et mingil põhjusel ei suuda ma mehi usaldada. Et olen alati valmis põgenema esimese äkilise liigutuse puhul. Et mul on raskuseid sügavalt kiindumisega. Et ma pole võimeline looma kestvaid, toimivaid suhteid. Milline see, normaalne, üldse on?  Et ma ei kujuta ette, mis pere tegelikult tähendab.  Kas kallistamine avalikus kohas on märk nõrkusest? Miks inimesed üldse liiderdavad? Kuidas olla hea naine või mis see mõiste üldse tegelikult sisaldab? Küsimusi jagus. Viha ja vastused tulid eluga hiljem.

Täna mõtlen vaid üht. Millal sa murdusid, isa?

Me vajame oma vanemaid, et aru saada endast

Eelmisel aastal kohtusime üle pika aja. Aastaid arvesse võttes. Ta polnud isegi mu tütart ju näinud, ehkki tirts sai juba kolm. Ühel hetkel seisime korteris vastakuti. Kumbki ei osanud miskit kosta. Ta oli kaine. Käed pisut värisesid, kui pani kohvivee üles ja võttis külmkapis pidulikult Aleksandri koogilõigu. See lõikas hinge. Ta ootas mind tõesti.

Seal me siis olime. Võtsime kohvitassid ja rääkisime. Lihtsalt nagu kaks täiskasvanut. Mulle meeldis, et ta ei hakanud isa-juttu ajama. Tundsin, kuidas ta rõõmustas mu kordaminekute pärast. See oli südamest. Tal oli hea meel. Minu pärast. Meie pärast.

Mõistsin teda kui inimest. Tean, kui ta ütles: “Mul on kahju”, siis  mõtles seda päriselt. See oli hetk, mida iial ei unusta. Järsku oli justkui kogu suhe isaga, mu elu, sealsamas tabureti peal kokku võetud. Silmade ees jooksid virrvarrina läbi kõik erinevad meenutused lapsepõlvest: glamuursed restoranid, uued autod. Žiguli õllepudelid kapis. Viinapudelid voodi all. Koos lugemine. Jalutamine. Armastus raamatute vastu. Isa vastu – kõigest hoolimata. Kinos käimised. Kohvikud. Ähvardamine, karjumine. Pisarad.

Tundsin, kuidas miskit sees murdus. Jah, meie minevik oli olnud. Ometigi ei omanud kõik järsku mingit tähtsust. Ta polnud enam Eikeegi. Samamoodi mitte ka kurja ja halva kehastus. Oli lihtsalt inimene. Isa.  Osa minu enda kujunemisel ja valikutest. Ka olemata olemas tegi ta ju oma panuse. Võib- olla just tänu temale sain soovi võidelda oma tõe eest elus? Ehk just tänu temale ma tean, mida ma kunagi ei taha kaalukausile asetada?

Lahkudes istusin trepile. Tundsin füüsiliselt, kuidas justkui veskikivi hinge pealt veerema hakkas. Nutsin. Need olid vabanemise pisarad. Sõitsin terve tee tagasi, koos emotsioonidega, mis olid uued nagu värskelt värvitud teeviidad.Tõepoolest, ma mõistsin. Seda, miks olen teinud mingeid valikuid. Millest on need tingitud. Miks olen otsinud ühte tüüpi suhteid. Olin ju püüdnud meeldida alateadlikult oma tegudega just temale, isale. Olin otsinud teda sisimas kogu elu teistes. Ma ei saanud sellest lihtsalt varem aru.

Koju jõudes oli kergem olla. Ma ei tea, kas olin andestanud rohkem endale või talle. See ei omanudki tähtsust. Hea, nii uskumatult kerge oli olla. Jah, vajame selgust sellest, kust tuleme. Et aru saada, kes oleme, mis on meie identiteet. Ja valida edasine ise. Teadlikult.

Nüüd suhtlen isaga küll harva aga siiski. Tahan, et mu lapsel oleks vanaisa. Soovin, et vanaisal oleks lapselaps. Elu on üürike. Kuidas saan mina olla kohtumõistja, kes määrab, mida keegi on ära teeninud? Kas saab üldse suuremat karistust olla elult, kui olla lõpus täiesti üksi?  Kogu elu kurgust alla joodud. Mitte ühtegi sõpra. Lapsed ei helista. Lapselapsed ei teagi?

Minu tütar ja vanaisa on omavahel puhtad lehed. Neil on, mida üksteisele õpetada. Huvi ja uudishimu sealhulgas. Miks mitte siis anda võimalus?

Omal moel oled siiski kallis, isa.

Ma ei saa muuta minevikku. Kindlasti aga tulevikku

Usun, et meid kupatatakse siia Maa peale kokku siiski mingil kindlal põhjusel. Nii meeldib mõte, et inimesed on elus külalised, kellelt igaühelt on midagi õppida. Elu annab võimalusi selleks kogu aeg. Meie lihtsalt ei oska vaadata ja näha. Või siis vastupidi – oleme nii hoolikalt valmistunud Hetkeks, et kui see lõpuks kohal on, seisame juhmilt, lastes selle täiesti stiilipuhtalt mööda.

Mu minevikus on piisavalt seiku selleks, et olla elu lõpuni vihane, kompleksides, alaväärsustundega ja hirme täis. Piisavalt, et jäädagi ankruna kinni kõigesse negatiivsesse, destruktiivsesse.

Jaguks ka neid, keda hea tahtmise korral süüdistada ja ette heita. Ma ei soovi seda. Soovin midagi täiesti pöörast: olla õnnelik. Sellest on saanud minu kõige suurem unistus. Minevik oli. Täna on. Tuleviku loon ise. Pole lakanud seda endale kordamast.

Andestamine võib olla uus algus

Enamusel meist on negatiivseid kogemusi minevikust, lapsepõlvest, lähisuhtest, mis ei lase eluga edasi minna. Hirm haiget saamise ees, kristalliseerunud väärad uskumused, mida keeldume teadvustamast ja ümber muutmast, on nii kõikehõlmavalt suured! Pigem eelistame olla haavatud tiivaga linnud, kui julgeda püüda hoogu võtta, et lennata. Põhjuseid, miks mitte näha erinevaid võimalusi, lasta uutel inimestel oma ellu tulla ja olla, on tuhandeid.

Selleks, et kogeda ükskord täiuslikkuse tunnet, eeldab kõikide tunnete kogemist: viha, reedetu olemist, kättemaksu iha. Mõtlen ikka, kui palju eeliseid mul võrreldes mõnega on! Neid tundeid olen ju aastaid endaga kaasas kandnud. Isegi täna tundub vahel kuidagi piinlik ja võõras olla lapselikult rõõmus algava päeva üle. Teenimatu, kui keegi vaatab otsa ja ütleb: oled mulle kallis. Aga ikkagi. Ma õpin iga päev rohkem. Lubama olla endal õnnelik. Olen seda juba täna niipalju!

Ma tõesti usun, et andestamisest võib saada elu uus algus. Sellise, millest alati unistanud oled. Puuduvad rauad ümber südame ja keha. Oled vaba. Saad aru. Vaba. Sest just sina ise andsid võimaluse. Mitte keegi teine ei saa sind mineviku köidikutest vabastada, kui puudub valmisolek andestuses näha viisi rõõmsaks, täisväärtuslikuks eluks. Täiesti uuel moel.

Me ei saa muuta minevikku. Küll aga saame seda teadvustada ja mõista. Seda, kust sa tuled ja mis on valikud uueks. See võib anda meile vabanemise selleks, et minna edasi. Mitte takerduda sellesse, mis oli. Hetkel, mil  tõeliselt, südamest, andestad, saad sa tagasi iseenda. On see alati võimalik?

Niiväga loodan, et on.

Olen olnud terve elu suhteliselt õnnistatud geneetilise fondiga. Ma pole pidanud justkui midagi väga erilist tegema, et vastata tänapäeva ühiskonna normidele. Nii ajupotensiaali, kui välimuse pärast. Täitsa keskmine. Ükskord olen aga minagi täielikus augus käinud. Tõeline kriis tuli siis, kui olin seitseteist.

Ma ei näinud probleemi, nägin vaid eesmärki

Olin esimene meie koolist, kes sai toona sisse Eesti mõistes eliitkooli. Kui õnnelik ma olin, istudes juuksuritoolis ja värisevate kätega vastust lugesin! Hüppasin püsti, kallistasin õde ja tormasin värv juustes mööda tuba ringi. See oli vaieldamatult üks unistuste täitumine.

Kui olin viimases klassis, süvenes kogu sisemine tühjusetunne. Käisin harva kodus, kord paari –kolme kuu jooksul. Iga kord, kui läksin, tahtsin olla parim osa minust. Olin ju käimas nii harva. Tahtsin ootustele vastata. Varjata seda, millest puudust tundsin. Näidata seda, millele vastamist oodati.

Ei saanudki aru, et midagi oli valesti. Mõtlesin, et võiks osa võtta saatest “Reisile sinuga“. Panin kirja, saatsin ära. Õele ütlesin – lähme! Tema vastas, kuna. Sõbranna tuli niikuinii. Siis mõtlesin esimest korda – telekas näevad inimesed ca viis kilo paksemad välja. Ma olin normis. Aga see viis kilo! Püüdsin kuu aega enne jõule toituda tervislikult. Esimest korda elus. Mis juhtus? See, et jõuluvaheajal võtsin juurde kümme kilo, sest toidud olid head ja minu keha näljas. Aga saade toimus juba veebruaris! Aga tahtsin ju näha välja kena sellegipoolest.

Millal sai reaalsus ebareaalsuseks?

Jõuludest oimetuna oli käes aasta algus. Mul oli aega viis nädalat. Teadsin, tahan vastata normidele. Täna tundub uskumatu, et keha sellega kaasa läks ja et mul puuduvad terviserikked. Et jäi alles menstruatsioon ja võime olla fertiilne. Mida ma siis tegin selle, välistele ootustele vastamisele nimel?

Alustasin söömisest. Esimesel nädalal sõin hommikul topsi jogurtit, lõuna ajal puuvilju, õhtul hautatud või tooreid köögivilju. Teisel nädalal hommikust ja lõunat. Kolmandal nädalal „hommikusööki“. Ja siis tegin üksteist päeva paastu. Iga päev käisin jõusaalis tund aega. Jõin kaks liitrit vett. Teed ilma suhkruta.

Jah, läksin saatesse ja olin kena. Kaotasin kuu ajaga üksteist kilo. Õde võitis reisi Marmarisele, meie olime õnnelikud südamest.

Järgmisel kuul võtsin juurde viisteist kilo. Striiad puusadel pole täna märk sünnitanud naisest. Need on pärit samast jo-jo ajast.  Tundus, et isegi toidu vaatamisest lisandus kilo. Keha oli nii stressis, et salvestas iga kalori. Justkui hirmus, et äkki enam jälle kunagi ei saa.

Vaatasin endale peeglist ühel hommikul otsa ja küsisin: „Mis sul viga on?“

Kui ma ei suuda kontrollida oma elu, siis vähemalt söömist

Minu keskkooli viimase klassi kehakaalu probleem ja  enda tõeline vägistamine viis mind täielikku depressiooni. Kümme kilo juurde, üksteist kilo alla, viisteist kilo juurde, kümme jälle alla. Ime, et see tõeliselt tõsise katastroofiga ei lõppenud.

Peale kooli lõppu astusin Tartu Ülikooli. Esimest korda üle aasta olin tõeliselt elevil, nii südamest rõõmus. Siiamaani on selgusetu see, kuidas kaaluteema justkui ununes kogu askeldamise, kursuselt kursusele jooksmisega. Nii põnev oli! Ja inimesed! Lugesin raamatuid, armusin ülikooli, iseendasse. Jõuludeks olin oma praeguses kaalus 53. Vaid üks kord elus olen samapalju kaalunud kui tookord, keskkooli viimases klassis. Siis, kui läksin sünnitama. Ülejäänud aastad olen olnud stabiilselt viiekümne tüdruk mõned-kilod-peale.

Nüüd, hiljem mõeldes sellele ajale, hakkab mul endast peamiselt vist kahju. Et ei osanud abi küsida, et ei osanud tunnistada – olen plindris. Tundus, et kui ma ei suutnud kontrollida oma emotsioone või nende puudumist, suutsin kontrollida vähemalt üht – söömist. Mida sadistlikumalt end näljutasin, seda suuremaks muutus isu. Täna tean kindlalt üht: nii kui hakkan mõtlema dieedile – nii ma hakkan sööma. Seepärast ma polegi viimased kaksteist aastat dieeti pidanud.

Mis siis toimub?

Minu arust on täiesti ebanormaalne, kuipalju on tänasel päeval ületähtsustatud kõik väline, pinnapealne. Jah, olen nõus – enda eest peab hoolitsema. Nii oma keha kui vaimu eest. Ilus inimene on hoolitsetud inimene. Hoolitsetud välimus tähendab seda, et inimene oskab end hinnata. Teab oma väärtust. Inimene, kes teab oma väärtust, on enesekindel. Enesekindel inimene on see, milline igaüks meist olla soovib. Minu arust tähendab enda eest hoolitsemine eelkõige just seda.

Pikkus, juuksevärv, kehatüüp – see kõik on juba igaühe isiklik eelistus. Ilus inimene on ilus, kui ta on tasakaalus,proportsioonis. Ja mitte ainult  välimuse mõttes. Mitte ka rõhutatult sisemiste väärtuste viljelejana. Ükski äärmus pole hea.  Ideaalis võiks olla harmoonia. Sisemuse ja välimuse vahel.

Televisioon, ühiskond, meedia – kogu aeg on vastandamine. Tahad teada, kuidas olla saatanlikult seksikas, siis loe seda. Top 10, mis meestele meeldib. Kuidas saavutada parim  vorm viie päevaga? Suund ikka teistele, teiste meeleheaks, endast väljapoole suunaga. Ikka ja jälle.

Siis jälle on teises kaalukausis sisemised, pehmed väärtused. Küpsetame leiba. Hinda ennast. Tee algust oma sisemise revolutsiooniga. Mida sina päriselt tahad? Hingamise maagia. Kuidas avastada oma sisemine laps?

Ja kaalud pole tasa, oh ei. Ikka on üks täiega üleval ja teine sügaval all. Siis vastupidi. Miks me ei  oska otsida tervikut? Miks ei suuda leida tasakaalu? Kui oleksime harmoonias oma sisemusega, sünkroniseeruks see iseenesest välimusega. Poleks vaja järgida mõttetuid orgasminippe, süüa nädal aega idusid, et leida järgmisel end MCDonaldsi järjekorrast.. Me oleksime even – tasa. Puuduks vajadus kõige kunstliku järgi, iseenesest. Keha ja vaim oleksid omavahel sõbrad. Ja sisemine rahu, tasakaal, rõõm väljendub alati välises ilus. Alati.

Mis siis toimub, inimesed?

Üsna tabav on ütlus, et inimesed muutuvad suhtes paarisrakendiks, mida tuleb vedada koos. Jah, suhe endagagi on piisavalt keeruline, et sotti saada. Kaaslasega koos aga puhas meeskonnatöö. Usun, et nõustud.

Tihti tehakse seda vähemalt alguses lootusrikkalt, innuga.Nagu elus ikka, kipume me väsima. Iseendastki. Mis siis veel vedamisest, paarilisest rääkida. Olenevalt sellest, kaua vankrit veetud, kaob ka kõige tulisemast algusest esialgne kirglik hoovõtt. See ei tähenda alati halba.

Mõnikord kasvatakse koos ajaga. Ehkki kire lõõm ja usk üksteisesse, paremasse homsesse pole enam nii kirgastes toonides, suudetakse taibata, et  erk värv on hea selleks, et ajaga juurde lisada toonidesse sügavust. See on lapsed, olme, materiaalne pool. Täiesti normaalne. Aga ühel hetkel võime ise selle kõige sisse silmini sisse vajuda.  Ei oska enam ise elada. Ei lase teisel ammugi.

Leiad ettekäänet või otsid võimalusi?

Kui vastumeelsed on inimesed, kes aastaid heietavad oma nurjas suhtest, siunavad teistpoolt taga. Piinlike detailideni, peamiselt eriti ärapanejalikus vormis. Veel nõmedam on see, et mitte kunagi ise midagi ette ei võta. Ei püüa jõudagi arusaamisele, kas see, mis toimub, on ajutine kriis või oleks aeg joon lõplikult alla tõmmata. Pole õnnelikud, kaugel sellest! On järelkasv, lemmikloomad, ühised laenud ja suguvõsa. Hambad risti, veame seda kuradi koormat ikka! Armastusest ja austusest pole miskit alles jäänud. Naine on lehm ja mees on siga. Ja ma olen praegu viisakas, eks. Sina tegid nii, said nüüd tagasi! Ise kuskil ei käi, midagi vägevat ei tee. Aga sul ka minna ei lase!

Ainus rõõm suhtest on kõik välispidiselt näiv. Meil ikkagi on oma maja, ilus auto, väärikas nimi. Lapsed käivad hästimakstud koolis. Mis sest, et enam ei mäletagi, mil viimati üksteisele päriselt otsa vaadatud sai. Kuna vestlus toimus. Muust rääkimata. Õõvastav on seda kõrvalt pealt vaadata. Veel jubedam ise kolmanda osapoolena loosse haaratud olla. Ausalt, mu soov pole kunagi olnud pooli valida. On olnud vaid mõte – ära siit! Hästi kiiresti. Ja kaugele.

Jah, kõigil meist on kogemused sellest, et vahel tahad jagada. Rõõmu ja õnne hulgas ka mure, hirme, kahtlusi. Hea on saada konstruktiivset infot kõrvalvaataja, sõbra pilgu läbi. Vahel seda ei otsigi, piisab lihtsalt kallistusest ja kaasa noogutamisest. Rääkimisest saavad paljud asjad tihti ka enda jaoks selge ja uue vaatenurga. Olles võimalustele orienteeritud, leiad lahenduseni alati tee. Aeg lihtsalt on inimeste puhul erinev. Aga usu – peamine on julgeda astuda esimene samm. Kõik jõuavad, kui jaguks jõudu piisavalt soovida ja olla nõus muutusteks. Hoolimata hirmust väljuda masendavast ehkki justkui mugavast suhtest.

Kes oled sina täna?

Ära igavle ja oota. Ole ja naudi

Kuidas saab inimestel igav olla? Üksteisega, oma eluga. Ja veel iseendaga? Igavus võib olla laiskus. Sõltuvus teistest. Kui  ei viitsi midagi teha. Ootamine, et keegi või miski teine teeb meil elu lõbusaks. Kui naeruväärne, kas pole?

Lihtne on süüdistada teisi ja näpuga üle loendada kõiki asju, mis pole hästi ja mida ikka ei ole. Oi, kuidas näeme vigu ja oskame neid pedantse täpsusega välja tuua! Heas tujus olles armulikult anda teada, kuidas elu tegelikult käib. Kuna viimati mõtlesid, millal viimati iseenda või oma suhtes elu korraldasid? Nii et oleks mõnus, lahe, põnev. Äge?

Osates iseendaga läbi saada, pole kunagi igav. Isegi üksi olemises näed võimalust tegeleda kõige sellega, mis on põnev. See on inimeste puhul erinev aga ikkagi. Kes loeb raamatuid, kes räägib lilledega juttu. Kes läheb tantra kursustele, kes võtab vastu kutse nädalavahetuseks sõpradega. Mõni teeb ilusalongi õhtu. Teine läheb täispikale massaazhile. Miks mitte lõbus flirt öös koos kinnitusega –  olen jätkuvalt hinnas? Võimalusi on…nii palju kui inimesi?

Kui ise oskad rõõmu tunda olemisest, hetkedest, mõistad ka ehk esimest korda elus teist enda kõrval. Ta pole rahakott, mõttetu, laste vanem,  potentsiaalne üleaisalööja. Ta on Inimene. Ja sul on õnn temaga jagada oma elu. Miks mitte kutsuda täna üles kõiki astuma välja argisest hallist? Olgem tähelepanelikud, loovad ja mängulised ka siis, kui see vajab vahepeal enda kokku võtmist! Ärgem vajugem väsimusse, rutiini!

Me vajame üksiolemist ja üksiminemisi selleks, et säiliks soov tagasi tulemiseks. Koju, suhtesse, oma ruumi. Kui vaid oskaksime taibata, et suudlusega õhtusse saadetud kaaslane tuleb alati tagasi. Südamest tänulik, et saatsid armastusega teele! Kasvõi mõttes juureldes: kas siis ikkagi tegelikult ootasid? Kui vaid suudaksime anda vabaks nii iseennast kui lähedasi! Nautida ennast ja oma tegemisi ka, tõeliselt. On ju ka ütlus, et armastus on kui lind. Sa pead tal laskma lennata. Kui see pole õige, las minnagi. Aga kui on, tuleb ta alati pessa. Ja see tulemine on täis erakordseid hetki. Pole kohta vaidlusteks, süüdistusteks. On nii palju, mida üksteisele rääkida. Veel rohkem, mille üle koos naerda. Selline elekter, et tunne on kui esimesel kohtumisel. See on koos olemise rõõm. Kui väärtuslikuks saavad peale üksi olemist koos tegemiste hetked!

Ela ja lase elada!

Oma ise olemist mitmekesistada ja täiustada – vahel kasvõi kõige pöörasemal moel, annab võime taibata selle olulisusest ka teise inimese puhul. See ei tähenda, et pole mingeid piire, kokkuleppeid. Vajame raame suhtes, enda ümber – tõesti.  See annab selguse selles, kus oled ja mis toimub. Aga  eelkõige on need vaja enda peas piisavalt inimlikuks ja paraja suurusega seada. Siis suudad mõista ka inimest enda kõrval. Mul pole täna enam kahju, kui teine läheb. Mul on hea meel, sest sain aega enda jaoks. Tõesti, mul pole kunagi iseendaga igav. Just sellevõrra saavad hetked hiljem kahekesi olles täiuslikuks.

Lumi tuli maha ja valgeks sai maa. Täna on esimene talveilm. Nii nagu sulab esimene lumi, tuletab see ka ühtlasi jälle meelde elu haprust. Miski pole jääv. Päriselt oma üürikest eksistentsi mõistes oskaksime hinnata iga hetke ja päeva. Ennast ja oma lähedasi sealhulgas.

Armsad sõbrad, kuidas siis jääb? Kui õige elaks ise ja laseks teiselgi elada? Minu arust on see hiilgav mõte.

Me vajame usku algavasse hommikusse ja õnnelikku õhtusse. Usku ilusasse ja heasse. Sellesse, et kõik on võimalik. Miks vajame usku kellessegi või millessegi? Kuna sa viimati endasse uskusid? Oled seda üldse kunagi teinud? Ja on seda võimalik taastada ja uuesti üles leida?

Täna on nii

Tunnistan, et mul on viimasel ajal väga raske oma igapäevast tööd teha. Tunnen vaid üht: ei suuda. Ja see on mu enda peas kinni, tean seda väga hästi. Asi pole keskkonnas, kus töötan. Põhjus pole ka inimestes, kes mind seal ümbritsevad. Vastupidi. Ilma liialdamata tean, et on vähe, kes suudaksid tänasele ja olemasolevale konkurentsi pakkuda. Olme, inimeste, vahendite, kõige muu osas. Nii mõnigi võiks üsna õigustatult kõrvalvaatajana öelda: ärahellitatud jõmpsikas!

Olen proovinud nii ja naa. Kokkuvõttes olen jõudnud ikka ja jälle üheni: fookus on täiesti paigast ära. Puudub selge eesmärk. Minus endas. Sees. Kui pea on erinevaid mõtteid ja tegemisi täis, on raske keskenduda sellele, mis on päriselt prioriteet number üks. Milline siis on hetkel minu kõige olulisem?

Võta ennast kokku!

Terve eelmine nädal püüdsin teha asju, olles kõrvalvaataja sealhulgas. Vaatasin end siis mõttes neljapäeva hilisõhtul. Ilma emotsiooni ja hinnanguta. Üsna jube oli reedel olnud nädalast kokkuvõtet teha. Täiesti aus olles tõdeda – kui nii jätkan, siis on lõpp üsna kiire ja selge. Õigustatud ka.

Kui palju raiskasin aega tegevustele, mis tegelikult pärssisid  päristööd. Korra tuli paks masendus peale. Julgedes ausalt olukorrale otsa vaadata, jõudsin ka arusaamisele. Mida pean tegema. Selles teadmises polnudki midagi keerulist. Mul ei ole puudu võimekusest, oskusest. Oluliselt raskem oli vastata küsimusele: „ On mul usku ja tahtmist? „

Jah, mul on. Lauale jääb kaks võimalust: võtta ennast kokku. Või. Võtta ennast kokku. Kerge on teha midagi, mida armastad. Parajalt suur tundub väljakutse õppida uuesti armastama seda, mis tundub raske.

Ainult usust ja tahtmisest jääb väheks

Tegin eile endale kindla plaani koos konkreetsete tegevustega. Mul on hetkel probleem pühendumisega. Aja planeerimisega. Kuidas leida seda lapse jaoks, enda jaoks, töö jaoks, oma kirjutiste jaoks, spordi jaoks? Mis neist on kõige olulisem? Millele ma kõige rohkem aega pean hetkel panustama? Kirjutasin mitu A4 täis. Hmm…Miks  see, mis on hädavajalik tegemine  ja see, mis lihtsalt meeldib..täiesti vastupidises suhtes?

Tulemuseks oli üsna brutaalne sisselõige olemasolevasse elukorraldusse. Esialgu paberi peal. Täna, pühapäeva varahommikul, tean, mis on mu jaoks oluline. Alustuseks pool aastat. Mida vaja teha, millest hetkel tuleb hoog maha võtta. Ka seda, millest pean täitsa loobuma mingiks ajaks.

Ei tea, kas see toimib. Aga üht tean kindlalt: ma tõesti võtan end kokku. Hakkan tegutsema ka.

Palju küsimusi ilma vastuseta hetkel

2010 aasta on olnud kõige võrratum aasta mu elus. Jah, see oli otsus – hakata elama. Teadlikult, tundlad erksana peas püsti. See ei ole tähendanud uduste silmadega unistamist. Lisaks unistamisele  on see tähendanud ka paljude sisemiste hirmude ületamist. Vaatama kõigele tundmatule siiski vastu minemises, olles väheselt ettevalmistatud, kuid tõelise veendumusega sisemuses. Usaldan oma sisetunnet järjest rohkem. Kui see ütleb jah, siis on järelikult õige. Kui pigem kahtlev, on aeg see, mis annab arutust. Ja kui keegi kohe käratades vastust nõuab, on vastuseks kiire ei.

Tänagi olen seisus, kus tuleb mingeid otsuseid langetada. Ja ma ei pea üldse tööd silmas. Kuidas olla lapsega ja tegeleda veel oma asjadega ka? Mis on üldse need tegemised, mis on minu teha, mitte mul endal võetud, teise poolt mugavalt pandud?

Olen aus ja vastan – ma ei tea. Aga vastused on ühel hetkel olemas. Küll leian need, ei kahtle selles hetkegi.

Kas sa usud?

Tänases kiires ja rutuga ajas vajame me midagi või kedagi, millesse/ kellesse uskuda. See annab meile turvatunde, teadmise – ma võin kindel olla. Kindel sissetulek, kindel töökoht, kindel partner. Kuna me viimati endas kindlad olime? On see üldse alati võimalik? Äkki elu ongi lihtsalt üks suur riskide võtmise koht, mille võtmisest paljud loobuvad kohe alguses? Ka iseenda puhul, suhetest rääkimata.

Tihti püüame klammerduda välisesse, teistesse, selle asemel, et otsida vastuseid endast.  Kõik  on olemas ju kokkuvõttes meie enda sees. Kui vaid julgeksime uskuda! Järgida oma sisetunnet ja südamehäält, samas mitte ära põlates mõistuslikku ja argipäevast vajalikku poolt.

Usku saab ka ise tekitada ja luua. Alustades unistustest ja soovide selgeks tegemisest. Siis sammude paika seadmisest, mis nendeni viivad. Viisi, kuidas kõige mõistlikumalt astuda. Oskust küsida abi, kui endal rammu napib. Mõistust aru saamiseks, et vahel on ka kaotus tegelikult võit. Inimlikkust ja südamehead.

Kõige rohkem vajad sa ühte. Usku. Iseendasse. Sellesse, mida teed või tegema hakkad. Sellest saab kõik alguse. Sellega kõik ka lõppeb. Jah, vahel ongi Elu ise, kes ukse peale koputab. Äkki täna isegi võimsamalt, kui kunagi varem? Julgen kaasa minna, ehkki puudub garantiikiri kaenla all, et kõik õnnestub?

Ma lähen. Ja asi pole mõtlematuses või lihtsalt huupi astumises. Usk iseendasse annab teadmise –  isegi kui ebaõnnestun, siis ei teinud rohkem ega vähem, kui et tegin selleks kõik. Sellisel juhul ei ole kaotusi olemas. On vaid uued, veel paremad võimalused.  Elul su ukselävel võivad olla üllatused tagataskus.

Kas sa usud?

Kirjades peitub erakordne võlu. Kirja saada on nii äge! Avasin täna postkasti ja seal see oligi. Mitte arve, mitte reklaam. Oli Päris Kiri. Minule. Mõelda vaid, et keegi leidis aega, et istuda maha ja kirjutada käsitsi. Jagada mõtteid, tunda huvi. Mitte ei saatnud meili, mitte ei kribanud skypes. Kirjutas ise!

Juba väiksena loome hetki, mis saadavad meid elus hiljem

Väiksena kirjutasime õega tihti ja palju kirju. Leopoldile, Onu Raivole, Äpule. Vanaemale ja vanaisale. Kirja sai ka Mati Kaal, sooviga asuda viivitamatult tööle loomatalitajana, kui ema lubab. Tuli ka vastus, koos viisaka äraütlemisega aga kindlasti sooviga arvestades, kui oleme veidi vanemad kui kümme.

Jõuludeks soovisime ikka kutsikaid ja angoora kassipoegi. Kui minul olid soovid varieerumise võimalusega, siis õde oli konkreetne: „ Palun tooge üks väike valge emane poni!“. Jah, saime tookord ikka kingiks karupüksid ja paksud vildikad. Mis siis. See polnudki oluline. Kirjutada oli mõnus. Neid kirju hiljem lugedes oli veel mõnusam.

Ka täna püüan süstida lapsesse huvi raamatute, joonistamise, tähtede, elu vastu. Julgustama olemaks loov. Mis sest, et sellega kaasneb vahel ka suurem pesu pesemine ja koristamine. Osakem toetada seda, mis suuremaks sirgudes järjest olulisemaks saab : võimet hoolida, mängida, märgata. Julgust üllatada ja leidlikkust selle viisi leidmisel! Nii loon ehk ka eeldused selleks, et kunagi saab temast soe ja hooliv inimene. Kes äkki kirjutab vahel ka kirju. Ise ja käsitsi. Armastusega.

Päkapikud elavad tegelikult katusel

Viimased paar nädalat olen oma tütrega peamiselt rääkinud päkapiku, üldse jõulude teemadel. Kirjutame igal koosolemise õhtul Päkapiku Soovide Täitmise Lehele uue soovi: „ Liimipulk. Nuku – see, kes pissib ja kisab. Roosade litritega juukseklamber “. Ja siis teisele lehele Helena Heateod: „Pesin ise hambad ära. Panin kommipaberi prügikasti. Aitasin emmele mütsi pähe. Loputasin nuku soki puhtaks, teist ei leidnud.“

Eelmisel nädalal tundus, et usk päkapikkude olemasolusse on kõvasti  kõikuma löönud. „ Miks ma ei näe neid? Ma ju vaatan igale poole!“. Tundus, et väikese lapse ootus hakkas järjest rohkem lootusetuseks kujunema. Päkapikk, kus sa siis ometi oled?

Mis seal ikka, tõde tuli jalule seada, et sära väikese sõbra silmades kustuma ei hakkaks. Hommikul ärgates sosistasin: „ Helena, mul on tunne, et päkkarid käisid öösel meid vaatamas“.  Ja tõesti, köögis oli justkui muinasjutus..pooleldi kooritud mandariin värskelt lõhnamas, justkui oleks keegi sellega  alles hetk tagasi maiustanud. Suhkrust rada kausi juurest kuni aknalaua peale välja. Väikesed näpujalajäljed, justkui oleks keegi jooksnud. Oih, siin on keegi küll kukkunud korraks! Ja akna juures need lõppesidki, koos kahe kommiga.  Helena plaksutas käsi ja hüppas ringi. Võttis nuku, hüüdis võidukalt: „ Ma ju ütlesin – nad elavad katusel!“.

Millal võtsid aega?

Kuna sina viimati kirja kirjutasid? Sellest, kuidas läheb, päris huviga teise elu suhtes?  Rõõmsa ettepanekuga kohtumiseks? Kelgutama, lumeingleid tegema? Hõõgveinile koos sumeda õhtu ja piparkookidega? Võib –olla lihtsalt kollasel märkmepaberil  teavitamine: „ Kell 11 laupäeval minu hoovis. Kaasa võtta hea tuju ja lumelabidas. Kuum saun, sada ja seened majarahva poolt.“

Või siis leidnud aega, et kirjutada ja öelda aitäh? Selle eest, et oled mu elus. Selle eest, et tookord mind aitasid hangest välja, kuigi kell oli pool kümme õhtul. Selle eest, et leidsid mu jaoks aega kolmapäeval, kui kõigil oli ometi nii kiire. Meil on miljon põhjust tänulikud olla. Aga miks me ei leia aega seda välja öelda ja näidata?

Kirjuta sinagi. Veel pole hilja

Jõuludeni on aega napilt kuu. Piisavalt selleks, et mõelda juba täna enda elus oluliste inimeste peale. Mitte et seda ei peaks kogu aeg tegema. Ikka selleks, et jälle meelde tuletada.  Endale ja teistele ka. Olgem siis lapselikult rõõmsad selle tegemisel! Leidkem aega kasvõi kodus panna hommikul kirjake kallile koos suhkrutükiga: „Teed mu elu niiiii magusaks “. Või hoopis väike värviline märk, mida igapäeva- pintsaku sisereväärile kinnitada : „Oled minu Johnny Depp“. Kuipalju saab edasi anda emotsioone väikeste asjadega! Kinopiletid ümbrikus kahele, kutse uisutamisele. Kui väljas ulub torm ja hinge hiilib tühjus, piisab vaid meenutusest saadud kirjale, tundele, mis sellega kaasnes, kui seest läheb soojaks. Keegi mõtles päriselt su peale. Tookord.

Sel aastal kirjutan kõik postkaardid käsitsi ja ise. Koos lapsega liimime ümbrikud ja ostame eriti vägevad margid peale. Oluline pole mingi asi, mida osta või kinkida. Palju tähtsam on näidata – ma hoolin. Läbi kirja on seda üks viis teha. Oled kallis, kas ikka tead? Mulle meeldis see, kuidas su juuksed tookord lõhnasid. Midaiganes. Niipalju on ju, mida öelda! Üks vahetu ja siiras emotsioon. See on hetk. Mida sina panid tähele. Ja ütled välja. Üks kinkidest, mis jääb kauaks meelde.

Kirjutan täna  õhtul üle pika aja ka kirja. Käsitsi. Täitsa hingest. Õnneks pole veel hilja. Öelda seda ja seda. Ja seda.

Ma kirjutan Sulle!

Olen viimasel ajal juurelnud selle üle, miks üldjuhul olen viisakas, tähelepanelik just võõraste inimeste puhul. Lasen esimesena uksest sisse, ulatan abivalmilt maha kukkunud võtmed. Inglise keeles on armas sõna selle kohta: nice.

Lähedaste puhul on seda palju raskem meeles pidada. Nendega olen selline nagu olen: vahel kärsitu, rahulolematu. Ei pelga ka sõnades väljendada. Õlakehitus küsimusele, kuidas läks möödunud päev. Vahel totter kommentaar, mis polnud üldse vajalik.

Miks on kerge olla kena võõrastega ja raske jääda viisakaks lähedastega?

Täna nad tulevad!

Kui mõnus on oodata külalisi! Teed kodust kõige ilusama ja puhtama. Paned vaasi värsked lilled. Katad laua ja asetad sinna parima kapis olevast valikust. Peale mõnusat vanni võtad kapist ilusa kleidi, asetad juuksed hoolikalt soengusse. Oled elevil, rõõmus. Hea vein on õige kraadiga külmas kapis. Tuleb just õige muusika. Eeldused õnnestunud õhtuks on loodud.

Siis nad tulevadki. Tered ja kallid ja komplimendid. Kuidas läheb? Ja sinul ja sinul? Aitäh teilegi, võtke istet, tundke end hästi! Söök on juba ahjus valmis! Vestlus on vaba ja mõnus. Siiras huvi ja asjatundlik nõu küsimuste puhul. Kas tõesti keegi ütles sulle nii? See võis küll ikka jube olla, mis sa tundsid? Tead, kui vinge idee mul täna tuli! Räägin siis, kui oled ära näidanud selle viimase aja saavutuse, eks?

Kellelgi pole kiiret. Kõik on võtnud aja. Täna õhtul ja üksteise jaoks. Me naudime veini ja sööki. Viimase aja humoorikaid seiku. Sekka tõsisemad teemad, mis leiavad lohutust või uut vaatenurka teise silmade läbi. Tõepoolest – pole miskit võimatut, elu on võimaluste riik.

Peale lahkumist oled ise veidi väsinud aga see ei loe. Oli mõnus. Õhtu ja inimesed ka. Hinge peal oluline arusaamist saanud, teiste muresid jaganud, mõistnud ka. Süda kerge ja arusaam sõprade hetke olukorrast olemas. Hea on olla. Aitäh, et tulite. Järgmine kord jälle!

Siin sa siis oled. Ikka veel

Siis on õhtu ning jõuad koju. Vahetad väsinult riided, külm tere. Jälle pean mina süüa tegema, kas külmkapil on tabalukk ees?  Toit ei maitsenud? Milline uudis. Muidugi vaatame Chuck Norrist, tühja nädal aega oodatud etendusest ETV-s. Voodis keerad selja. Seksi? No tee siva. Pean vara ärkama. Hommik koos vastusega: „ Jah, püksid ise on ilusad. Sulle sobiks ka, kui viis kilo alla võtaksid“.  Istud autosse. Jälle pole bensiini! Üleüldse, kes lapsed õhtul toob? Sul on palgapäev, äkki maksad seekord midagigi ise?

Päev lõppeb saadetud sõnumi ja küsimusega „ Mis sul viga on?“.  Koos saadud vastusega: „ Kes sind hammustas?“.

Kunagi me ju siiski leidsime üksteises midagi. Kuhu see aeg siis kadus? Asine, nõme sina tulid. Vaikiv, külm minust sai? Hea vähemalt, et reedel tulevad külalised. Saab kellegagi rääkida.

Külalised võivad olla ühekordsete kutsetega. Nagu ka inimene su kõrval

Ka  külalised pole alati kõik meeldivad. Kellel meist poleks kogemusi! Mõni ei oska end üleval pidada, on kohatu ja lugupidamatu sinu enda, su pere, kogu seltskonna suhtes. Räägib asjadest, millest ei peaks. Joob rohkem, kui kannab. Solvab sind ja lähedasi. Mõnikord on see mõistetav, olenevalt loo taustast ja ajalugu arvestades. Teinekord ei ole ka.

Niisamuti suhetes. On asju, mida ütled välja hetke emotsiooniga, ilma seda tegelikult mõtlemata. Pärast vabandad. Südamest. Õpid olukorrast, tõepoolest püüad olla järgmine kord targem. Nii nagu on suhteid, mil pole tegelikult mingit edasiviivat jõudu, on ka külalisi, keda rohkem ei kutsuta.  See pole hea ega halb. See lihtsalt on. Sinu asi on taibata, kas olev, olnud ja juhtunu oli tegelikult põhjendatud, mõistetav. Vahel on teise võimaluse andmine põhjendatud. Aga palju enam on vaja sangarlikku julgust selleks, et käratada: „ Välja!“.  Minu elust, minu majast. Et saaksid edasi minna. Koos Eluga.

Kui vahetaks pooled?

Jah, vahel vajab tõelist kokkuvõtmist olla Inimene. Eriti oma lähedaste suhtes. Kerge on olla mõnus ja rõõmsameelne nendega, kes sinult midagi ei oota. Pole soove, käske ja vajadusi. Oled lahke, sest lihtne on südamest anda, kui ise tahad. Me ju kõik soovime olla tegelikult head. Lihtsalt ei kuku alati välja. Eriti tihti tõeliselt oluliste inimeste puhul.

Aga mis siis, kui kasvõi korra püüad homset päeva kujutada nii nagu oleks tänane kaaslane kauaoodatud külaline homme? Ta pole ideaalne, mis siis. Sinagi ei ole. Kas hakkame vaagima, kelle vead on suuremad? Ei hakka ju. Ta on sinu külaline. Sa ootasid. Teda. Kes teab, kuna jälle näeb. Äkki on just täna see viimane kord?

Oma külalisi ei saada me kunagi poolikute pihkudega minema. Miks siis tõeliselt lähedaste omad konstantselt tühjana seisavad?  Mõtled – nemad ei kao ju kuhugi.  Aga kust sa tead? Miks arvad, et see on iseenesestmõistetav? See ei tule lihtsalt isegi pähe, eks. Elu on kummaline ja võib kõik senise hetkega olematuks teha. Ka lähedased. Oled selle peale kunagi mõelnud üldse?

Ole mu kauge lähedane!

Täna tekkis unistus, millesse nii soovin uskuda. Mis oleks, kui püüaks olla teadlikult lugupidavad, tähelepanelikud, hoolivad, viisakad ja mõistvad? Eelkõige oma lähedaste suhtes? Vähemalt prooviks? Äkki muutuks ka suhted omavahel mõnusamaks? Mis siis, kui ühel hetkel  oleks võimalik mitte ainult nautida vestlusi, vaid ka teineteist? Ja koos võtta vastu külalisi kaugelt. Teha sellest parim aeg. Mitte ainult tänu nendele. Hoopis ühiselt nendega.

Kõige parem, palavamalt oodatud külaline elus võiks olla inimene, kes on su kõrval täna. Kas sa siis tõesti ei sooviks talle anda enda parimat sina?  Olla mõistev, kuulaja ? Märgata, anda aega vastuseks? Mitte ise ette öelda, mõelda ja arvata? ..Hmm, see oleks väljakutse.

Siiski. Võtkem julgust ja tarkust selleks.

Tere tulemast, mu kauge lähedane!

Kas mäletad muinasjuttu, kus loo peategelane seisis keset ristteed? Koos teeviitadega: keerad vasakule -saad rikkaks, lähed paremale – leiad armastuse. Kui astud otse, siis ei tea, mis saab. Ka igapäevaelus peame langetama valikuid. Iga hetk ju, kui mõtlema hakata. Kas hommikul panna seelik või püksid? Punased põlvikud või mustad sukad? Lõunaks supp või praad. Kaalukamad otsused  sealhulgas. Kõnnime kõik oma rada. Kas mõni neist viib  kokkuvõttes ka iseendani?

Lähed paremale – saad rikkaks

Kummaline, et rahast rääkimine on kohati tabu. Mina küll selle eest raha ei julge küsida! Hea, et üldse katus koha peal on. Issand, ära siis hakka nüüd tagasi maksma, ega sellega kiiret pole! Justkui häbi on tunnistada, et raha on mõnus. See teeks justkui meist ahned, halvad inimesed. Aga miks?  Sina ju maksad iga päev. Otseselt või kaudselt.

Kui teed hästi oma tööd, siis pole ju häbiasi selle eest tasu küsida? Hästitehtu eest väärilist hinda küsida on märk sellest, et oskad end eelkõige ise hinnata. Võtsid end kokku, kulutasid aega ja energiat. Saadud raha eest ostad endale midagi. Investeerid millessegi. Et siis jälle oleks, mida pakkuda. Aus vahetus. Kellelgi pole põhjust kurta.

Isegi siis, kui  mul oli väga vähe raha, lubasin vahepeal endale kingi ning läksin ilusasse restorani sööma. Arve oli minu jaoks röögatult suur, mis siis. Vahel harva käristasin iseendale välja sellest hoolimata. See andis tagasi vahel kaduma kippuva tunde – ma olen Inimene. Ma võin ka nautida. Sisemine rahulolu naudingust taldrikul koos ilusa miljööga taastas usu endasse. Sellesse, et kõik hea on ikka olemas, see pole valitute privileeg.

Samamoodi käisin koos lapsega teatris ja kohvikus. Raha eest saab osta aega, kordumatuid mälestusi. See on täna valuuta, mis paljude jaoks ammugi  liiga kõrge kursiga.. Siiski – mul pole kunagi kahju seda kulutada emotsioonide, hetkede peale. Minu jaoks pole asjad kõige olulisemad. Sündmus ja tunne on see, millesse raha panemine on parim investeering. Mitte keegi ei saa ära varastada, üle lüüa meenutusi võrratutest hetkedest, olnust. Mitte kunagi. Aga kuipalju see ühel hetkel võib ära tasuda! Rõõmsate suhete, rahuloleva sinu enda näol.

Raha on oluline. Jah, see pole esmatähtis. Aga siiski tähtis. Võimalus õnnelikkude hetkede loomiseks. Need, kes ütlevad, et raha ei loe, ei tea, mis tähendab elada nädal aega viiekümne krooniga. Proovi. Alusta esmaspäeval.Vaata, kui mõnusad on suhted ja kui harmooniline sina pühapäeva õhtuks. Kui uljust ikkagi peale seda jagub, püüa järgmine nädal veel samamoodi.

Mulle meeldib raha. Ma lausa armastan seda. Sest see annab mulle võimaluse tunda end tõeliselt rikkana. Ja mitte asjade näol.

Seda rada tean ma peast.

Lähed vasakule – leiad armastuse

Kes meist ei tahaks armastada ja armastatud olla! Armastuse mõiste on väga suhteline ja tähendab erinevate inimeste jaoks erinevaid asju.

Mina näiteks usun, et tõeline armastus on tõeline julgustükk. Olen ma valmis olema avatud südamega, siiras ja hea? Julgen ma tõesti endast kõike anda, hoolimata sellest, mis või kes seda ära kasutada võib? Julgen ma armastada nii, et teha seda täie tundega, ilma ratsionaliseerimata? Kas on see alati üldse mõistlik? On see inimene mu jaoks kõike seda üldse väärt?

Ma nii loodan, et täiuslik armastus on olemas. Usun, et see saab kõigepealt alguse iseendast. Siis seestpoolt väljapoole on ühel hetkel võimalik kogeda seda ka vastastikku, samaaegselt. Rahu ja harmoonia iseendas on vundament kogemiseks armastust selle kõige täiuslikumas vormis. Ma usun sellesse väga.

Armastus on meie kõigi sünniõigus. Seda saab jagada. Mitte kunagi nõuda.  Armastus on isetu, lahke ja  soe. Esimesena alati andja kui küsija. Eelkõige kannatlik kui kärsitu. Seda ma olen kogenud seal rajal olles. Oleks vaid tarkust seda jagada õigete inimestega!

Kui lähed otse ja ei tea, mis juhtub?

See on ikka kõige hirmutavam, samas kõige paeluvam teeots. Kujuta ette –  sa ei tea, mis juhtub. Enne oli pilt selge – raha või armastus. Hakka kõndima, kaup on aus ja ootab. Ja mõlemal on kahtlemata eelised võrreldes praeguse valikuga.

Aga Elu ise on see, mis juhtub, kui sa ei tea, mis ees ootamas on. Sina koos sellega. Kui astud teadmata, mis sind tabada võib, oled sa järsku erk ja valvas nagu kunagi meie esivanemad. Tunned, kuidas veri vemmeldab sees, kogu tähelepanu on täielik. Oled valmis reageerima igale hetkele.

Tee tuleb läbida, ainsaks kaaslaseks sina ise. Üsna hirmutav, eks. Saad usaldada ja kindel olla ainult iseendas. Keegi ei aita sind. Kellelegi pole loota. Keegi ei motiveeri. Kedagi pole utsitamas. On külm ja kõle. Süüa pole, juua pole. Väsimus, tülpimus, ahastus. Meeleheide ja pisarad.

Ainult sina ise. Sina.

Kui sellest kujuneb parim võimalus iseendaga tuttavaks saamiseks?

..Ja sa annad endast parima. Kuipalju sa endast üldse ei teadnudki!  Et oled julge. Et sa ei jäta pooleli, lähed lõpuni välja. Mis sest, et see pole sulle iseloomulik kangelaslikkus, pigem tuleneb hirmust surma saamise, ära suremise ees. Mis omakorda on õppetund hirmude ületamisest. Kui leidlik  ja nutikas võid olla! Pole ju mingit kasu kaua masenduses olemisest, palju kiiremini annab käega katsutavat tulemust võimaluste otsimine. Ja sa leiad!

Kõnnid ja kõnnid. Oled räpane ja higine. Kes  kurat teab, kuna tekib võimalus jälle end pesta. Aga tunned end elusamana, kui kogu senielatud elu kokku. Ühel hetkel ei karda sa enam midagi ega kedagi. See pole hulljulgus. See on ettevaatlikkus, teadlik olemine varitsevatest ohtudest. Iga päev surma võimalikkust tajudes, sellest tulenevat elujanu- adrenaliini kogedes, tunduvad paljud mured järsku tühised. Sa kõnnid, hoolimata kõigest ja sellegipoolest. Oled valmis, ehkki ei keskendu halvale. Ka kaotada ja alla anda võib väärikalt. Tead – siht on ees. Ma tahan sinna jõuda.

Kui järsku pole enam kiiret, siis ehk esimest korda elus oskad nautida lindude laulu, olla tänulik allikast vett juues, rõõmu tunda soojast päikesest päeval. Ja need lilled metsateel! Võib vaid ette kujutada, mis tunne on leida vastutulijas üks soe ja sõbralik inimhing. Kas tõesti ei püüaks sa olla tõeliselt hea, südamest? Selleks, et ta ei tahakski lahkuda?

Kõige tähtsam pole kohale jõudmine. Peamine on olla teel

Kui oled valmis elama iga hetk nii, nagu see võib olla viimane, astud sa samme hämmastava teadlikkusega.  Sa tunned, haistad, imetled, naudid. Tunnistad hetke kaduvust, oskad hinnata olemasoleva ilu.Tegutsed. See annab sulle uskumatu tänu-, rõõmu- ja alandlikkusetunde. Elu enda ees. Koos julguse ning sooviga. Edasi minemiseks.

Keerad paremale – saad rikkaks. Lähed vasakule – leiad armastuse. Otse minnes võib jõuda lõpuks  iseendani.

Minagi olen alles alustanud seda otseminemise teed. Ma pole teab mis kaugele lõikama pannud. Aga üht olen mõistnud. Mõnikord polegi kohale jõudmine kõige olulisem. Peamine on olla teel.

Kas saab olla ühte inimest liiga palju ja mõnda liiga vähe? Saab ikka. Elu kandik on suur ja valik selle pealolevast uskumatult rikkalik. Kuidas siis osata võtta nii, et taldrikule satuks kuldne keskmine kõigest?

Peatage maailm, ma tahan maha astuda!

Algus on mõnus….Kõik on ainult sinu jaoks. Puudutused, tähelepanelik märkus. Justkui muuseas pole jutuajamine enam mina ja sina, vestlus on kujunenud  sujuvalt meieks. Jah, miks mitte! Teeme seda, lähme sinna. Siis see ja see. Justkui võluväel on erinevad plaanid koos konkreetse tegevuskavaga laual. Hommikul soojad tervitused, õhtul sume kalli. Ehh.

Siiani oled harjunud pigem arvestama ainult iseendaga ja lootma sealhulgas. Arved, maksed, kuupäevad.Vaja teha seda, minna sinna – olgu siis! Kedagi pole niiväga oma tuge pakkumas ju olnud. Olen püüdnud hakkama saada ja siiani saanud ka. Nüüd lihtsalt, justkui ühtäkki ..ei pea miskit tegema. Keegi teine hoolitseb, paneb tähele, märkab. Makstud õhtusöögid koos armsate kinkidega. Kingitud lilled ja rõõmsad üllatused. Saad lihtsalt olla Naine. Mitte mees, kes peab hommikul tikk-kontsadel autot hangest välja lükkama, sealhulgas kontrollima õli. Kell pool üksteist õhtul seisma nõutu näoga vastakuti lekkiva vannitoa toruga.

Aga. Mõni inimene saabub su ellu kui tornaado, milleks sa polnud valmis. Tuleb, näeb ja võtab. Kui vaid nõusoleku annaks, oleks viisaastaku plaan alapunktidena välja toodud, kammköites su süles.. Stopp ja käsipidur peale! Ei, meie ei leppinud selles ju kokku. Sina hoopis otsustasid mõlema eest. Mina lihtsalt ei tahtnud pettumust valmistada. Kas oled valmis ka selleks, et äkki mulle ei sobigi nii? Mul on võime otsuseid langetada ka iseseisvalt, kas usud? Äkki ma lihtsalt kohe praegu ei tea?

Jah, aitäh, kõik oli tore. Kui seda kontsentraati lahjendada suhtega 1:1487, oleks olemasolev perfektne.  Nüüd tean, et ka keegi võib mind üle väetada, niiet tunnen - lämbun ära, kui kohe ei jookse. Peale tormi hommikul on edasine segane. Väga selge on üks: „ Peatage maailm, ma tahan maha astuda!“

Nii vaikseks kõik on jäänud

Ja siis on Tema. Nii uskumatult hea ja armas. Koosoldud hetked kulda väärt. Ei ühtki ebaõnnestunut. Isegi kõige vähem on kokkuvõttes julgelt rohkem kui tavaline keskmine. See on hea, nii hea kõige paremal headuse astmel. Igas mõttes ja igas olukorras.

Kerge on tunda end tiivustatuna, kui kellegagi lihtsalt klapid ja kõik. Vestlused, tegevused, koos olemine, lihtsalt niisama ka. On ainult üks miinus. Aga see miinus tõmbab kõigest hoolimata joone peale nagu jäme, must ja veekindel marker. Seda kõike, teda kõike on vähe. Nii lootusetult vähe.

Ühel hetkel taipad, et oledki ainult ootamas. Seda päeva, neid hetki. Kontsentraati olnust lahjendad nüüd ise suhtega seitse.  Et jaguks ikka rohkem. Sisendad endale, et ei, üldse pole oluline. Järgmisel hetkel oled kui keravälk sõnumit lugemas.” Palun näidud!” – korteri omanikult. Nojah. Kui lõpuks saabub kauaoodatud piiks juba veelgi kauem oodatud inimeselt, puistad kogu südame jalgade ette. Kirjutad neli sõnumit tagasi. Saad vastuseks mitte nii sisulise ” Ok”.

Kuskile välja ei lähe, kedagi vastu ei võta. Endalegi ootamatult avastad end vaatamas koos mõmmiga Rosamunde Pilcheri “Lootuse tuult”, tundes ikka ja jälle  end ära loo peategelases. Selles ilusamas. Juba jooksevadki lõpuks üksteiseni jõudnud armastajad käsikäes päikeseloojangusse ja tulevad subtiitrid! Sina paned kohvi hakkama ja  vajutad puldil kanalit Fox Crime. Selline õhtu siis.

Kuna hingeliselt oled oma seotuse teinud, siis keegi teine sinna vahele ei mahu. Ei suuda mõelda, et lähed kellegi teisega käsikäes läbis lumise pargi. Või suudled kogemata  peale joodud veini. Või riivad möödaminnes korraks  kellegi võõra kätt. No ei saa. Järele proovitud.

Ja oled jälle puuris. Ühte ei saa, sest tal pole aega (kui lõpuni aus julgeksid enda vastu olla, siis tunnistaksid – ta ju ei taha sind. Sellisel moel). Ja kedagi teist ei soovi, sest tundub nagu petaksid. Mis sest, et  see esimene pole isegi maininud, et võiksime  olla vaid üksteise jaoks. Kes siin truudusest üldse rääkis? Kas tegelikult morjendakski, paneks tähelegi? See, mis toimub, on ju vaid sinu hinges. Ka sisemine dilemma. Kui kaua on kaua ja kui kiire on kiire? Hingeline tsölibaat siis niikaua, kui (ehk) saabub see päris aeg? Muust rääkimatagi. Kuhu jäi endine lõbus flirt ja veel naljakamad seigad öös? Hmm.. Tõepoolest, nii vaikseks kõik on jäänud.

Kellele seda hingekella löödigi, muidu?

Palju neid õppetunde siis on?

Jah, öeldakse, et oluliste asjade jaoks on alati aega. Kas teha sellest oma järeldus või mõelda pragmaatiliselt: pole õige inimene ja õige aeg? Mine edasi?

Ma tean, et ei lepi sellega, mis on „nagu kõigil“. Mul pole üsna enamus asju elus läinud nii nagu kõigil. Ka ema ohkas tihti, kui laps olin: „ Miks sa ei võiks olla selline nagu kõik teised! Tüdruk peab olema tagasihoidlik, häbelik ja salapärane. Mitte nagu sina – prauh! Ja prauh!“. Aga olen nagu olen.  See olen mina. Miks ta seda kunagi ei mõistnud?

Nii nagu kellal käib pendel edasi ja tagasi, on ka inimesi seinast seina. Ühest äärmusest teise. Mulle  ei meeldi olla kummaski ääres. Tahaks kulgeda, olla. Jumal küll, ma ei soovi ju endale tuliuut kosmosesütikut! Mõlemapoolne huvitatus, sobivus ja tõmme võiks olla ju võimalik ka päris elus, mitte ainult näidendis ” Tõrksa taltsutus”?

Kuidas siis osata lihtsalt olla? Mõlemapoolselt ja üheaegselt? Mitte et sina tahad ja tema ei taha. Ja vastupidi. Nautida, leida võimalusi, märgata. Kõike parajas doosis – ei ülemäära palju, samas aga mitte ka näruselt vähe. Olla piisavalt tark, et mitte ise haiget endale teha. Julge, et tunnistada olemasolevat reaalsust. Ja piisavalt avatud, et märgata kutsuvat viibet?

Üks igavene jant, nagu vanaema ikka armastas öelda.

Kuskil peab ju see poni lõpuks olema!

Tihti polegi asi kelleski teises, vaid ootustes nende suhtes. Me eeldame, loodame, unistame.  Mõne puhul keeraks kohe alguses volüümi viisakalt aga  suhteliselt  kindla käega vaiksemaks. Teise puhul nukrutsed: miks nii nõrk? Aga inimesed on lihtsalt inimesed. Lihtsalt sellised nagu on. Miks siis täna mina ise ei suuda aktsepteerida neid samamoodi?

Kui suudaks ise oma sisemist  mina tasakaalus hoida, ei vajaks me meeleheitlikke spurte. Siis ei jookseks ajaga võidu. Ei ootaks köögiaknal, nina vastu klaasi, samamoodi. Lihtsalt kulgeks. Läbi päeva, läbi inimeste, läbi elu. Vastakuti andes. Tänulik olles saades. Ei sõltuks kellegi arvamusest või olemasolust. Kõik oleks ideaalses pildis sünkroonis. Teoorias kõlab see eriti hästi, ma tean.

Armastus ja hea on olemas. Meile kõigile jagub. Püüdkem leida harmoonia eelkõige iseendas! Vaid nii oskad ühel hetkel näha äärmuslikkes olukordades ja inimestes lihtsalt seda, mis on. Ei rohkem ega vähem, ei suurust ega väiksust. Näed üht – inimlikkust. Nad on äraõpitud ja äramõistetud. Pole head ega halba. Ka sina ise pole üks ega teine. On nagu on. Ja ehk just tänu sellele olemise kunstile leiad end seismas ühel päeval Elu Kuldsel Keskteel?

Oled kuulnud anekdooti optimistist, kes on üheruutmeetrises toas, mille põrand on kuni põlvini kaetud sõnnikuga?  Kui pessimist vaarub õudusest teises toas ringi, käed ahastuses taeva poole, siis optimist kaevab. Püüdlikult ja hoolega, keel suunurgast väljas. Hõiskab rõõmsalt ehmunud ukselolijate nägusid silmates: „ Mõelge nüüd ise! Kui siin niipalju sitta on, siis peab ju see poni ka kuskil olema!“

Inimesed üle maa räägivad erinevaid keeli. Inglise, vene, hispaania, prantsuse…mida iganes. Olenevalt sellest, kel mis ind ja sisemine põlemine on, võiksime õppida neid järgemööda juurde ja selgeks. Paljud meist on küsinud enda käest: kas sa Inimese keeles rääkida oskad?

Küsi ja sulle antakse

Eile ärkasin, tegin kohvi, kiire dush.. ja vaatasin aknast välja. Midagi oli täitsa teistmoodi. Lumi. Lumi. Lumi. Aa, seal peaks mu auto olema! Nägin vaid kujuteldavat vormi sellest. . Ah nii siis. Lund oli igal pool. Raevukas tuul vuhisemas pealekauba.

Mõtlesin – mul pole ühtegi labidat, on vaid väike kraabits ja Helena kelk. Pole viga. Ei tulnud isegi pähe, et jään koju. Pakkisin Helena kokku ja läksime.

Liftis sõitsime alla koos Selle Mehega, Kes Elab Meie Majas. Siiani oleme sõbralikult teretanud. Küsisin, kas oled täna heateo juba korda saatnud? Nii kujunes sellest naeru täis vestlus, mis kulmineerus sellega, et naaber korterist kolmkümmend seitse vahetas riided ja tuli appi autot kaevama.

Ja käis lõbus, samas tõsine töö pea pool tundi. Helena istus soojenevas autos ja kuulas pardipoja laulu. Lehvitasime üksteisele, et  siis õhetavate põskedega tegevust jätkata. Auto väljas ja valmis, ütlesin aitäh. Jah, looduse vingerpuss tõestas jälle kahte asja: oleme vaid külalised loos nimega Elu. Ja teiseks – see võib olla ka võimalus tuttavaks saada oma naabritega.

Sõitsin lasteaeda ja mõtlesin üht – aitäh sulle, kes iganes sa pole!

Hea pole maailmas kuhugi kadunud

Tööle sõiteski polnud veel tunnet, et miskit nii valesti on. Esimest korda jõudis teadmine kohale siis, kui buss mu ees tagurdama hakkas. Ja veel, ja veel. Kaua siis veel?  Panin auto seisma ja läksin bussijuhi juurde küsimusega: mis toimub? Selgus, et edasi sõita pole võimalik, teed on kinni, kõik on kinni. Autod keset teed ja ummik missugune. Kogu Eesti on täna omadega ummikus. Juba õnnetused, esimesed ohvrid. Moonika.

Selge. Tagurdasime kahekesi, nüüd juba kindla tandemina. Siis tekkis minu taga oleval sõitjal küsimus. Andsin tallegi info edasi.“ Kuradi kuradi kurat- mul bensiin kohe otsas“, kurtis Juht Tagumisest Autost. „Pole viga, sõida mu järel, kui välja ei vea, toon sulle“, lohutasin mina. Hetkega oli meid, Ühe Asja Ajajaid, kolm. See oli isegi omal moel naljakas vaatepilt. Buss ja auto ja auto, kõik sünkroonis, tagurpidi käik sees. Möllav lumi seal ümber.

Naerukurrud kadusid hetkel, kui lootusetult kinni jäin. Panin ikka täitsa puhtalt otse hange, kui teele välja keerama hakkasin.

Enne kui olukorrale reageerida jõudsin, oli auto ees naine. Viipas käega: sõida! Rattad otseks! Ja järsku justkui ei kuskilt kaks vene meest labidatega! Hakkasid kaevama. Kõik käis ilma sõnadeta. Käte ja keha keeles. Siis kui mina olin päästetud, löödi püksid puhtaks ja mindi järgmise abivajaja juurde.

Saad aru? See polnud filmis. See kõik juhtus eile hommikul.

Olid ühed inimesed, kes ei kiirustanud kuskile. Nad tulid ja olid, et aidata. Istusin hetke täielikus hämmingus. Kuidas saab see võimalik olla? On inimesed, labidad käes. Üks näeb välja nagu tragi pereema. Teine sellise välimusega, et saab vähemalt kord nädalas naiselt märja T-särgiga üle küüru. Kolmas viskab sigareti hammaste vahelt, enne kui labidaga kühveldama kukub.

Pole mingit vahet. Nad on sõbrad. Ei küsi, ei nõua. Aitavad. Lihtsalt.

Pärast kogumist hõikasin aknast : „Aitäh, spasiiiba!“ Ja vastu sain naeratuse koos rehmava käega : „Ne za shto, maalenkaja!“. Sõitsin edasi. Ristmikul viipas ka Tagumise Auto Juht mu kõrval, pöial püsti. Saan hakkama!

Ma oleksin sulle kanistriga bensiini toonud, kas tead.

Kas sa inimese keeles rääkida oskad?

Väljas möllas maru aga minu väikeses südames oli rõõm. Eilses hommikus polnud Meid ja Neid, eestlasi ja venelasi, rikkaid ega vaeseid. Olid Inimesed. Hea pole kuskile kadunud. Kriisiolukorrad on eriti ilmekas tõestus selleks. Vahepeal vankuma löönud usk inimestesse sai taastatud tunniga. Inimesed on head! Oleksin tahtnud pea aknast välja pista ja hüüda: ” Ma ju ütlesin!”. Väike Wolksvagen Polo ei sõitnud, see lendas. Ehkki spidomeeter näitas ontlikku viitekümmend.

Eilne juhtunu Eestis pani jälle mõtlema selle üle, kui habras on elu. Kui üürikeseks võib see mõne jaoks jäädagi. Õnnetused ühendavad inimesi, toovad kokku üksteist. Ka Moonika tuletas seda ilmekate näidetega uudistes meelde.

Osakem siis olla inimesed ka ilma tormideta! Ja kui traagilisi juhtumeid mitte arvestada, siis milline ilm tegelikult eile oli! Võimas, võimas, võimas. Oleksin tahtnud olla eriti suure auto roolis ja kuulata Rammsteini. Möllata koos loodusega, marutada selle sees. See oli lihtsalt nii ilus.

Nii tahan uskuda, et inimesed oma olemuselt on siiski kõik head. Et alati ei tehta kõike millegi jaoks või kellegi pärast. Et vahel lihtsalt oleme, märkame, anname ja aitame. Niisama. Sest tahame südamest, et oleks hästi. Ükski tänu pole võrreldav silmadega, kus peegeldub sõnatu „aitäh!“.  Usun, et iga heategu kokkuvõttes tuleb ühel või teisel moel ikka tagasi. On ju Piibliski kirjas: “Mis mõõduga teie mõõdate, sellega mõõdetakse ka teile. Ja teile lisatakse veel juurde, sest kellel on, sellele antakse, ja kellel ei ole, selle käest võetakse ära seegi, mis tal on”.

Ma pole küll usklik aga üht usun ma küll. Pole üldse tähtis, mis keeles räägid sina või mina. Palju uskumatult kaunim on mõte sellest, kui me kõik oskaksime rääkida Inimese keeles.

Aasta hakkabki läbi saama. Tehakse kokkuvõtteid, mõõdetakse tulemusi. Kui SuhteSahver 5. augustil loodud sai, andsin südames lubaduse: jõuludeni. See oli aeg, mis oli minu enda sisemiseks verstapostiks. Mõtlesin-  selleks ajaks on selge, kas on mõtet, kas on kellelgi huvi, mis üldse.

Pea viie kuuga on mu blogi saanud endale 893 fänni, tänase varahommikuse seisuga. Minu enda jaoks on see arv uskumatult suur, seda enam, et ma ei müü midagi, ei tee reklaami. Igaüks on lihtsalt sõber sõber olemise pärast. Kas huvitab, kuidas see üldse alguse sai?

Kõik saab alguse unistusest

Kirjutamine. Mulle on eluaeg meeldinud kirjutada. Koolis kirjandeid, siis kirjandivõistlused. Lihtsalt meeldis. Kirjutamises on mu jaoks siiani seletamatu võlu. Meie keel on täiesti kirjeldamatult ilus, te ikka pole seda ju unustanud? Kui rikkalik, kui mitmekesine!

Juhuseid ei ole olemas. Olen selles täiesti veendunud. Inimesed ja asjad juhtuvad meie elus kindla põhjusega. Isegi siis, kui kohe alguses aru ei saa. Mina läksin koos sõbraga lihtsalt kaasa seminarile, mis rääkis internetimarketingist. See oli päev, kus mõtlesin esimest korda: võiksin proovida blogi kirjutada.

Mul polnud isegi aimu, kuidas ja mismoodi kõik välja nägema hakkab. Mis siis. Mulle meeldis minu unistuse nimi. SuhteSahver.

Millest ja milline?

Üsna esimesena tekkis pähe küsimus – millest ma siis kirjutan? Sinna blogisse? Üsna selgelt rääkisid maailmas valitsevast näljast ja Jordaania jõe läänekaldal toimuvast kompetentsemad ja tulihingelisemad inimesed kui mina. Ka elu kõmupoole jaoks polnud minus püstolreporteri kiirust ja hambaid. Millest siis?

Alustasin endast. Ei tea miks, aga  tundus, et seda ma vähemalt oskan. Kirja panna minu teel olemise seikasid. Igaüks võiks ju tegelikult kirjutada oma elust raamatu. Meeldis ka mõte –  äkki on kellelgi veel sellest kasu. Saab lohutust, leiab äratundmisrõõmu? Teadmist, et ta pole üksi. Meiesuguseid, lihtsurelikke, on palju. Ei suuri ega väikeseid, ideaalseid ja lõpuni halbu. Lihtsalt inimesi.

Milline võiks olla selle blogi kujundus? Vaatasin mitmeid võimalusi: dramaatiline öö koos kuldsete tähtedega, linalakk neidis maailma äärel, meelas nümf merevahus.. No ei tuksatanud. Tahtsin, et kujundus oleks helge, soe, turvaline. Ja kui nägin päevalilli ja prille raamatul, oli see pilt minust endast. Koos prillide, raamatuga. Viisist, kuidas need sinna lebama olid asetatud. Jah, see on see!

Silmade ees rullus vaibana lahti pilt armsast sahvrist, kus purgid reas. Teisel riiulil, paremat kätt tšillipiprad ja paprikad marinaadis: „Suhted“. Otse vasakul hõrgud aedviljad erkastes toonides: „Tervis“.  Üleval soojas ürdid koos rippuvate kuldsete sibulate ja  meepotikestega: „Eneseareng“. Kõikjal riiulitel pähklid, õunad, kuivatatud marjad. Põrandal väärikad kõrvitsad…

Teadsin. Ma pean seda tegema.

Suhtesahver vähem kui viis kuud hiljem

SuhtesSahvri kõige esimene artikkel oli „ Kas unistused on mõeldud täitumiseks“. Rohkem kui nädal hiljem aitas sõber panna juurde Google Analyticsi ja tegime ka Facebookis konto. Jagajaid oli tookord kuusteist. Kuusteist! See tundus nii uskumatult suur arv. Mõelda vaid, niipalju inimesi pidas sest loost sedavõrd, et jagada seda kellegagi veel! Olin sel päeval üks väike õnnelik inimhing, jah. Aga see oli alles algus.

Täna on kõige rohkem olnud ühe artikli jagajaid 247. SuhteSahvrit on selle toimiva ajaga külastanud 7 655 erinevat inimest. Kokku on lehekülgi vaadatud 45 879 korda. Kas sa kujutad ette?

Kui algul oli ülespandud artiklit lugemas päevas paarkümmend, siis praegu on kõige suurem arv olnud 407.  Keskmiselt loeb seda päevas üle saja neljakümne inimese. Kõige suurem arv blogis ringi jalutajaid on olnud ühes päevas 1 081. Saad aru? SuhteSahvrit, minu armast  SuhteSahvrit on otsitud internetist võtmesõnana 947 korda! Uskumatu.

See on toimunud vähem kui viie kuuga.

Miks ma seda teen?

Poleks kunagi arvanud, et SuhteSahver võib nii paljudele huvi pakkuda. Minu poolt kirjutatu korda minna. Täna pole küll veel jõuluaeg aga ma tean, et iseendale antud aeg on tõestanud – see on veel kellelegi vajalik peale minu. Olen sageli mõelnud – kes te üldse olete, mu lugejad? Mis elu elate, loodetavasti õnnelikku?

Võib – olla ühel päeval ma tunnen, et nüüd on kõik. Rohkem ei taha. Ehk lasen viimasest rahast sada raamatut välja koos lootusega, et keegi tahaks osta ja lugeda. Vähemalt sõbrad, perekond ja kunagine klassijuhataja?

Aitäh teile, sõbrad

Veelgi kindlam on see, et ilma teieta, mu armsad lugejad, poleks ma SuhteSahvrit nii kohusetundlikult püüdnud purkidega täita. Just teie olete need, kes mind innustavad ja tiivustavad kirjutama. Vahel ka öösel,  teinekord varahommikul kell kuus nagu täna. Pärast seda, kui Helena magab. Enne, kui ta tõuseb. Kõlab ehk dramaatilise noodiga aga osaliselt just teie pärast ei saa ma lõpetada. Mitte veel.

Teie kommentaarid on need, mis mind naerma ajavad, vahel põhjuseks, miks kiitusest kõrvad õhetama hakkavad. Annavad mõtteid, erinevaid vaatenurki. Panevad mõtlema, vajalikult kahtlema.  Esitama küsimusi, eelkõige endale. Teie, 893 SuhteSahvri sõpra täna varahommikul, olete minu piits ja minu präänik. Ilusat algavat jõuluaega! Hoolige, armastage, märgake ja hoidke üksteist!

Ja aitäh!  Selle eest, et olemas olete. Läheme koos edasi!

Paljud meist on elus kasvõi kordki tundnud, et on ühe inimese jaoks kogu maailm? Ja ka seda, et isegi, kui hüppaks läbi põleva rõnga, oleks mõne jaoks ikka vähe? Miks on siis nii, et ühe jaoks piisab vaid Sellest Ainsast ja teise jaoks pole ka kogu maailm ikka piisav?

Vallutuste jahil, ilma et teaks

Kõik algab justkui mitte sinu soovilgi. On inimene, kel on niipalju tähelepanu. Sinu jaoks. Tunned, ohhooo, ma olengi lahe. Nutikas, vaimukas. Tema jaoks. Ehkki plaanis polnud, lähme õhtust sööma. Miks ka mitte. On siis vabal õhtul veel midagi teha?

Õhtusöök on viisakas, sõbralik. Ei rohkemat. Surud haigutust maha, tahaks koju minna. Aga ei, lähme edasi. Teeme veel mõne kokteili. Ehkki oled lubanud, et esimesel kohtumisel hommikust koos ei söö, kokkuvõttes pead tunnistama – ma tegin seda siiski. Samas, ka kurtmiseks pole põhjust. Tõepoolest, vägev!

Siis kohtute ja kohtute. Kõik on suurepärane. Lilled, sõnumid. Käekett, mitte kõrvarõngad. Kollased lilled klišeena tunduva punase roosi asemel. Justkui juhuslikud kingitused. Niisama. Tunned iga korraga – hakkan sisse vajuma. Ühel hetkel ootad juba, et ta helistaks. Enne kui arugi saad, oled kõrvuni armunud. Kõik võikski jätkuda sealt kui muinasjutt.

Ei jätku.

Läheb üsna kaua, kui hakkad esimest korda aru saama, et peale sinu jätkub kaaslasel ka silmi teiste jaoks. Just sama lahkeid, sõbralikke. Sina lihtsalt arvasid alguses, et oled jube eriline. Ei ole. Hüüatus siia, kompliment sinna. Pole nii kaua ju näinud? Viimati, kui kohtusime, olid ju veel vallaline? Muidugi, mul ei lähe kaua, kohtume! Ära muretse, see on mu kaaslane. Tõmbad rukola salati kurku ja tellid topelt rummi.

Ma olen siis See.

Enne kui arugi saad, on möödunud kaua aega. Mis on muutunud? Mitte midagi ja samas kõik. Sina oled see, kes on justkui äraneetud. Iseseisvast, justkui julgest naisest on saanud täielik sõltlane. Sõltuvuses kaaslase heast tujust, tema kommentaaridest. „ See kleit võiks olla tumedam“, „ Minule meeldivad pikemad juuksed rohkem“. „ Kui sa sinna ei läheks, saaksime koos hoopis teha seda“. Ja validki tumeda kleidi, loed juuksurile sõnad peale, et rohkem kui hädavajalik, pole vaja võtta. Loomulikult tühistad kõik enda plaanid. Muidugi, sest tahad ju temaga olla!

Väga kaua läheb aega, enne kui mõistad. Et võiksid olla kasvõi oma elu ideaalkaalus, trimmis tagumikuga, igavesti kakskümmend üks. Hüpata kõpskingadega läbi põleva rõnga. See ei loe. Ta ei otsi sind. Ta vajab vallutust.

Sinu sai ta juba kätte.

Sina oled See

Mõnikord on nii, et põrkad kokku inimesega nagu kaks laeva pilkases öös. Sekund tagasi olite täiesti võõrad. Minut hiljem on tunne, et olete üksteist tundnud terve elu. Kõik on nii lihtne, sujuv, loomulik. Naljadest saate ühtemoodi aru, maailmavaade klapib. Välimus on just õige. Kogu käitumine ja olemine ka. Jah. Nii ongi. Ükski raamatutarkus ei oma järsku mingit tähtsust, kuidas olla seksikas või selle õige hoiakuga. See on sõnatu arusaamine. Mõlemal pool.

Sina.

Lähete peale kohtumist oma eludega edasi. Sina teed seda, tema teeb oma. Äkki oligi see vaid kujutelm, silmapete? Läheb aeg ja voolab vesi. Läheb ähmasemaks ka see, mis oli. Selline kord juba elu on. Südames on koht Sel Kohtumisel ikka. Juhtugu, mis tahes, kes tahes. See ei kao kuskile. Isegi kui väga püüad.

Ühel hetkel kohtute taas. Jah, on läinud aega, on juhtunud palju. Mis siis. Mõlemad teavad samamoodi üht sel hetkel. Mitte miski ei oma tähtsust, mis oli. Kes tegi, kes jättis tegemata. Kes ütles, kes jättis ütlemata. Me oleme nüüd siin. Praegu. Kõhus keerab. Kogu maailm võiks praegu otsa saada, olgu nii! Meie oleme koos ja see on ainus, mis loeb. Tulgu taevast või pussnuge.  See tunne on täpselt sama nagu tookord. Midagi pole muutunud. Meie oleme vaid kogemuste võrra rikkamad.

Ei tea, mis tuleb. Ma ei tea ka seda, kuidas ja kuhu see viib. Aga tean ühte. Seekord seda kõike enam nii ei jäta.  See kõik on lihtsalt nii õige. Ja ma ei pinguta, tõepoolest annangi endast parima võimaliku. Ma tean, et sina ka. Vahet pole, mis oli enne.  Me  lihtsalt jätkame sealt, kus tookord pooleli jäi.

Jah, sina oled See.

Kas seekord jätame siis kõik samamoodi?

Olen proovinud olla kaua südametu, hoolimatu. Mul ei kuku see üldse välja. Olen saanud hakkama. Ütleme, tagantjärgi tarkusega. Aga ei meeldi nii ja sedaviisi. See on minu jaoks nii vale. Ma ei ole robot, ehkki kunagi isegi unistasin sellest olemisest.

Ei ole. Tahan tunda, olla, kogeda. See on mu esimene valik. Elul polegi garantiikirja ühegi asja puhul. Mina ise olen. Ka siis, kui ei tea, millele alla kirjutan. See ei loe. Kui teed südamega ja südamest, ei saa asjad valesti minna. Isegi kui kellegi mõõtude järgi oled kaotaja, mis siis. Alati on keegi sinust ilusam, noorem, rikkam, targem, edukam. Alati on keegi, kes on ja kel on sinust rohkem. Kellegi jaoks oled sa ikka mõttetu luuser, absoluutselt alati. Lepi sellega ja saa üle.

Mis siis on kõige tähtsam? Äkki see, kui Endast ise pead lugu. Annad endast parima. See võiks ju olla ainus eesmärk. Anda. Endast. Parim.

Usun, ikkagi, kõigest valust ja nõmedast hoolimata, peaks jääma selleks, kes oled. Sina ise. Ka siis, kui see ei vasta nn normidele. Et oled justkui mingite näitajate järgi tugev, tegija. Mingite näitajate järgi oled niikuinii mannetu vorst. Ja siis? Jah, järelikult olen mina siis selline. Mõne jaoks naiivitar, kellegi jaoks mitte. Mis iganes. Polegi oluline. Ausalt, pole tähtis olla kellegi jaoks. Palju olulisem on julgeda jääda, kõigest hoolimata, ikkagi iseendaks.

Nagu ütles Väike Prints: „ Ainult südamega vaadates näed õigesti“. Ma usun sellesse ikka veel.

Kõik meist tunnevad vahel end väga näruselt. Olemine kehv, enesehinnang null. Istud diivanil nagu väljasülitatud toore karusmaja kest. Rõõmu pole, hinges ulub tuul. Maailm üldse on selline tumedates toonides koht. Inimesed omakasu peal väljas.

On sellest võimalik teadlikult välja tulla? On küll.

Kuna sa ise end viimati märkasid?

Tahad tunnistada või mitte, me kõik vajame tunnustust, soojust, lähedust, imetlust väljastpoolt. See annab kinnitust tundele – ma oskan, ma olen, ma tean. Mind hinnatakse, mind väärtustakse. Olen vajalik. See ongi mõnus. Juhul, kui see tuleb nö. pealekauba. Sul endal on, saad juurde. Sellisel juhul pole keegi andja või võtja. Te jagate ja vahetate. Nii peaks see energiate vahetamine olema ideaalis.

Inimese paneb tõeliselt särama armastus. Hoolimine. Eelkõige iseenda vastu. Kõik meist on võimelised seda ise looma, end väärtustades ja hinnates. Igaüks peakski seda tegema hakkama. Sa ei usu, eks? Endast pole võimalik anda seda, mida ei ole. Pole midagi jagada, kui oled tühi, mõistad? Seepärast me klammerdumegi ja sõltume välisest liiga palju. Et tuleb Tema, kuldne kuu seljas. Teeb mind õnnelikuks. Annab seda ja seda. Nii tore, et on keegi, kes mind tähele paneb.

Kuna sa ise ennast viimati märkasid?

Otsusta, pane silmad kinni ja alusta!

Olen mitu korda elus tundnud end nagu üks väike käkk, Eikeegi. Täna oskan oma kogemusest öelda, et sport on üks viis, mis aitab tõsta enesehinnangut. Mulle on alati meeldinud ujumine, uisutamine. Jooksmine hakkas peale seda, kui sain aru, et vihkan. Tahtsin aru saada, miks. Esimene kord suutsin läbida kaks kilomeetrit. Tümm-tümm-tümm. Kui nüri! Kui poleks kõrval inimesi olnud, oleksin visanud maja ees sinnasamasse porilombi kõrvale pikali maha ja lakkunud koera kombel vett. Õudne. Aga peale venitusi ja pesus käimist oli olemine millegipärast väga hea.  Hakkasin seda tegema esialgu kaks korda nädalas, hiljem siis, kui aega sain. Algul kolm kilomeetrit, kõige maksimum on olnud kaksteist pool. Tänaseks on kõige mõnusam vahemaa minu jaoks on kuus kilomeetrit.  Hakkas meeldima. Pea oli hiljem selge ja klaar. Keha surises ja tunne oli helge. Sellest tulenevalt oli õhtul uni üle pika aja ütlemata magus ja sügav.

Terve vaim saab alguse füüsilisest tervisest

Kevadest sai suvi ja seegi lõppes. Olin selleks ajaks juba osalenud nii Tartu Maratoni 10 km jooksul, Maijooksul, Olümpiajooksul, SEB Sügisjooksul. Ehkki alguses oli vahel väga raske end kokku võtta ( ja mõnikord ei võtnudki), ei visanud ma lusikat kunagi väga pikaks ajaks nurka. Olin aru saanud, et algne mehaaniline sundimine hakkas töötama minu kasuks. Füüsiline aktiviteet hakkas mõjutama iseenesest ka kõike ülejäänut. Nii nagu oli algul raske sundida end jooksukingade paelu kinni siduma, tuli hiljem juba vajadus seda teha. Sportimisest oli saanud harjumus, seekord positiivne.

Nii läksin sügise saabudes lihtsalt trenni. Olen liiga mugav inimene selleks, et läbi tuisu ja tormi, ripsmed härmas, ennast ületada. Pealegi, mulle ei meeldi külm. Rahmeldasin saalis või ujulas. Alati oli olemine hiljem erakordselt mõnus, istusin autosse, et vuristada jälle elule vastu. Rõõmsana, põsed saunast õhetamas.

Päevades olid erksad toonid. Koos treenimisega ei raatsinud ka enam pahna sisse ajada. Leidsin end esimest korda poes otsimas tervislikku ja mõnusat kerget toitu. Keha ei vajanud enam kompensatsiooniks saia ja šokolaadi. Meel ei küsinud ängi tuimestamiseks veini. Läbi füüsilise heaolu muutus ka olemine ja mõtlemine kergemaks.  Täna on järjest vähem lootusetuse ja käega löömise hetki. Jah, neid tuleb ikka. Aga leian, et läbi füüsilise heaolu saab alguse ka vaimne.

Üks asi viib teiseni

Üle pika aja hakkasid ka silmad jälle särama. Aga õnnelikke silmi, teadagi, märkavad ka teised. Ilma suure plaanita hakkasid juhtuma asjad. Algsest sundimisest on tänaseks saanud mõnus rutiin. Keha on erk ja päevades näen võimalusi rohkem kui tagasilööke. Tean, mis vaja selleks, et oleks hea. Nii söömise kui tegevuste puhul. Käituda ja olla nii, et puuduks nii füüsiliselt kui vaimselt maadligi raske tunne. Soov salaja lauas istudes püksi ülemine nööp avada. Võiksime ju kogu aeg teadlikud olla sellest, et langetada valikuid selle suunas, mis annab energiat, jõudu. Mitte ei võta seda ära.

Nagu ikka, olen ka mina lihtsalt inimene. Vahepeal jäävad ikka sportimisemõtted tahaplaanile, kui elu ise sisse uksest astub. Siiski ei oska endaga selle eest pragada. Igal asjal on oma võlu, võtkem neid rõõme siis vastu ja püüdkem ka mõistust piiri hoidmiseks säilitada!

Ja leidkem ikka jõudu tagasi naasmiseks selle juurde, mis meile kokkuvõttes head teeb! Vahel astume ikka rajalt mööda. Mis siis. Jätka lihtsalt sealt, kust viimane kord pooleli jäi. Seda suurema rõõmuga teed edaspidi, usu.

Ära anna alla

Läheb aega ja on hetki, kus kõik tundub mõttetu aga kui hoiad järge ja ei löö käega, pole ka muutused kaugel. Enda suhtes, oma keha suhtes. Tunned end tervena, puhtana, tugevana. Selg on sirge ja tuju hea. Enesekindlus on aga nagu öölambike, mille peale putukad lendavad. Sellest tulenevalt hakkab toimuma ahelreaktsioon: hakkad õnnestuma asjades, millest varem ei osanud isegi unistada. Ja see ei tulene sellest, et NÜÜD sa tead. See tuleb hirmu puudumisest. Sa ei karda, sest oled kindel. Endas. Jah, on see ja see. Läks metsa. Jäi ära. Ei tulnud välja. Asjad juhtuvad.

Ikkagi. Erinevus seisneb sinu jaoks täna olukordade puhul selles, et kui enne oli ebaõnnestumine kohutav läbikukkumine, siis nüüd on see su jaoks õppetund. Ülesanne, mida lahendada. Mitte midagi rohkemat. Ega ka vähemat. Otsuse selleks pead vastu võtma aga sina ise.

Parim aasta algab täna

Kõik on omavahel seotud. Aga alguse saab ikkagi iseendast. Miks siis võtame endasse sisse välispidist halba ja hoiame seda kui hoolega kogutud raha hoiupõrsas? Sest kahtleme, oleme ebakindlad.  Ei usu enam endasse, võimalustesse. Oled sa nõus hakkama looma positiivsust läbi tegevuste, isegi juhul kui vaim tõrgub skeptiliselt uskumast? Garantiiks ühe Mirjami soovitus?

Alusta kasvõi täna. Mine jaluta pool tundi, kõnni kasvõi trepist üheksandale korrusele lifti asemel. Alguses isegi kaks korda nädalas, pole ju palju! Võta saia asemel sepik, suhkru asemel mesi. Kasvõi mehaaniliselt, kui puudub eriline usk. See töötab. Kui on distsipliini hoida kinni igavast, tüütust ja raskest, siis ühel hetkel see töötab. Peagi näed, et on põhjust olla uhke väga mitmetel põhjustel. Hakkasid tegutsema, sa teed, tegid ära. Tõepoolest, oledki tegija.

Miks me siis ei usu sellesse? Miks laseme end täiesti nulli viia, oodates teistelt seda, mida peaksime pakkuma endale ise? Miks sõltume nii kuradi palju kõigest välisest, kui algus saab alati alata just iseendast?

Täna on selle aasta teine päev. Kas poleks võrratu võtta vastu otsus teha see parimaks aastaks su elus?

Kuipalju olen elus astunud tormakaid samme suhetes! Ikka hetkeemotsioonist lähtuvalt, sügavalt kaalumata, juurdlemata. Olen ka seetõttu kannatanud. Mida aeg edasi, seda vähem. Nüüd oskan lihtsalt kiiremini asjad enda jaoks selgeks teha. Pealegi, ma pole pikaajaliselt põlle sisse pisarate pühkija kunagi olnud. Oli, siis oli. Tehtud, nähtud. Läks valesti. Mingem edasi.

Siiski. Nii mõndagi inimest ja olukorda oleks saanud vältida, kui oleksin ise kõigepealt endale aru andnud, mida ma ees seisvast inimesest tegelikult ootan ja tahan. Kas lihtsalt olla see õhtu, et hommikul minna? Ilma kibeduseta hinges, ilma lootuseta homsele. Või on just tema see, keda päriselt oma ellu sooviksin? Ja astuks koos samme algusest peale?  Tasakesi? Õigesti?

Täna tean, et kõik saab alguse esimesest küsimusest.

Üleväetamine on kindel viis kiireks lahkumiseks

Mul on  vahepealne olek tulnud elus välja väga raskelt. Ikka on kas tuli või jää. Eriti kehtib see nende puhul, kes päriselt meeldivad. Kuidas ma siis olen äraolev ja salapärane, kui inimene mulle tõeliselt meeldib! Ikka lõpuni välja! Kogu mina jalgade ette laotatud, süda keset peopesa avali tuksumas. Jah, räägitakse ikka: tasa ja targu, küll aeg annab arutust. Aga mida  siis arutada? Öeldakse ka ju seda, et kui tunne on õige, siis ongi kõik õige!

Järgmine hetk oma siirast ja avatud olekust ongi see, kui näed teist kui ehmunud värvukest minema lendamas. Hästi kiiresti.

Aru ei saagi, mis juhtus. See, et olen oma murtud südamega üksi, on fakt. Väetasin üle inimese, kes tahtis minuga kõigepealt tuttavaks saada, mitte rääkida meie-vormis.

Liigne tagasihoidlikkus jätab vahel tühjad pihud

Olen proovinud olla ka väga tasakesi sammuja. Ei tee ühtki algatust, olen täiesti passiivne. Õhtul vaatan kutsujat ja mõtlen: seekord enam viga ei korda!  Nüüd ei kiirusta. Kui tõeliselt tahab, küll ootab.

Tühjagi.

See, mis juhtub, on elu. Ühel hetkel näen rõõmsat sädelevat naist enda asemel tema käevangus. Ning taipan, et seekord ei jaksanud teinepool ära oodata. Tema ju teadis, mida ta otsib. Mina olin oma voorusekuues kui kättesaamatu võõras lill mäe otsas, mida puutuda ei tohi, vaid vaadata. Aga tema tahtis ja mina polnud andja. Nii nagu mõtlematult enda südame vaibana mitteküsija ette laiali rullisin, lasin seekord minna tõeliselt huvitatul.

Õhtul tõmbub jälle süda sees krampi. Seekord siis tegemata jätmise eest. Kirjutan õhtul paberile vaevalised read: „ Sa meeldisid mulle. Päriselt“.

Kas sa tahad kohtuda?

Minu arust on täiesti põhjendamatult hukka mõistetud inimesed, kes on üksikud ja kes julgevad selle vastu seista. Kasvõi veiniõhtuid korraldades, kord kindla aja tagant. Kellegagi kahekesi koos, ilma traditsioonilise suhte templita otsaees. Kes ei tahaks tunda vaimukana, säravana, parima osana endast? Isegi, kui selleks lähevad loetud tunnid? Kes ei tahaks tunnet, et on, mida ja keda oodata? Et ka sind oodatakse?

Kui tahadki vahel välja minna ja unustada, miks mitte. Kõik me vajame tähelepanu ja kinnitust sellele, et oleme väärt, ilusad, huvitavad. Üheks õhtuks üle pika lihtsalt olla, tunda kellegi lähedust. Isegi, kui sõnad pole tavamõistes siirad. Isegi kui oled justkui üks paljudest, mis siis. Täna olen mina see üks ja ainus. Me teame, et muinasjutt kestab hommikuni. See on meie enda kirjutatud.

Me tahame tunda end inimesena. Hoolida. Armastada. Armastatud olla. Sinul ja minul ja meil kõigil on selleks õigus. Olgu kasvõi kord kuus. Ja kui see sobib mõlemale, on koosolemine nauding, hetke ülistamine. Selles pole midagi labast. Mõlemad saavad sära silma, et homsele vastu minna. Kuidas saabki see olla vale, kui see on mõlemapoolne kokkulepe?

..või sa tahad kohtuda?

Usun, et nõustud, et palju keerulisem on olla viisakas ja tähelepanelik igapäevasituatsioonides. Läbi asiste tegevuste tuleb inimese põhiolemus välja väga ruttu. Kui oled otsimas kedagi päriselt oma ellu, võiks siiski anda aega tõeliseks kohtumisteks. Nii on võimalus saada aru ka reaalselt inimesest, kes tundus võimalust väärivat. Ja oi, mis üllatusi elul tavaliselt varuks on!

Üsna ruttu selgub tõeline loomus. Kes on meeskonnaliige, kes sanitar, kes vaidleja, kes strateeg. Üks on lihtsalt tragi töörühkija, ilma suuremate ambitsioonideta. Teine luulehing osutub argipäevas lihtsalt mõttetuks meheks. Kolmas ainult plaane koostabki ja kogu elu käib graafiku alusel. Jah, kirju on see issanda loomaaed.

Aga väikestest asjadest saab ükskord suur. Nii võidki leida, et algselt romantiline mees on tegelikult käpard, kes  igapäevaelus asjadega hakkama ei saa ning esimese tagasilöögi puhul, roos hambus, järgmist printsessi tõttama otsib. Võid leida ka algses tagasihoidlikus inimeses tõeliselt humoorika ja nutika tegelase, kellega kunagi igav ei hakka. Tagasihoidlik oli ta ju ainult alguses, eks? Kui hea on mõelda hiljem: „ Jumal tänatud, et andsin võimaluse meile kohtuda“.

Kõik saab alguse esimesest küsimusest

Elu on näidanud, et pole olemas juhuseid. Me võiksime oma vigadest lõpuks ometi õppida! Pole olemas ärakasutajaid, liigselt tahtjaid, ohvreid, märtreid. On vaid inimesed, kes satuvad kokku valedel eesmärkidel. Kui kaks koosolijat oleksid ausad eelkõige enda suhtes, oma soovide ja tahtmiste osas  (mis iganes need ka poleks), oleks palju rohkem õnnelikumaid, toimivamaid suhteid. Miks me siis ei anna aega, et aru saada eelkõige endast? Et siis otsida sellele väärilist vastu? Mitte leppida vähemaga, mitte idealiseerides esimest vastuseisjat?

Oled sa mõelnud, mis valikud on su elus siiani tehtud ja mis alustel? Äkki polnud asi kunagi kelleski peale iseenda? Oma väljaütlemata lootustes ja liiga suurtes ootustes? Polnud ju kunagi vale inimest. Äkki hoopis ise ei andnud aega, et aru lõpuni saada tehtud valikus? Vahel polegi kokkuvõttes muud ime, kui et see inimene polnud lihtsalt sinu inimene? Ja sina tema oma. Kas jäädki elu lõpuni pillima ja materdama? Või teed kõigepealt selgeks, mida ise tahad ja veendud ka vastaspoole tahtmises?

Kõik saab alguse esimesest küsimusest endale. Et siis küsida järgmisena ka teise käest.

Mida sa otsid?

Olen saanud palju kirju SuhteSahvrisse. Need on vahel kohmetuks teinud, isegi üllatanud. Soovin, et saaksid sellest romantilisest illusioonist lahti. Et olen ebamaiselt hea, ilus, tasakaalukas, ratsionaalne. Vastupidi. Päris sageli ma seda pole.

Täna kirjutan siis just Sulle, Kirjutaja!

Tahaksin, et sa teaksid

Esimesel kohtumise õhtul ütles mu tulevane abikaasa kohe: „ Sina oled mu naine. Sinuga tahan lapsi saada!“. Armumine minu standardite järgi võttis aega. Pigem oli see visa järjekindlus, mis lõpuks sihini viis. Kui ikka lükkad uksest välja ja teine kangekaelselt aknast sisse ronib, hakkad ühel hetkel juurdlema: miks ta nii tahab?

Abiellusin aasta hiljem. Pulmas oli üksteist inimest. Minu lähedastest õde ja vend ja üks parimatest sõbrannadest. Mehe poolt tema sõbrad, ilma kaaslasteta. Läksin juuksurisse, kes piduliku näoga helmeid ja valgeid pärle lauale sättima hakkas. Viskasin käekoti peeglilauale, ütlesin: „ Koolutage lihtsalt ühtlaseks! “. Siis võtsin Viru väravatest sitikmustad – sinised krüsanteemid ja tormasin Rävala korterisse. Teel tuli vastu veel üks ammune tuttav, tegi komplimendi ja võttis sisse mugavama poosi. Hõikasin üle õla: jah, kõlab nagu filmis aga mul on viieteistkümne minuti pärast laulatus.

Nii oligi. Laulatuselt põrutasime Piritale, vahetasime sviidis riided, sõitsime jahiga Naissaarele. Hiljem rokkisime hommikuni. Kõik olid ühel meelel, et nii stressivaba ja tõeliselt rõõmsat pulma pole olnudki. Olidki päriselt lähedased ja kallid koos. Mees saatis oma emale sõnumi: „ Abiellusin täna.“  Tema vastas: „ Kas ma pean kohe ära surema?“. Minu ema lihtsalt ohkas. Enamus tutvusringkonnast ei teadnudki.

Järgmisel päeval kolisime siis esimest korda päriselt kokku elama. Helena sündis kümme kuud hiljem.

Rasedus kulges ebanormaalselt normaalselt. Tihti tundsin isegi süüdi, et polnud, mille üle kaevelda. Süda polnud paha, tervislik toitumine ja eluviis mõjus iga päevaga. Nii, kui teada sain rasedusest, jäi päevapealt suitsetamine. Ja mitte seepärast, et oleks jube raske olnud, oh ei. Keha lihtsalt tõrkus. Ka kohvi ei saanud juua. Enne sünnitama minnes käisime veel pilte tegemas. Täna vaatan neid ning saan aru. Rasedas naises on midagi sellist, mis paneb vaikima. Ilus, puhas, täiuslik.

Mäletan hästi haiglasse minemise hommikut. Panin selja tagant värava kinni. Mõtlesin: uskumatu, et tagasi tulles pole miski enam endine.

Polnudki

Sünnitusmajas oli algne plaan teha kõik väga looduselähedaselt. Vannid, ürdid, asjad. Üsna ruttu sõnastasin selle ümber. Põrgusse see naturalism! Andke kõik tuimestid, mis valu ära võtab! Kokku käis üritus seitseteist tundi. See on ainuke kord elus, kus päriselt olen surma hingust oma kaelal tundnud. Lõpus oled ju ikka lihtsalt sina ja valu. Minu aju ütles sellest üles. Sügaval seest tulid loomalikud, elajalikud karjed. Usun, et sel õhtul ei tehtud haigla territooriumil valesti pargitud autodele ühtegi trahvi. Mees hoidis kinni ja vaikis. Tal oli veel valusam.

Kell oli 23:56, kui arst käskis operatsiooniõel saal valmis panna. Kriitiline. Sel hetkel andsin endast kõik, minestasin vahepeal ja olin korraga maailma kõige härdunum naine.

Helena sündis 23:59. Neli kilo tüdrukut tegi kohustusliku vääksu, hindega 9 ja jäi lihtsalt otsa vaatama. Siin ma siis olen. Milleks selline triangel? Vaatasin last. Esimest korda elus sain aru, mis tähendab armastus.

Aasta hiljem olin nii paljustki veel taibanud. Et väikese sõbra tulemine suhtesse võib anda maailma. Ja võtta senise selle asemel. Nimetan seda enda jaoks siiani kui üht Ootamise aega. Kuni laps ärkab, kuni magama jääb. Kui süüa tahab, kui ei taha. Kuna varastada kümme minutit dushi alla minemiseks. Ootasin ka meest. Kogu aeg. Triikides särke, et teele saata. Kloppida vaip ja teha kodu ilusaks, et oleks hea tulla. Ootasin aega, mil enam lõpuks ometi ootama ei pea.

Seda ei tulnud

Mina, kes arvas ikka, et mehed on nali, õppisin tundma seda, mida tähendab armukadedus, alandus, süütunne. Viha võõraste vastu. Miks minust ei piisa? Kas ma pole siis tõesti keegi? Mida rohkem neid küsimusi välja ütlesin, seda kaugemaks jäime. Palju pisaraid, niipalju kurbust. Lõpuks vaikisime mõlemad. Või karjusime kolmekordsete hüüumärkidega. Nii see lahku kasvamine algas. Armastasin oma meest. Väga.  Ühel hetkel oli sellest vähe.

Ei piisanud hetkest, kui tookord värav seljataga sulgus

Mis oli meie vahel, jäi meie vahele. Olen suutnud andestada, mõista. Minagi polnud ingel. Minagi olen andnud kuuekuuse Helena õe sülle ja sõitnud vihahoos peopunkri keskmesse neljandal päeval. Algatuseks esimese hooga pesapallikurikaga kummuti tühjaks lükanud. Sülitanud näkku. Olen teinud nii mõndagi, mille üle uhke pole. Ainsaks õigustuseks see, et ma ei lepi. Ma pole nõus. Mitte kunagi.

Olen õnnelik, et suutsin hoida oma ego all niipalju, et kunagi isegi  ei mõelnud hakata lapsele isast halvasti rääkima või trikke tegema. Mitte kunagi. Jah, olukord oli vahepeal ülekohtune, ebaaus. Mis siis. Kuidas saan lahutada ära ja eraldi hakata elama, pannes laps täiskasvanu rolli, et nüüd on selline elu? Ise lapseks jääda ja kiusu ajama hakata? Tema armastab oma isa. Isa jumaldab oma tütart. See on kindel. Meil omavahel ei klappinud, tõepoolest. Muutused olid liiga elulised. Sellest hoolimata – lapsele  paremat isa ma leida ei oskaks.

Täna on meie vahel sõbralik respekt. Ilma surkimiseta, inimliku hoolimisega. See on parim võimalikust. Usu, ma tean.

Nüüd saab Helena juulis neli. Mina olen rohkem kui aasta elanud üksi. Dramaatilise efektiga kolinud ära vana aasta õhtul. Söönud, joonud, palvetanud. Hooranud mitte.

Muidugi, ka mina armun. Eks ikka on olnud hetki ja inimesi, kes südame alt õõnsaks tõmbavad. Lähen kaasa, sulan sisse. Mis sest, et ka peale mitmendat ööd tuleb siiski hommik. Olgu siis vähemalt väärt öö! Nii see elu kord juba on. Miks seda eitada? Kas pole hea märk seegi, et üldse veel tunda oskan?

Miks ma seda kõike kirjutan?

Suhtesahvrist võib jääda mulje, et olen haldjalik, ensekindel, isegi tark. Saan Su kirju ja mõtlen: kuidas keegi küll minust sellise illusiooni peas loonud on! Et olen üdini lahke, sõbralik. Ma pole seda. Olen oma kiiksude ja heitliku meelega. Püüan hakkama saada tänasega. Mitte kaotada usku homsesse. Ma püüan. Kurat võtku, püüan. Kindlasti ei ole ma ideaalne. Veelgi kindlamini mitte traditsiooniline.

Üks olen kindlasti. Lihtsalt inimene. Tahaksin, et Sa seda teaksid.

Varsti tuleb Valentinipäev. Sõprade päev. Üldjoontes romantilise alatooniga. Mulle meeldivad tähtpäevad. Justkui meeldetuletused, mis jälle hüüatavad: mitte vaadata, vaid näha! Mitte kuulda, vaid kuulata! Miks siis mitte teha sellest päevast sündmus peale armsate täiskasvanute ka oma tillukeste sõprade jaoks?

Mõnikord on armastus sõnatu minek

Olen ikka püüdnud olla lapsevanem, kes soovib säilitada adekvaatset suhtumist, kui asi puudutab isiklikku last. Jah, vahel on raske olla ebapopulaarne ja teha mittelahedaid otsuseid. Siiski usun, et piiride panemine on hädavajalik stardikapital, millesse iga vanem võiks lapse enda huvides varakult investeerima hakata.

Pean oma tütart nutikaks ja heasüdamlikuks maailmakodanikuks. Ausalt. Kui ma oleks võõras ja vaataksin teda, siis ta meeldiks mulle. Mul on just selline laps, kes tuleb ise raamatuga põlve peale istuma ja hakkab maailmaasju arutama: „ Autos tuleb alati vöö panna. Muidu võid aknast välja lennata ja siis peab näoga vastu lund pikutama. Hästi kaua“. “Kui sa hambaid ei pese, tuleb politsei!”. Ja nii edasi.

Loogilise mõtlemisega ja arukad inimesed on mulle alati sümpatiseerinud.

Ka mina olen olnud iga lapsevanema õudusunenäos. Poes, kui selja taga on kümme närvilist peale-kella-viit-saaks-ometi-minema-siit-inimest. Ja silmade ees jooksev kassalint, koos vihast lõkendava näoga lapsega, kes tahab seda nätsu. Mis sest, et komm ja puuviljad ja šokolaad on võetud niikuinii. Pilk olukorrale ja on ilmselge, et ilma võitluseta see pisike, tige tiiger ei lange.

Seisin tookord korraks nagu halvatud. Mõtlesin: kas see väike tegelane on ikka minu laps? On ta salaja kuskil koerapöörirohtu söönud, et selliseks muutus? Mida teha? Põrgusse See Tänane Kord, las võtab selle nätsu ja lähme ruttu minema? Kõik vaatavad. Aga mis siis varsti saab? Kui ühel päeval tahab näiteks reaktiivlennukit, seda päris?  Silmade ette kangastus pilt minust endast, vaevatud isa Goriot´ rollis.  Mitte Vanemuises, ikka elu enda näitelaval. Proovisin veel viimast korda: ” Kui emme ütleb “Ei!”, siis see on ei.” Ja sain vastu: ” Kui mina ütlen “Ja!”. Siis. Mina. Ütlen. “JA!” “.

Jätsin toidukäru koos kaubaga sinna. Viskasin oma isikliku fuuria üle õla ja sõitsin koju.

Armastus seisneb vahel ka nurka panemises

Autos olles oli aeg uuesti meelde tuletada, kuidas elus asjad käivad. „ Sa ei ole mu sõber! “. Tõsi, ei ole. Ma olen su ema. Pealegi, sõbrad nii üksteisele ei tee. „ Ma lähen vannituppa ja olen seal kogu aeg!“ Sobib. Nurka  pead sa niikuinii seisma minema. „ Ma ei lähe sinuga enam kunagi poodi!“ Olgu nii. Jonnivate ja kisavate lastega sinna minna ei saagi.

Kodus olles võttis bravuuritar ise otsustavalt suuna vannituppa ja tõmbas ukse pauguga kinni. Minuti pärast oli uksekriiks, koos palvega: „ Palun tuli põlema!“. Järgmisena küsimus: „ Kas mõmmi tohib tulla?”  Jah, võib küll. Räägi talle ka, mis sa täna tegid. Nii ta siis seletas seal oma aja, hiljem tõreles. Siis musi ja kalli emmega. Koos kahekesi sõlmitud salajase paktiga, et iga järgmine kord poodi minnes võib ise valida ühe kommi ja ühe mahla.

Nüüd käime poes ja sellist seika pole kunagi kordunud. Vahel vahetab ta kolm-neli korda oma kommi ümber. Ka minul kergendus. Isegi, kui raha ei peaks üldse olema, siis sõlmitud kokkulepet suudan ma ikka pidada.

Oli sest nurka panemise korrast miskit kasu? Jah. Kinnituse sellele sain hiljem. Rimis, kommileti juures pikali olevast, võõrast ja karjuvast lapsest praktiliselt üle astudes.  Siis, kui tütar peatus ja ütles väga vanainimeseliku tooniga: „ Ega see jonnimine ei aita!“.

Hingehoidjad kohe oskavad seda. Sinu hinge hoida

Jah, tõenäoliselt enamus meist siiski väga armastab oma lapsi. On nad ju  samuti meie päris sõbrad, õpetajad. Lihtsalt väikesed veel. Tihtipeale parim seltskond, kui mõnikord valikuks läheb. Mõni aeg vestlust, väike seltsimees kõrval, võib anda rohkem tröösti ja usku homsesse kui neljakuuline teraapiagrupp.

Pole vaja minevikurännakuid, küllusliku elu visualiseerimist, kui laps paneb käe pihku koos ettepanekuga su juukseid kammida.  Viie minuti pärast istud  nagu Ükssarv, pats otsaees. Vaatad peeglisse, nendid fakti – jah, need juuksepusad tuleb hiljem  lihtsalt kääridega ära lõigata. Mis siis. Keegi  andis endast maksimumi nende hetkede jooksul. Keeleots suunurgast väljas, igas liigutuses absoluutne pühendumus. Sinu sõber.

Tõepoolest, vaatad endale otsa ja hakkad isegi, olukorra absurdsust tajudes, naerma. Läbi naeru saab päev teise tähenduse. Sinu hinge eest hoolitseti, kokkuvõttes, omal parimal moel.

Kõige kallimal sõbral on vildikast rohelised käed

Järgmine esmaspäev on sõbrapäev. Ärgem siis unustagem neid, meie sõpru! Tehkem igaüks üllatus, just oma kõige parema loovusega. Nii palju erinevaid viise selleks ju on!

Kasvõi hommikul panna laua peale Tarkusetops, väikeseid paberirulle täis, igaühes eesti vanasõna? Jagub mitmeteks hommikuteks, mida põnevusega lahti rullida, et tervitada algavat päeva. Koos igipõlise rahvatarkusega. Või teha lustakad võileivad, püsti pandud keedumunad, millesse sisse paprikast naeratus ja rosinatest silmad? Väike küünal juures, toonitamaks päeva pidulikkust? Veidi suurematele ehk kinopiletid värvilises ümbrikus. Koos kommiga jopetaskusse?

Võimalusi on ju miljon, kuidas ühte päeva meeldejäävaks teha. Tehkem siis sellest üks vahva sündmus! Nii täiskasvanutele, veelgi enam tillukestele, hinge hellana hoidjatele! Nemad on kokkuvõttes alati  oma siiruse ja soojusega just need, kes suudavad südame sees laulvana hoida. Konstantselt. Ühe lausega öelda välja maailma tõe. Panna naerma nii, nagu viimati. Nagu see viimane kord, mida enam peaaegu ei mäletagi.

Ilusat  peatselt algavat sõbrapäeva kõigile! Osakem olla olemas, osakem õigel ajal lahkuda. Leidkem  tähelepanelikkust, et küsida. Tarkust,  et vaikida. Nii see sõprus juba kord on. Sõpru  pole palju vaja, piisab kasvõi ühest. Sellest Päris Sõbrast.

Olen tohutult õnnelik, et mul on neid rohkem, lausa kolm. Üks väga kallis neist siinsamas. Jah, see kolmeaastane, kes just pani kaela ümber oma vildikast rohelised käed.

Kellele meist ei meeldiks saada kingitusi! Eriti neid, mis tulevad ootamatult, justkui eimillegi puhul. Südame alt käib rõõmus jõnks ja päev on hetkega päikest täis. Aga on ka neid, mille puhul olen tihti mõelnud: milleks? On selge, et seda on tehtud kiiruga, suvaliselt. Või veelgi tobedam – eriti sarkastilise sõnumina.

Mis see sinu jaoks üldse tähendab? Kingitus?

Kui, siis juba!

Jah, igaühel on omad kiiksud. Minu veidrus näiteks lilledega on see, et kui, siis juba! Ükskord aastas võiks olla igal naisel see hetk, kui lilled sülle ei mahu. Olen kinkinud roose sellisel moel, kus ei lugenud lilli, vaid ütlesin: „ Need, ilma ämbrita“. Kord elus võiks õisi, mida pole kaks või kümme või kakskümmend- lihtsalt ilma ämbrita- saada igaüks. Kasvõi ainus hommik elus.

Sest hetk hiljem on see, millel pole hinnalipikut küljes. See hetk, mis on kõike väärt.

Milleks seda vaja oli?

Elu on pakkunud mitmeid veidraid kinke ka teistele sõprusringkonnas. Just neid, mille puhul mõelda – milleks seda üldse vaja? Võin kirjutada nimekirja sellest, mille puhul on võimalus, et  lustakad rõõmuhõisked jäävad oodatust veidi tagasihoidlikumaks:

Näiteks kolm potti asaleasid naistepäeval. Sõbraliku soovitusega valida endale kõige parem, sest peale valikut läheb üks emale ja teine  eksnaisele.

Näiteks üks pajakinnas „ Tiimarist“, kuhu kogemata on jäänud külge silt  „ – 80 %“.

Näiteks juulikuus aasta ja kahekuusele lapsele kingitud sügisejope, suurusega nelja aastasele. Sest aeg, teadagi, lendab.

Näiteks kutse kohvikusse, tungivalt ja mitmes kord. Järgmisena leti ääres enesekindel tellimus: „ Kaks klaasi kuuma vett!“. Koos kavala naeratusega: „Kummast taskust?“ . Enne kogumist jõudva vastusega: “Sulle siis vaarika-, mulle sidrunitee!“

Näiteks A4 formaadis pildiraam, mille sisse on pandud pikuti pilt sinust, 10 x 15 cm suurusega. Jah, just see, kus sa oled ehmunud krõlli näoga suvalisel grillipeol. Jah, just see, mis libiseb ikka ja jälle lõpuks alla nurka.

Näiteks kingitus karvase mängukarupojaga kinkekotis, mille küljes ripub kaart: „Häid pühi! Tervitab Ene perega. Jõulud, 2004“. Karu ise suhteliselt numpsik, lihtsalt kingi tegija ei ole Ene. Ja aasta on 2010.

Näiteks. Näiteks. Kõige näiteks võiks olla üks küsimus – milleks seda üldse vaja on?

Tule siis, sa õnnehelk!

Läksin kunagi Tartus koju pärast loengut. Nagu ikka, reedeõhtuses kesklinnas, jagus juba jauravaid ja ülemeelikuid. Ühel hetkel oli ka minu ees õlleaurudest sume noorhärra. „ Need lilled kuuluvad sulle, sinisilm!“. Võtsin nartsissid pihku. Osadel neist olid küll üksikud kroonlehed juba teadmata suunas kadunud. Missealikka. Aitäh!

„Ma võin sind koju ka saata!“, oli vastleitud kavaler meeletusteks valmis. Vestlesime veidi. Selge oli, et jõmm oli shvipsis aga heasüdamlik. Just selline, kelle kohta öeldakse: „ Nummi“. Ei tahtnud jõuda hetkeni, kus nummi oleks hakanud üle viskama. Olin viisakas ja kiire. Läksin edasi. Tuju hea. Koos nende vaevatud nartsissidega.

Mis siis lõpuks loeb?

Olen ka saanud kinke justkui mitte millegi eest. Eksklusiivseid, arutult kalleid. Kas ma tundsin, et ma pole seda väärt? Oh ei. Mulle meeldis see tunne. Et ükskord ometi keegi ei hoolinud sellest, kuidas lugu näib, mis keegi mõtleb ja palju see kõik maksab.Tema suurim soov oli mind jalust rabada! Öelda kogu maailmale: armastan!

Mis seal salata, need hetked on võrratud.

Kas selliseid kinke ma eeldangi kogu ülejäänud elu? Ei. Kas teeksin seda võimaluse korral? Jah. Kas see määrabki kõik? Kindlasti mitte.

Ma tundsin end sama õnnelikuna, kui õde kinkis mulle sleifiga õuna koos õnnesoovidega sünnipäevaks. Täpselt sama õnnelikuna olen tundnud end, kui laps tuleb hommikul saladusliku näoga: “Emme, mul on sulle kingitus!”. Ja ulatab maasikanätsu. Ehh. Plaksuga musi ja kalli ning päev on alanud.

Parameetrid on erinevad, mõte siiski üks: oled tähtis. Oled armas. Olen õnnelik, et saan sinuga olla. Ma armastan sind.

Kas siis pole see kokkuvõttes just see, mis loeb?  Et keegi mõtles su peale. Just täna, just sel hetkel?

Mul on sulle kingitus!

Kingituste tegemine on rõõmu ja armastuse jagamine. See ei tohiks kunagi kellegi jaoks kohustuseks olla. Kui pole midagi öelda või soovida, ärgem tundkem end süüdi. Lihtsalt teinekord? Või teises elus?

Samamoodi võiks osata võtta neid, meie kingitusi, vastu. Vahet pole, kui absurdseid. Kokkuvõttes peitub ka  kõige imelikumas oma moraal. Naljakas enamjaolt. Nii lohutav on teadmine, et enamus kinke tuleb siiski tõeliselt soojast südamest. Tehkem meiegi iga päev üks väike kingitus, mida südamest anda ja mida südamesse võtta!

Olgu selleks sinu poetatud märk sõbra pintsaku kraele: „ You turn me on!“. Olgu selleks petersellidega hiirekõrvus võileib hommikul kohvitassi juures. Olgu selleks avatud uks kaaslasele. Olgu selleks sinu südame soov teha midagi väikest head igas päevas. Et leiaks igaüks midagi, mis olgu selleks!

Kingitusi on väärt nii paljud. Neid jagada võiks me osata samamoodi. Ja see pole sõltuv majanduslikust seisust, tähtpäevadest. See on sõltuv sinu soovist. See ei pea tähendama tahet parandada kogu maailma. Aga võiks väljendada viisi muuta iga päev veidi paremaks kohaks, kus elada.

Mul on surmaga olnud üsna vähe kokkupuuteid. Mäletan väiksena vanaisa matuseid. Liiliate lõhna, mis jäi kummitama kogu ülejäänud elu. Siiani ei suuda ma neid taluda. Minu jaoks on need Surmalilled. Ja siiani on mul väga raske matustel käia. Samamoodi ei suutnud tookord uskuda, kuidas inimesed lauas süüa said. Mul keeras sees nii, et olin iga hetk valmis oksendama.

Ma ei oska seletada, miks. Jah, surm, nagu sündki, on elu osa. Me elame oma väikekodanlase elu sealhulgas. Kas peaks kartma surma? Kas saab selleks valmis olla?

Kui vahel peab telefon sees olema ka öösel

Oli varajane suvehommik nelja paiku, kui telefon helises padja all. Ma ei tea, miks tookord selle sisse jätsin. See oli võõras number. Juhuslik mööduja oli hetk peale autoavariid sündmuskohal ja helistas kuuldud numbreid sisse toksides.

Panin sussid jalga  ja kihutasin hommikumantlis kohale. Pilt, mis avanes, oli õõvastav. Tundus uskumatu, et sellest autost oli võimalik eluga välja tulla. Aga neljaveoline džiip tõestas oma headust jälle. Ehkki kõige suurem osa, mis tema truult teenitud elu mäletama jäi, oli autorool.

Mees ise oli elus. Eemale vaarunud. Shokiseisundis, verine. Elus. Allaaetud kits mitte. Ma ei hakanud juurdlema, mis ja kuidas. Helistasin kiirabisse. Murdsin käsi ja tõmbasin kolm sigaretti järjest.

Olukorra tõelisus jõudis kohale hetkel, kui mees kanderaamil verekaotusest minestas. Hoidsin kätt minemise ajal. Sosistasin: sa oled tugev. Sa pead vastu. Sa ei saa meid jätta nii.

Mida sa sellest õppisid?

Järgmised kaks nädalat olid mulle väga rasked. Mitte, et olukord oleks  enam kriitiline olnud. Oh ei. See sai kontrolli alla üsna peatselt. Mind ängistas pigem see olukord, mis tõotas justkui kultuseks kujuneda.

Napikas. Nu tõ dajooosh! Hea naine sul, iga päev vaatamas. Kas see sinu pisiplika – nunnu! Külalisi vooris päevast päeva nagu kunagi Lenini kuju juures.

Aga meie?

Nii erinevad emotsioonid. Muidugi viskasin voodipesu ära. Käisin politseis. Kirjutasin seletuskirju. Kasutasin oma abikaasa õiguseid ja sain dokumendid koos rahakoti ja rahaga tagasi. Muidugi lajatati trahv mitme nulliga. Ma olin vihane, tülpinud, heldinud, õnnelik. Oleks tahtnud lajatada märja T-särgiga üle küüru. Kallistada. Kõike seda ühel ja samal hetkel.

Küsisin ühel päeval haiglas, voodiveerel: kas ise saad aru, kuidas sul vedas? Mis siis, kui olekski kõik olnud? Mis siis, kui sa oleksid elu lõpuni halvatuks jäänud? Mis siis, kui sa oleksid veel kellegi peale kitse alla ajanud?

Mis siis kui.

Kas ma kardan surra?

Ei karda. Ma tunnen hirmu selle ees, mis saab nendest, kes minust maha jäävad. Ma  ei tahaks jätta maha lõpetamata asju ja punaseid silmi.

Ma ei tahaks, et inimesed kunagi mu matusel oleksid kurvad ja nutaksid. Ma ei taha, et mind kunagi peaks kirstu panema. Ma tahaksin olla tuhk urnis, mida valatakse tuulde merekaldal. Sellel päeval võiks kõlada mu lemmikmuusika. Kõik võiks olla valge ja helge. Laual parimad road ja puldis minu lemmik DJ. Kokkuvõttes võiks see lõppeda arusaamisega, et me hetked on üürikesed, aga õnne täis, et oli võimalus veeta neid armsate inimestega. Lõppeda lõbusa kräuga. See on minu unistuses minu isiklik hüvastijätt maise eluga.

Ma usun, tõepoolest usun, et kui vähemalt püüda anda endast parim osa igas jumala päevas, on suuremad võimalused elada armastusväärsemat, õnnelikumat elu. Nii enda, kui teiste jaoks. Ja kui peakski see minemise hetk tulema, varem loogilisest, siis oleks see vaid üks muster, mis saatuse käpikusse kootud.  Ei muud.

Teoorias olen ma tugev, vähemalt.

Ma vajan sind elusana palju rohkem

Kas ma olen surmaks valmis? Muidugi mitte, Kõlab ehk egoistlikult, aga mul on veel palju asju vaja ajada ja öelda. Ma ei saa veel minna. Mitte mingil juhul. Samas püüan meeles pidada ja mitte unustada üht: Elu ise tuletab ikka ja jälle meelde, et oleme vaid külalised tema teel. Hetk ja ongi kõik. Tühjus. Vaikus. Sina.

Surmaga leppimine ja seda arvesse võtta on nii raske. Jah, sünnime, sureme. Elame seal vahepeal. Keegi ei kahtle ju oma surelikkuses. Aga kuidas leppida sellega, kui kaob järsku su kõrvalt terve, elujõus inimene? Kui pead matma oma lapse? Mõistus tõrgub seda vastu võtmast. Sellist valu ei peaks keegi ju tundma. Mis sest, et Elul oli järelikult oma plaan.

Meist keegi pole selleks iial kunagi päriselt valmis. Mis erand minagi siin olen?

Jah, ma  tahan olla parem inimene iga päev. Lähedaste, oluliste, kallite jaoks. Enda jaoks veel rohkem. Tahan, et mul ei jääks lõpetamata asju ja ütlemata sõnu. Ehkki jääb, ma tean. Proovin siiski asju järje peal hoida. Armastada, teha, olla. Et ma ise teaks ja sina näeks. Et vähemalt püüan.

Pidulikud sõnad. Palju pragmaatilisem põhjus on see, et vajan sind elusana palju rohkem.

Muidugi on. Olen selles täiesti veendunud. Eelkõige peame sõpruse all silmas platoonilist suhet. Ja just see tekitabki mõnikord tunde, et see pole võimalik. Aga on. Ilma seksuaalse alatoonita sõprus vajab lihtsalt teatud..ee.. eeltingimusi?

Üks minu elurõõmsamatest sõpradest on olnud mees, kellele naised selle tavamõistes ei imponeerinud. Meie tutvus sai alguse juhuslikult, nagu ikka. Koos pimeda usaldusega. Mida teine ei kuritarvitanud.

Koos veetsime ühe värvikama suve mu elus.  Kui saime kokku, muutus isegi tavaline, hall päev meeleolukaks sündmuseks. Just see õige huumor, just see õige vaatenurk – naerad ikka lõpuks, kõht valus. Meie mõtted olid ju alati oma nihkega. Liiga lennukad ja liiga allapoole vööd!

Kui kirg on see, mis ühendab

Ükskord olime puhvetis, kus oli erakordselt halb teenindus. Võtsin märkmiku, kirjutasin. Ettekandja sarkastilise kulmukergituse peale tutvustasin end kui ajakirjanikku, kes teeb lugu Tallinna vanalinna öös. Küsisin sõbralikult valmisolekut selles maailmas seesolijana anda mõned kommentaarid. Ehk mõni markantsem näide sellest, kuidas ka parima teeninduse puhul vahel ei tule jootraha? Sain kiire, vabandava EI. Mis seal ikka. Sellegipoolest ümbritses ülejäänud õhtu meid väga hooliv ja õdus atmosfäär.

Ehkki mu kaheksa sentimeetrisel tikk-kontsaga kingal sai just uksest väljudes kõrini (mille murdumisega vääratas hetkeks ka minu autoriteet), kandsime oma rollid lõpuni välja.  Mu võluv kaaslane muutus kavaleriks, kes galantselt isehakanud ajakirjanikupreili sülle haaras ja õhusuudluse baaridaamile saatis. “Kuidas sa selle mõtte peale tulid?”, tuli küsimus hiljem. Nagu ikka, käigu pealt.

See oli meie suvi.

Ja fantastiline sõprus. Ehkki meid päriselt ei ühendanud seksuaalne tõmme, oli keemia ja sümpaatia üksteise suhtes maksimumkraadidel. Koos selle sillerdava aastaga. Meie vahel polnud kunagi rohkem, kui  õel ja vennal. Jumaldasime üksteist sellest hoolimata.

Jagasime oma veidraid ja kummalisi seikasid, mõistsime alati üksteist poole sõna pealt. Võtsime üksteist sellisena nagu me olime. Ei mõistnud hukka. Olime ikka ja alati üksteise poolt. Isegi siis, kui tegelikult õigus polnud. Võisin istuda ostukorvi, kui jalad olid väsinud ja sõber just seda veiniäädikat otsis õhtuse salati jaoks. See oli nii ok. Tema võis teha mulle kõne öösel kell pool, et arutada, miks Enrique Iglesias peaks seadusega keelatud olema ( vaatenurgad olid erinevad). Ka sel polnud halba ajastust. Vahet polnud, kuidas see näis või tundus. Me saime aru.

Olime täis uljust, enesekindlust, pöörased. Iga päev valmis seiklusteks. Kui leidsin oma tulevase abikaasa, kolisin ära ja algas uus elujärk. Abielu, laps. Meie teed ristuvad täna harva. Südamlikud ja soojad sellevõrra rohkem.

Kas me olime sõbrad? Jah. Kas meie vahel oli midagi? Kahtlemata. Meid ühendas kirg. See oli kirg elu enda vastu.

Kui minevik on see, mis enam haiget ei tee

Olen oma elus mõnel korral elukaaslane olnud ja jaganud koos iseendaga ka aastaid. Ehkki kokkuvõttes otsustasin koti pakkida ja minna, võin öelda, et oman sõpru nende näol täna siiski. See võtab aega. Sellele tulebki anda seda. Kunagi tehtud valikud köidavad mind omal moel siiani. Inimestena.

On lihtsalt see miski, mille puhul tean, et kelleski teises kunagi pole. Seepärast ma kunagi ju ka armusin. Kui hea on vahel sõita teise linna ja minna õhtusöögile sõbraga! Mis sest, et kunagi oli meie vahel midagi muud. Sellest hoolimata, et paarina omavahel suhted käärima läksid. Inimlikul tasandil oskame põhjuseid mõlemad täna mõista. Ja ikka on asjad, mis nii liigutavad. Ikka on liigutused, mille tähendust ma tean. Ikka see lõhn juustes.

Ehk oli see alati olemas? Lihtsalt oli vale aeg ja erinevad eluetapid? Tookord ei osanud seda hinnata. Täna olen õnnelik, et oleme üksteise elus siiski. Kuskil Eestimaa erinevates otsades. Ik-ka-gi.

Valigem jääda Inimesteks

Täiesti kindlalt on mehe ja naise vahel võimalus tõeliseks sõpruseks. Ma ei kahtle selles sekunditki. Võimalused selleks on lihtsalt väga erinevad. Mina kirjutasin kahest. Kuipalju variante tegelikult veel olla võib!Kõik oleme erinevad. Igaühel ise arusaam sellest, oma tee selleni.

Minu jaoks on ühe näitena mehe-naise vahelisest sõprusest see, kui pole seksuaalset pinget. Teisena see, kui seob ühine minevik, mis enam haiget ei tee. Üksteise mõistmine see, mis alati jääb.

Oluline on lõppude lõpuks ikkagi üks. Tähelepanelikkus. Inimlikkus. Austus. Hoolivus. Mõistmine. Ka siis, kui isiklikud, füüsilised, romantilised suhted on muutunud armastusest muuks. Ka siis, kui need just sellisteks muutuvad. Valikuks, mida igaüks saab alati teha.

Kui me valime jääda Inimeseks.

Selle loo kirjutas Ralf Neemlaid. Avaldan tema kirjutise koduleheküljelt www.hagal.ee koos teadmisega, et saan seda jagada tänuväärse publikuga. Head mõtisklemist!

Õhtune rahu. Mõnus vaikus jõe kohal ja minus eneses. Vaatan vee lõputut kulgemist. Suurvesi on taandunud. Nädalakese oli ainuke ühendus tsivilisatsiooniga kanuu. Rex märkab midagi ja jääb tähelepanelikult silmitsema.

Näen vees midagi allavoolu minu suunas liikumas. See on kobras – paistab vaid ninaots ja killuke turja. Rex soovib näidata, kes on siin peremees. Ta lööks järgmine hetk lõuapärad valla ja hakkaks haukuma. Vaikselt panen talle käe turjale ja hoian teda tagasi. Ütlen Rexule, et see kobras elab nagu meiegi selle imelise jõe kaldal ja naudib koos meie ja kogu elava ja olevaga seda imelist maailma.

Vahepeal libiseb kobras minu poole. Ta liigub täielikus vaikuses. Jõudnud minuni, teeb ta vees ringi. Meie pilgud kohtuvad. See vaade on täis uudishimu ja rahu. Kogu tema olemus kiirgab enesekindlust ja teadmist, et midagi halba ei saa temaga juhtuda.

Seal on ka rahulolu uue kogemuse üle, mida ta hetkel tajub. Tunnen kopras lapselikku rõõmu selle maailma üle. Ma tunnen, kui sarnased me selle kopraga oleme –  soovis midagi uut kogeda, selle maailma piire tajuda. Piiber lahkub jättes mind mõtisklema selle maailma väärtuste üle. Meenub lugu viiuldajast.

Washington. Metroojaam ühel külmal jaanuari hommikul 2007. Üks mees mängib viiulil Bachi kuut lugu umbes 45 minutit. Selle aja jooksul läbib seda jaama umbes 2 tuhat inimest, enamus neist läheb tööle.

3 minuti möödudes üks keskealine mees märkab, et keegi muusik mängib. Ta aeglustab sammu, aga siis kiirustab edasi.

4 minutit hiljem:

Viiuldaja saab oma esimese dollari: üks naine viskab selle ta mütsi ja jätkab peatumatult oma teed.

6 minutit hiljem:

Üks noor mees nõjatub seina vastu ja kuulab teda, siis vaatab oma kella ja alustab edasiminekut.

10 minutit hiljem:

3-aastane poiss peatub, aga ema tõmbab teda kiirustades edasi. Laps peatub jälle, et viiuldajat vaadata, aga ema tõmbab teda kõvasti ja laps jätkab kõndimist, pöörates kogu aeg oma pead. See kordub mitu korda teiste lastega. Iga lapsevanem, ilma erandita, sunnib oma lapsi kiiresti edasi minema.

45 minuti pärast:

muusik mängib katkestamatult. Ainult kuus inimest on seisatanud, kuulanud lühikest aega. Umbes 20 inimest andis raha, aga jätkas kõndimist oma endisel sammul. Mees kogus kokku 32 dollarit.

Möödunud on 1 tund:

Ta lõpetab mängimise ja vaikus võtab maad. Mitte keegi ei märka. Keegi ei aplodeeri. Pole mitte mingit reaktsiooni.

Keegi ei teadnud seda, et mängija oli viiuldaja Joshua Bell, üks suurimaid muusikuid maailmas. Ta mängis keerukamaid palu, mis iganes kirjutatud.Viiulil, mis on väärt 3,5 miljonit dollarit.

Kaks päeva varem oli Joshua Belli kontsert Bostoni teatris välja müüdud, koht maksis 100 dollarit.

See on tõsilugu. Joshua Bell mängis inkognito metroojaamas, see oli organiseeritud Washington Post’i poolt osana sotsiaalsest eksperimendist “Märkamine, maitse ja prioriteedid”. Tõusis küsimus: kas me märkame ilu tavalises kohas mitte mingil erilisel kellaajal? Kas me peatume, et seda väärtustada? Kas me tunneme ära andekuse mitteoodatud kontekstis?

Kui meil ei ole aega momendiks, et peatuda ja kuulata ühte maailma parimat muusikut, kes mängib ühte paremat muusikat, mis kunagi on kirjutatud, ühel parimal pillil, mis iganes on valmistatud, siis…

kui palju teisi asju meil märkamata jääb?

Küsin endalt, kas oleksin seda viiuldajat märganud, kas oleksin seda imelist muusikat tajunud? Küsin ka seda, palju ma märkan enda ümber inimesi, nende sära ja sisemist ilu? Seda kingitust minu jaoks, mis peitub igaühes neist. Otsin vastust, palju ma luban endal seda maailma tajuda, tunnetada ja palju ma enese eest lukustan. Soovin teada, palju ma ennast iseenesele avan, palju ma tahan, suudan enesesse vaadata.

Millal ma hakkan otsima tegevusi, et nende varjus enda eest põgeneda.

Oleme ümbritsetud nii erinevate inimestega. On  neid, kes aitavad meis ületada sisemised tõkked ja tasandavad edasiseks teed. On inimesi, kes murravad prauh! ellu sisse, tungides isiklikule territooriumile nagu vallutajad võõralt maalt.

Mõnede olemasolu paneb sulguma  iseendasse, tekitades soovi  ehitada enda ümber kaitserinnakuid ja –kraave. Leidub neidki, kes ajavad meid häälest ära ja kuulavad vaid valesid noote. Ja ka need, kelle jaoks jääme alati tundmatuks võõraks..

Milline neist olen ise, kui kätte jõuab minu kord?

Mina aitan sind!

Kõikide elus leidub neid, kes just sinu juurest lohutust leiavad. Sina, hea inimene, ju aitad? Tead peast, mis tunne on olla kaevupõhjas. Mis tunne on saada selja tagant selga esimene kivi. Mõtled- nüüd on kõik teisiti. Nüüd ma olen tugev. Nüüd oskan aidata!

Aitadki. Täna. Homme. Teinekord.  Tal pole ju kedagi. Tal pole ju midagi. Minul niipalju ikka on. Kuidas saakski teda jätta nii?

Võtad õnnetu pagulase enda ellu. Teed südamesse ruumi, paned halud lõkkesse. Külmetanud kontidele annad sooja, hingele puhud eluvaimu sisse. Armastuse vastu ei saa miski. Ja seda sa annad, sest nii on õige. Tänulikud silmad teevad endalgi meele rõõmsaks. Veelgi rohkem – kui hea on olla hea!

Elu läheb edasi. Sa ei pea ju arvet, mitu pagulast su ellu vahepeal veel juurde on tekkinud. Mitu vahel lahkunud, ilma hüvastijätuta. Südamega antud ununeb alati andmise ajal. Kui oleks arvepidamine, siis teaksid, et neid on palju. Justkui hallid tombud hinges koha sisse võtnud. Nokad avali kui linnupojal sinu sooja ja armastuse järele. Ühel hetkel tunned küll, et hingata on raske aga sa ei tee ruumi südame sisse põgenenud hingede arvelt. Ikka endalt võtad asju maha. Sest mis nüüd mina… Pole ju nii vaja.

Aga vahel peab karjuma täiest kõrist. Selleks, et lõpuks ometi hakata kuulma iseennast.

Valgusfoor ja roheline tuli

Sõitsin eile koju peale tööd. Päev läbi, pea paks. Veel vaja seda ja seda. Kõrvus kumisemas mõtted viimasest vestlusest. Miks teisi aidata on loomulik aga enda pjedestaalile tõstmine justkui häbiväärne tegu?  Miks on lihtne märgata abivajajaid aga peeglist endale otsa vaadates punnita silmi palju tahad, ikka ei näe? Miksmiksmiks.

Jäin foori  taha seisma. Üle ristmiku läks naine koos hundikoeraga. Tema taga tuli noorem tüdruk, kaks väikest nähvitsat  siblimas ja arutult klähvimas. Hüppasid närviliselt ette ja taha ja vahepeale. Siis nägid nad suguvenda. Hundikoer kõndis ees enesekindlalt ja rahulikult. Kuni jäi ristmiku ületades perenaise kõrval istuma.  Sel hetkel hüppas julgem kahest väikesest ettepoole.

Ja siis pööras koer pead ning tegi ühe urina. Ma ei kuulnud seda aga enda sees kuulsin ometigi. Vaatepilt lummas mind täielikult. See polnud haugatus. Sellest hoolimata oli see selgeim eneseväljendusviis. Ühes hundikoera pealiigutuses ja kehahoiakus oli rohkem, kui siiani oma elus näinud olen. Justkui vana tark, kes vaatab noorte õrritamist, rumalust ja hulljulgust pealt niikaua, kuniks astutakse üle nähtamatu piiri.

Selles urinas oli nii palju jõudu, võimu ja elust suuremat olemist, et väikene duo jooksis kiljudes preilile sülle.

Fooris  hakkas põlema roheline tuli. Hakkasin sõitma ja teadsin. Mul pole elus ehk palju kasu olnud teooriast ja raamatutest.

Aga hetk tagasi oli see, millest päriselt õppida.

Kas võtad armastuse vastu?

Kõige rohkem kipume ikka iseend unustama. Armastuse osas peamiselt. Teoorias, jah, oleme tugevad. Aga elus.. Kuna ise viimati seda olid? Hoolitsesid enda eest, täitsid oma kaevu? Olid piisavalt viisakas selleks, et piiri ületanule hoiatuseks uriseda, jättes võimaluse vabatahtlikuks lahkumiseks? Ja kui ikka aru ei saadud, siis hambad sisse, et sina ise kaotsi ei läheks?..

Jah, Armastus on Universumi esimene seadus. Esimesena iseenda vastu. Päris suur väljakutse.

Kas sa julged seda võtta?

Charlie Jones on kunagi öelnud: „ Elus olulisi otsuseid on tegelikult kolm: kellega koos kavatsete oma elu elada, kuidas te kavatsete seda elada ja mille nimel “.

Olen täna kolmkümmend kaks, ehk pole veel hilja need küsimused ette võtta?

Kellega?

Jah, igaühel võiks olla inimene elus, kes oskab hinge sees hõiskavana hoida. Kui romantiline oleks sinisilmse kandlemängijaga päikeseloojangusse joosta! Paraku, igapäevaelus hakkama saamiseks sellest alati ei piisa.

Mulle pole kunagi meeldinud nn ilusad mehed. Ma ei pea lugu ka higistest karvapallidest. Eeldan, et enda eest hoolitsemisega tegeleb iga endast lugupidav inimene niikuinii – ei peaks seda ületähtsustama. See on aus vastus.

“Klassi kõige popimad” mehed tekitavad minus justkui alateadliku signaali, et peaksin olema valmis võitlema nende armastuse eest ja nimel. Ma ei taha seda. Võidelda. Ma tahan, et mees teaks ise, keda tahab. Ja see  Keegi olen mina. Naeruväärne. Aga nii see on.

Tahan olla inimesega, kellega on koos olles tunne, et olen kodus. Kes võtab mu arvamust kuulda, kes märkab ja hoolib. Kel on julgust otsustada ja vastutada. Kes  oleks minu jaoks niipalju autoriteet, et kuulaksin teda edasi, kui ütleb: “Mirjam, su rong läks hetkel teistele rööbastele  267 km/h  aga tahad, näitan ühte võimalust sinu omale lisaks?”

Kes on piisavalt analüütiline ja majanduslikult mõtlev, et suuta taltsutada mu ideede lennukust, kui järjekordselt lahvatab peas uus mõte, mis kohe vajab teostamist. Lapsed, elu, suhted – mu ideedel on alati mastaapsed vormid, mis kokkuvõttena peaksid sihtgruppi mõjutama sama soojalt ja hellalt nagu tukkuva  kiisu käpapai kiiktoolis.

Mis siis.

Ma ei soovi olla inimesega, kes on minuga koos sellegipoolest. Ma vajan enda kõrvale kedagi, kes armastab mind just selle pärast ja kõigest hoolimata.

Kuidas?

Kui suhetest rääkida, siis ei pea ma end tänini nendes eriti õnnestunuks. Jah,  tean kõiki asju, mida ma ei ole. Olen seda süükoormat sügaval sees kandnud sama truult nagu nõuka-ajal lapsena Tähekese märki rinnal. Miks alles kolmekümneselt hakkasin aduma, mida ma olen? Nõrkuste tunnistamine ja tugevuste teadvustamine on head mõlemad. Ainsa erinevusega, et keskendudes viimasele rohkem kui esimesele, kipub elu palju mõnusam olema.

Mulle meeldivad inimesed, lausa armastan neid. See on mu loomupärane olek. Olen tihti mõtisklenud selle üle, kui paljud saavad aru, et eksistentsiaalselt oluline koht õnne valemis peaks olema lausel: ” Tee misiganes vormis oma asja“? Usud, see koht on kohustuslik osa antud võrrandis?

Kasvõi väikese lapse puhul mitu aastat tagasi – kui piinlik oli alguses näpistada tund aega vanni minekuks, et seda….iga vahumulli näol nautida! Hiljem julgesin juba sagedamini aega võtta. Raamatu jaoks, maniküüri tegemiseks, sportimiseks, kirjutamiseks. Selleks, et tunda end kui Inimene, Naine. Mitte majapidajanna, koristaja, abiline!

Vahel on kahju, et mul pole väikest aeda koos murulapi, lillede ja väikeste köögiviljapeenardega. Sealt võiks suvi mind leida, ühest unistuste kohast – päris oma aiast. Koos kõikide liblikate ja kiilidega, näpud mullased, jalad kriimud ja suunurgas lustakas vile. Sellest hoolimata leian tänagi ikka midagi sellist, mis on minu asi – vabal päeval, vabal õhtul. Ja ikka eesmärgiga – nautida, tegeleda sellega, mis köidab, sütitab, innustab.

Kui endaga on tegu küll, on hea hiljem jagada kallimaga, sõbraga. Mitte oodata, näägutada, targutada ja olla mitte rahul sellega, et elu on teiste pärast elamata jäänud. Selle etapi läbisin juba ammu. Praegu olen piisavalt enesekindel, et öelda –  igaüks meist võiks luua eeldusi  eelkõige ise õnnelik olemiseks.

See annab võimaluse olla parem inimene igapäevaelus, lähisuhete kvaliteedist rääkimata.

Mille nimel?

Meid kasvatatakse, koolitatakse, seatakse valmis.  Terve elu õpime, suhestume, tolereerime. Et siis sel hetkel teaks. Kui kõik vajalik – õige suhtumine, õige haridus, õiged sõbrad, õige elukaaslane, õige töö, olemas – saame hakata õnnelikuks, elu nautima!

Kõige imelisem ja parem aeg ei ole homme ega viie aasta pärast. See juhtub just nüüd. Täna. Sinuga. Minuga. Osakem siis näha võimalusi! Eelkõige tervema, õnnelikuma mina jaoks! Et oleks, mida jagada – lastele, perele, kõigele! Elujanust, õnnelikku sind!

Ja ärgem kartkem komistada, kukkuda. Ilma vigadest õppimata ei saa kunagi päriselt edasiminekut olla. Vahel peab selle  eest maksma vaid taskuraha, mõnikord maksame teiste pattude eest, vahel ikka seni, kuni lõpuks selgeks saab. Või siis teises elus.

Aga elama oleme me mõeldud algselt õnnelikuna. Et saaks seda südamest jagada lähedastega meie ümber. Kas pole üllaim eesmärk elada oma elu õnnelik-olemise nimel?

Oh Jumal, olgu see mu ainus soov!

Ülikooli ajal elasin oma poiss-sõbraga tudengielu sõna kõige otsesemas mõttes. Kui oli raha, siis oli pidu, taksod ja lilled. Kui polnud, siis ei olnud. Enamasti polnud. Umbes pärast pooleaastast kooselu oli aeg tutvuda emaga.

Üsna veider näha poissi, kes eelmisel õhtul enne magamaminekut sosistas kõrva riivatusi koos kõige juurdekuuluvaga, muutus nõiaväel väikeseks korralikuks tinasõduriks ema ilmumisel tuppa.

Jah, ema oli sügavalt usklik. Üsna ruttu sain aru, et tema Jumal oli külm ja kuri. Esimene ülekuulamine lõppes kokkuvõttega- ülikoolis- hea seegi ( suitsetamine tuleb kohe maha jätta!), isa…nojah, vähemalt ema tark ja lugupeetud. Maja oli steriilselt puhas. Libistasin käekoti automaatselt sülle, nähes etteheitvat pilku segi läinud linikuserva  pärast koridori lauast möödudes.

Kui  õhtusöök palvusega läbi, oli aeg suunduda magama. Esimene arusaamatus tekkis kohe. Mina ei saanud aru, miks pean magama üksi maja teises otsas. Ema ei mõistnud, kuidas pidasin võimalikuks tema võrratu pojaga ühes voodis uinumisest.

Eks ta ole

Püüdsin aru saada, kes ma siia tulles siis olin. Sõber loengust? Raamatukogutüdruk? Elukaaslane oli samuti kimbatuses. Proovi ise mängida kahte mängu! Minule püüdis selgeks teha, et „las olla“ ja emale: „Muidugi, mamps “. Ma ei mäleta enam üksiasju jagatud vestlusest. Aga mäletan tunnet peale seda. Tundsin end kui kriimu näoga karjaplika, parmupill taskus, kellele oli antud armulik luba piiluda sisse mõisaproua ärklituppa. Läksin vannituppa, panin vee jooksma ja istusin minutid tühja.

Ah siis nii olid selles majas lood.

Mul oli korraks kiusatus muutuda avameelseks ja valgustada täpsemalt meie kooselu patuseid punkte. Aga kuna puudus võimalus efektseks, uksepauguga lahkumiseks, ootasin, kuni kell südatundi näitama hakkas, et pugeda palavalt armastatud poja kaissu.

Hommik tabas mind puhiseva emaga, kes teki pealt kiskus, näol võidukas ilme. Mina, va kõlvatu, olin tabatud! Elukaaslane hajus dushi alla. Jäin üksi enda eksistentsi tõestama. „Kas arvad, et ta sinusuguse endale naiseks võtab? Ära mõtlegi! “.

Abielluda? Ma lihtsalt lootsin, et tuleb tore nädalavahetus.

Meie suhe ei kestnud pärast seda kaua. Ma ei tea, mis nendest kahest saanud on. Ehk on kunagine sõber tänaseks leidnud sulni naise, kes ema taktikepi all pajuvitsana painduda oskab ja igas muuski mõttes väärt partii on?

Täna hakkab automaatselt minus helisema häirekell, kui mehed kutsuvad oma emasid kolmekümneselt emmedeks. Palju jubedam on taipamine, et mõne jaoks on ema ise alateadlikult paigutatud pjedestaalile, kuhu keegi teine iial ei mahu. Kõrvuti mitte kunagi. Sest silmale nähtamatu nabanöör on ikka veel läbi lõikamata.

Õpeta lendama, et teha isegi taeva all üks võrratu tiir!

Vanema ja lapse vahelised suhted on kummalised. Pisikesed tegelased vajavad täielikku pühendumist ja hoolt ja armastust. Ikka selleks, et hiljem oleksid hiljem tiivad, mis kannaksid. Paljud täidavad ka juba täiskasvanute laste puhul oma hinges valitsevat tühjust ja vaakumit niivõrd, et ei suuda iial neist loobuda. On sekkujad, otsustajad, ütlejad – sest küll nemad juba teavad. Tõesti, lapsed jäävad ikka enda jaoks lasteks. Muretsed ja hoolid. Ning tõesti, keeruline on leida õige tasakaal emaarmastuse vahel.

Sel nädalavahetusel on emadepäev. Kas pole kevad kõige ilusam metafoor usust, lootusest ja tundest, et kõik on võimalik? Lähen magama mõttega, et ei soovi, et mu laps oleks kogu mu elu. Et ta veaks südames koormana teadmist, et olen kõigest loobunud tema nimel.  Et tema on minu ainus õnn ja ootus. Ja kogu tänu oma saavutuste eest on ta minule võlgu. Kõlab julmalt. Sellegipoolest on mu sees tunne, et naudime üksteise seltsi mitte ainult nüüd, vaid terve elu.

Ma lasen tütrel vedada sõelaga potti vett, et hiljem olla tunnistajaks hetkel, kus ta mõistab, et tassiga sama tehes on tulemus suurem. Ma lasen tal tülitseda sõbrannaga. Ilma sekkumata, sest tahan näha, kuidas tekib kompromiss. Võib kõlada ülekohtuselt, kui saan sülle solvatud lapse ja ma ei ole tema poolt. Oma südames ju olen alati! Aga ka laps peab aru saama tegude ja tagajärgede omavahelisest seosest. Ta peab saama oma vastused ja õppetunni õppima ise. Kui hea,  kui see saab selgeks vaid teise hammustatud õunast või klambri juuste panemisest!

Ma lasen tal kukkuda. Et ulatada käsi tõusmisel. Olgu päev, milline iganes- selle lõpus ütlen iga jumala kord, et armastan. Et oled kallis, maailma kõige ägedam!

Soovin kasvatada oma tütart nii, et ühel päeval ta lendaks. Tervete tiibadega. Ise.

Sest minu armastus on see.

Eelmisel aastal samal ajal võtsin osa esimest korda spordiüritusest, kus pidin läbima kümme kilomeetrit. Ma polnud elu sees sellist vahemaad jooksnud. Suhteliselt õõnes oli stardijoonel seista. Et siin ma siis olen. Joostes teiste tuhandete seas ei kuulnud ma lepalindude laksutamist, ei imetlenud looduse võlu. Veresoonena otsaees tuksles vaid üks mõte: uiplää, uiplää, pidin ma siia tulema!

Lõpus ahmisin mullakamaral õhku koos sooviga imbuda igaveseks jaheda maa sisse. Seal oli männiokkaid ja putukaid ja umbes triljon nähtamatut bakterit. See ei lugenud miskit. Ma tegin ära. Suutsin ületada iseend.

Tõenäoliselt just sealt selle spordipisiku uuesti külge saingi.

Nüüd!

Sel päeval andsin lubaduse hakata treenima nii, et aasta pärast oleks pilt palju parem. Osalesin mitmel avalikul jooksul, käisin ujumas, õhtuti treenimas. Vaimusilmas nägin end baleriini sammul tantsisklemas läbi järgmise aasta distantsi. Nagu ikka, ei suutnud ka elu enda kutsest tantsule loobuda. Aga mulle meeldis kõik. Vaatasin peeglist ja olin kindel, et halvemaks minna pole enam kunagi võimalik.

Üleeile oli aeg proovitu joonele panna.  Vaatasin, kuidas väikesed poisid must lendleva sammuga mööda tuhisesid. Üks-üks-kaks, üks-üks-kaks lugevas rütmis ilmus seljatagant elu kuldses sügises proua, et kaduda samas vibratsioonis. Ma lihtsalt ei suutnud uskuda toimuvat. Olin eelmise korraga võrreldes mitmeid kordi paremas vormis.

Ja üleüldse, kust see tuli: üks-üks-kaks?

…Või siis mitte

Vaieldamatult olid seekordseks jooksuks eeldused paremad. Esimesel korral polnud mul ju midagi. Käis pauk, jooksin. Ei osanud isegi hinnata, kas aeg oli halb või hea. Igaks juhuks tellisin õe kahe tunni pärast järgi. Arvestasin, et  kui joosta ei jaksagi, siis läbi vantsida olen raja selle ajaga ikka jõudnud. Kui mõnus oli helistada pea tund aega varem!

Tõesti, peale seda hakkasin peaaegu üle kümne aasta uuesti tegelema spordiga. Aga ma ei teinud seda kindla järjepidevusega. Olümpiaks valmistumine polnud minu prioriteet. Ikka mõnuga! Ja tegingi. Muidugi, ujumine ja jõusaal olid sõbrad. Käisin seal hommikuti, näpistasin lõunast. Sest mulle meeldis. Ikka  ja jälle lähtusin deviisist – tunde järgi. Ja see oli sõltuvust tekitavalt hea!

Eile koju jõudes taipasin. Olin nii keskendunud tulemuse parandamisele, et lippasin end lukku. On ikka piinlik näha end  finišijoone ületanuna kui väljasülitatud kirsikivi! Näost lapiline ja jälle värisevi jalgadel, otsimas esimest inimtühjemat meetrit. Veel suurem häbi mõista, et aeg polnud mitte parem, isegi mitte samaväärne. Oli hoopis oluliselt halvem.

Ma ei olnud esimesel korral valmistunud füüsiliselt. Aga mu vaim polnud nõus alistuma. Seekord oli sportlik vorm märksa parem aga ootused peas liiga ettevalmistatud. Ma jooksin kinni.

Homsest on kõik teisiti!

Kui paljud meist on teinud otsuseid: minu uus elu algab täna! Hiljemalt homseks on kõik juba ümber korraldatud! Minu elu, suhted, toitumine, töö. Alati see vale polegi, vahel lausa hädavajalik. Aga kui olla liiga tormakas, võivad püstitatud eesmärgid jääda saavutamata just liigse ambitsioonikuse pärast. Või suure hooga koos pesuveega ka laps uksest välja visatud.

Teinekord ei pea kõik täiesti kardinaalselt muutuma. Nüüd ja praegu. Piisab esimesest väikestest sammudest. Tõelised ja kestvad muutused tekivad kõige peamiselt järjepidevusest,  ei muust. Võiks osata märgata ja tunda head meelt ka neist astumistest! Ja etteheitmise asemel (miks nii vähe), osata tunda rõõmu ja uhkust (selle üle, mis juba on). Eelkõige iseenda üle.

Vaadates pelgalt aasta tagasi iseennast, mõistan, millise seitsmepenikoorma sammu olen iseendas juba praegu edasi astunud. Olen endiselt siiski veel liiga kärsitu, kannatamatu. Unustan ikka ning jälle, et redeli viiendale astmele pole alati mõttekas esimesena proovima astuma hakata. Ka siis, kui on selge usk, et tühja sest viiendastki – võiksin kogu krempli ühe hooga ületada!

Ma õpin. Astuma esimesele pulgale kõigepealt.

Õhtul koos rammestusega läbi voodi  ja une vajudes olin kui õnnelik väike lurjus, kes kõige viimasena iseenda üle kavaldas. Peas virvendas helevalge mõte: nüüd tean, nüüd ma oskan!

Oskan ma jee…Teen seda..lippamist..vist..veel.

Mäletan  õhtut, kui saabusin J.F. Kennedy lennujaama New Yorgis. Olin tulnud esimeselt kursuselt Tartu Ülikoolist. Mind võttis vastu sõber keskkooli viimaselt aastalt. Jalutasime Viiendal Avenüül ja minu jaoks oli tunne, et kolm numbrit väiksem suusamüts oli peast kadunud. Kõik oli nii suur. Nii palju. Ma ei tundnud oma sõpra teab mis palju aga teadsin üht. Et tema peale saab kindel olla.

Läksin külla kaheks nädalaks ja jäin rohkemaks kui aasta.

Kas sa tead, kui imeline mees sa oled?

Kaaslane hoidis mind kui printsessi herneteral. Ma ju nägin, kuidas sõbrad seljataga võtsid. Sai nüüd konksu taha! Mis tsikil viga! Lillegi ei pea liigutama. Mis ta nimi oligi?

Ta oli sõpradele tore semu ja kaaslane. Isiklikus plaanis? Liiga kinnine, liiga ise. Vähesed said ligidale. Isegi parim sõber ei võtnud õigust manitsemiseks või aasimiseks suhete, naiste osas. Mitte kunagi. Olid teemad, mis olid isiklikud, enda omad ja kõik. Ning nendest ei räägitud. Tema teod ütlesid alati sõna enda eest ise. Seekord olin see mina.

Ning napisõnaline vastus küsimustele oli JA.

Sest sa austasid mind

Elus suurematest joovastustest olid hetked, mil mu kaaslane kuulus päriselt mulle. Ööd ja tema ise. Need räägitud lood. Olin kui suurte silmadega plika klassi ekskursiooni lõkkeõhtul, kui ta rääkis oma elust. Ilusad olid hetked, kui sain ta südamest naeru välja meelitada. Ütles ikka, et kõige rohkem meeldib just minu oskus mitte millestki niipalju rõõmu tunda. Oma sünnipäeval pole ma elus saanud nii hoolikalt valitud lilli ja külalisi. Tundsin ise vaid mõnda ehk. Aga ei tuldudki minu pärast. Nad tulid lugupidamisest tema vastu.

Ta ise poetas sünnipäeva hommikul mu padjale vaikides Victoria`s Secretist ostetud pesu udupeenes karbis. Kõik oli täpselt õige. Siidist pehme must. Maailmaäge lõige. Ja miljoni dollari tunne. Ehh, sa lihtsalt oskasid!

Tookord ma ei taibanud päriselt, mis see kõik tähendas. Hommikuti ärgates kallistasin ja ütlesin küll, et oled hea, aga. Ma ei taibanud paljut. Ei osanud võtta pihku käsi hetkel, kui nägin, et oli halb päev ja kogu ülejäänud planeedil hindeks null. Et öelda, et parim sellest on, kõigest hoolimata, alati üks. Tema. Ise. Minu jaoks.

Ta oli vähestest, kelle puhul sain aru, miks mõned mehed ei vaja naist koristamiseks, kasimiseks. Mõni vajab naist enda kõrvale selleks, et ise hoida ja armastada. Meie kooselu ajal oli ta rohkem kui kolmkümmend. Ta oli hea, oli Mees.

Ja mina veidi rohkem kui kaheksateist.

Nüüd olen ju targem?

Mõned pikad aastad tagasi kohtusime. Ta oli ikka seesama. Lihtne ja soe. Peale mind ei tulnudki enam kedagi. Ta oli ikka üksi. Tervitas, et üle anda igavik tagasi mahajäänud asjad ja toona ilmutamata pildid. Ütles, et aastad tulevad mulle vaid kasuks. Kallistas ja läkski. Aeglaselt ja sirgelt.

Autosse istudes tuli raadiost tuttav laul. Meenus üks reede õhtu, kui teised läksid välja aga meie olime voodis, timmisime rummi ja kuulasime Dire Straitsi. Meenus viimane õhtu New Yorgi ühes kaksiktorni baaris saja seitsmendal korrusel. Meenus kõik see, mis meie vahel oli. Südame alt käis läbi jõnks.

Sa armastasid mind. Tookord. Väga.

Austan  ja armastan ja teisiti ma ei oska

Just oma Ameerika-ajast kinnistus minu elukestev armastus raamatute vastu Barne`s & Noble raamatupoodides. Kuidas nautisin neid kohvilõhnu täis riiuleid! Veetsin seal sama pikki tunde kui Virgin´s muusikapoodides. Eestisse naastes oli üks kott täis mu plaate ja raamatuid. Need olid minu jaoks kulla hinnaga, mida sinna jätta ei söandanud. Oma suhte jätsin ju ometigi..

Olen täna suuremaks saanud. Ma ei suutnud tookord hinnata seda, mis oli. Ei näinud, kuidas tegin haiget.Tänu õppetunnile oskan praegu ehk sellevõrra rohkem austada meest, kes peab naisest lugu? Ka siis, kui eelduseks on mitte midagi.

Mees saab tõeliseks Meheks eelkõige armastuses oma naise vastu. Läbi tarkuse, läbi tugevuse ja õrnuse. Nii nagu naine isegi. Läbi oskuse olla hommikul teele saatja, õhtune tervitaja. Läbi oskuse kutsuda jalutama. Oskusest näha südamega ja vastata tunnete keeles. Olla hellalt kõrval, et siis vaikides vajalikud asjad ära ajada. Nii sünnib armastus, mis kuulub vaid kahele ja kuhu kellelgil muul pole asja.

Vahel vaatan ikka “Hobulausujat”. Mu hinge ei mata filmis mööduvad ilusad maastikuvaated. Matab vaid vastupandamatu Robert Redford, kui näen temas sind, Mees.

Loodan, et ühel päeval on mul uuesti võimalus. Olla kellegi kõrval, seekord Naisena. Et näidata nii nagu mulle kunagi näidati. Rohkem tegude kui sõnadega.

Et austan ning armastan. Ja teisiti ma ei oska.

Ma ei tea, kas kõik lapsed käisid väikesena kooli väljasõitudel aga eeldan, et enamus. Mulle meenuvad siiani kotis liisunud suitsuvorsti võileivad, mida ahnelt pugida bussi jõudes. Liiga kuum morss. Ruttu Sinna-et saaks jõuda Sinna-tunne.

Mina tahtsin lonkida! Vahel pikutada ja vaadata, kuidas konnad hüppavad. Või jalgupidi vees solgerdada ja kive otsida. Üksi või pinginaabriga kahekesi. Aga ei. Kähku-kähku! Vaatame seda! Kõik koos! Ja ikka juhtus just minu selja taha kamba kõige mõttetuma pläraga jõmm. Kuidas oli tahtmine välja tirida see “Turbo” näts nende kollaste hammaste vahelt! Et siis kindla pöidlaliigutusega tüübi otsaette kinnitada.

Ma ei teinud seda.

Vantsisin kaasa ja vihkasin iga minutit sellest. Miks puhkamine ei võiks olla lihtsalt mõnus?

Sa oled matkasell või mitte

Jah, vanemaks saades oli selge, et kõige ägedamad tegelased koondusid ekskursioonile minnes bussi tagumistele istmetele. Oli vägev, alati. Aga siis polnud ka sihtpunkt ise eesmärk number üks. Kui on hea seltskond, ei saa miski nurjuda. Ka kohale jõudmine polnud kõige tähtsam. Palju olulisem oli olla teel. Õige inimene kõrvalistmel, need jalutuskäigul varastatud musid. Kohmetu, higine käsi kramplikult kinni hoidvas peos. Ning akna peale joonistatud südamed.

Tolm tungis sisse avatud bussiaknast. Ja puberteet ärevusest põksuvaga südamega tegi tõkkadi-tõk.

Lapsena oli põnev õhtuti telgis istuda ja lugusid rääkida. Aga nüüd, täiskasvanuna, pole heinapepred juustes, siirupitee katelokis ja säästest ärapuretud põsed enam minu ampluaa. No lihtsalt ei ole! Jah, sõjaolukorras ma jääksin ellu. Ei kahtlegi selles. Aga täna pole põhjust tõestada oma ellujäämisvõimet. Miks on raske mõista, et nii nagu mõned naudivad täiskuud rabas, ainsaks katteks magamiskott ning üle näo tõmmatud sääsevõrk, siis osad seda ei tee?

Muinasjutumets ja minu asi

Olen teatud reservatsiooniga suhtunud kõigisse neisse nii populaarsetesse jooga- ja mediteerimiskursustesse.  Soov olla karjaliige pole minus veel tärganud (tegelen sellega, ausõna). Olen siit ja sealt jälle uusi näpunäiteid saanud. Proovinud ühte ning teist. Seda oma pole leidnud. Olgugi, et otsisin just seepärast edasi, et sügaval sisimas teadsin – peab olema! Kuskil, ometigi. Ka minu jaoks.

Juba mõnda aega oma elust olen veetnud pisteliselt Ralfi juures käimisega. Ta on ravitseja. Elab, nagu muinasjutus, paksu metsa sees. Läbitavat teed sinna minemiseks alati pole. Näiteks suure sula ajal, kui ainsaks liikumisvahendiks on kanuu. Või talvel, kui lumi on kõhuni.

Nii nagu mina, jõuavad teisedki alati kohale.

Ralfi puhul olen jätnud kõik eelarvamused ravitsejatest ja kirgastunutest. Usaldasin isiklikku soovitajat, kohtumisel juba kõhutunnet. See oli õige, sellest piisas. Otsustasin – seekord ma ei kahtle, ei argumenteeri. Ei istu, käed ristamisi ja iroonia suunurgas. Lihtsalt teen. Nii nagu ta ütleb. Kehaliste ja vaimsete harjutuste osas. Just nii ja mitte teisiti. Ma ei taha hiljem mõelda, et jätsin midagi tegemata, panustasin poolikult. Tahan jõuda ise oma tõeni. Ja saada aru, kas see töötab.

Siiani olen ülesandeid teinud iseseisvalt. Harjutusi teha pole veel lihtne. Mõni keha ei käi lihtsalt loomupäraselt kokku ja lahku nagu liigendnuga. Minu oma näiteks. Sellest hoolimata ületasin end ja osalesin kolmapäeval esimest korda grupis võimlemisel. See oli suur samm. Meeldis, et see mulle meeldis. Süsteemsust, distsipliini ja järjepidavust suuta hoida on jätkuvalt palju suurem väljakutse. Aga harjutan hoolega. Praegu olen igatahes rõõmsalt reel.

Käin ka niisama mõnikord külas. Et arutada maailmaasju. Olen väga õnnelik. Selle eest, et ma ei lakanud otsimast. Selle eest, et ma leidsin. Päris minu inimese, oma asja. Harjutused ja kindlad sammud edasiseks. Ikkagi lõpuks leidsin! Täna mu hing ei helise, vaid hõiskab!

Mille järgi ma seda juba praegu mõistan? Aga selle järgi, et iga kord lahkudes tunnen end nagu Arno „Kevade“ filmist, koos sooviga kallistada esimest tugevat tamme. Ma ei sõida koju, ma lendan.

Tean, et nii mõnigi minu tuttavatest ei mõistaks seda kunagi.

Et igaüks leiaks oma

Olgu, et ma ei naudi loodusega üheks saamist ööpäevaringselt, olen leidnud oma viisi sellega suhtlemiseks. Parajas doosis. Mulle väga meeldib seal olla, ausalt. Samamoodi meeldib mulle kuum vann ja puhtad linad, koos hommikuse värske kohviga. Armastuse viisi ja suhte loodusega võiks igaüks  valida endale sobivas vormis ja mahus.

Koduski on hetkel matkamine päevakorras. Päevaste retkede vastu pole mul midagi, teen seda rõõmuga. Helena on hakanud varakult  selleks valmistuma. Eile õhtul leidsin ta, taskulamp kaenlas ja suu paokil nagu ahvenapojal, tukkumas keset tuba oma Lepatriinu telgis. Tõstsin oma väikese täisvarustuses kämpija, kõrsikute seast ja vilega kaelas, voodisse. Hetkel on telkimise – vaimustus. Mis seal ikka.

Igaüks teab, mis on just tema viis end hästi tundmiseks, olemiseks. Kellele meeldib paun selga visata ja nädalaks kaduda. Mõni istub tsikli selga, et iga kilomeetriga tunda elu ja adrenaliini veresoontes. Midaiganes, vahet pole.

Mõte võiks olla alati üks. Mitte käskimises, mitte rammimises ” sest kõik teevad nii”.  Vaid võimaluses lasta käia, leida ja olla. Et otsida, leida, olla ka ise.

Õnnelik.

Mu ema on kogu elu olnud väga ilus naine. Praegugi ei lahku ta kodunt iial ilma sätitud soengu ja värske maniküürita.Vahel vaatan tema nooruspilte. Nii hoolitsetud, nii ilus, nii tark!

Koos oma õega olid nad tõesti rajooni kaunimad õied. Peale pulmi isaga sündis üheksa kuud hiljem vend. Ja samal aastal detsembris meie, kaksikud tütred.

Palju veel?

Ma ei tea siiamaani ühtegi omavanust last, kes väikesena niipalju tööd pidid tegema, kui meie. Peaaegu mitte kunagi polnud vaba nädalavahetust.Oli kas külvamine, harvendamine, väetamine, kõplamine, rohimine, üles võtmine, ladustamine, sorteerimine. Kuni saabus kevad ja kõik algas otsast peale. Läbi erinevate aastate olid kapsapõllud, poolsuhkrupeedipõllud, peedipõllud, porgandipõllud ja kartulipõllud. Mitte loetud peenrad, mida nädalavahetusel mõnuga kõpitseda. Need olid põllud.

Klassikaaslased käisid aiamaal herneid söömas ja nurisesid, et peavad viiemeetrise vao puhtaks rohima. Meie vaod olid nii pikad, et sõna otseses mõttes lõppu ei näinud. Kui sugulased jäid tuppa kõhuvalu tõttu, seisime meie ikka vagudereas nagu oreliviled.

Tookord ei saanud meist keegi aru ühest: miks niipalju tööd tegema peame? Kui teised käisid niisama poes ja ostsid asju, siis meie praktiliselt mitte kunagi. Pidime kõik ise välja teenima: riided, pinalid, väljasõidud ja mänguasjad. Hinges pakitses alalõpmata vaid üks.

Miks meie tehtust kunagi ei piisa?

Miks sa mehele ei lähe?

Nii nagu ma pole elu sees näinud ema isegi shvipsis olekus, ei ole peale isa tema kõrval teist meest olnudki. Mõnedki korrad juurdlesime, miks tal polnud kedagi. Tahtjaid ju oli. Kolhoosi esimees ja meie naaber, tardus iga jumala kord, kui nägi ema tikk-kontsadel tippimas. Hakkasime alati naerma, sest oli nii naljakas. See viis, kuidas suur mees kohmetuks karuks muutus. Ehkki teietamisest ja assortii karpidest, koos kirjude nelkidega asi kunagi kaugemale ei jõudnud. Me saime aru.

Ta jumaldas meie ema.

Aga ema oli uhke. Põhjuseid, miks mitte kedagi enam oma ellu lasta, teadis kõige rohkem tema ise. Harva öösiti kuulsime, kuidas ta üksi oma toas nuttis. Siis istusime õega voodipervel, käest kinni. Ja nutsime salaja ka. Mõtlesime, et tegime ta jälle õnnetuks voodi peal hüppamisega. Hommikul katsime laua ja panime sinna joonistatud kaardid, kus lubasime edaspidi rohkem sõna kuulata ja olla paremad lapsed.

Me ei tahtnud endale niivõrd uut isa. Soovisime, et ema oleks õnnelik.

Nüüd ehk tean

Emal polnud kerge meid üksi kasvatada. Kõike tuli ju korrutada kolmega: väljasõite, riideid, puberteeti. Ilus ja puhas kodu, kiituskirjadele õppivad lapsed – see oli hind, mida ta maksis oma naise-elu elamise arvelt.

Toona ma ei saanud aru. Minu suhted temaga olid väga keerulised. Ei mõistnud, miks peab kogu aeg valmis olema kõige halvemaks? Miks kahtled, et ma võin ja oskan? Miks ei tohtinud kunagi kõvasti unistada, sest see oli aja raiskamine? Miks iga lootusrikas mõte kohe maha tambitud sai?

Elu seisneb valikutes. Võimes ellu jääda. Oskusest rõõmu tunda ja seda jagada. Alati pole miinimumprogramm tunnustamise ja helluse osas elus edasiviiv jõud. Vahel on see ainus viis toimetulemiseks reaalse eluga.

Kas ema südant tunned sa?

Väikesena soovisin vastata ema ootustele, et ta oleks rahul. Protest kõikide käskude ja keeldude vastu, mitte nõus olemine võimaliku halva suhtes, murdis sisse hiljem. Mõistan alles täiskasvanuna, mida on tema soovinud meile kogu elu. Et me saaks hakkama, suudaksime ise hakata elama, olla õnnelikud. Ema lihtsalt pidi kolm korda kiiremini sõitma, et paigal seista, kui meid üksi kasvatas.

See, mis ema jaoks olid iseenesestmõistetav-isikliku elu ohverdamine meie, laste jaoks, on minu jaoks õppetund, millest õppida. Helena on vanaema jaoks helluse ja armastuse maa, mis kunagi otsa ei lõppe. Kui hea on näha oma ema südamest naermas!

Nüüd mõistan. Ka minu elu pole ammu enam must-valges kontrastis. Sinna on lisandunud väga palju erinevaid toone. Tean nüüd, et lõputud peedivaod polnud selleks, et proovile panna inimvõimete piire. Oli vaid ühe väikese naise unistus paremasse homsesse. Ilusamasse algusesse. Et lastel oleks ühel päeval parem koht Elu stardijoonel.

Ma pole seda kaua öelnud. Liigagi kaua ehk.

Et ma armastan sind, ema.

Mäletan hästi seda hommikut, kui jooksin bussi peale nr 32 A, et jõuda eksamile. Nagu filmis, jäi täpselt meeter uksest puudu. Et näha neid silmade ees sulgemas. Aga pidin ju viieteistkümne minuti pärast istuma laua taga, pastakas püsti!

Ja siis peatus kõrval auto. Ka nagu filmis. Seesolev mees naeris südamest. Ütles, et nii kiiresti jooksval tüdrukul peab olema kuhugi rutt. Mul ju oligi. Tema kutsus lahkelt autosse ja mina istusin. Sel hetkel ma ei mõelnud.

Mul oli kiire.

Kui lõpust sai algus

„Retributsioon on karistus, mille eesmärgiks on kättemaks, tasu“, kirjutasin päevi hiljem loengus kaustikusse. Kui ruttu sai see praktikas ka omal nahal tuntud.. Samal hommikul eksamile äraviskajast sai hiljem hoolitsev lõunasöögile kutsuja. Vahel kooli viijast/toojast sain esimese hoiatussignaali peale tavalist reedeõhtut, kui ta mind pool kolm hommikul koduukse ees ootas. Vaiksed ähvardused ja sinikad muljutud käel olid piisavaks märgiks, et ellu sisse sadanud suhtlemine lõpetada.

Paari nädala pärast sain sõbraliku kõne selleltsamalt, kellega arvasin kõik ühel pool olevat. Et meil oli toredaid hetki, kas ei võiks seda lõppu tähistada ühe ilusa õhtuga? Mõtlesin, miks mitte. Milline naiivsus! Tookord ma lihtsalt ei osanud arvatagi.

Et see polnud lõpp, see oli õudusunenäo algus.

Kas pead ennast mingiks kuningannaks või?

Meie idülliline õhtu algas linna lähistel, inimtühjas, looduskaunis kohas. See lõppes traumapunktis. Põlvest tõmmati vesi välja, tuvastati tugev peapõrutus, fikseeriti kägistamisjäljed kõri piirkonnas ja parema kõrva kuulmekile rebestus. Silmad olid kinni paistetanud. Hiljem, kodus dushi all olles, tundsin vaid ühte.

Et kõik ilus, mis siiani üldse oli olnud, jooksis sealsamas veritseva veena äraveetorust alla.

Retributsioon sai tõeks. Sa said mu kätte.

Õeke, armas

Kõik selle inimesega seonduv kestis mõnda aega. Lõpuks istusin ainult toas, ei julgenud kuskil käia. Ma ei arvanud enam ei endast, ega elust mitte midagi. Süüdistasin ja olin nõus, et ise kõik selle tekitasin.

Lasin õel end paar kuud hiljem terapeudi juurde lohistada. Tema nägi ja teadis ainukesena. Olin esimesel korral lihtsalt kalapilguga toolil istuja. Polnud dramaatilisi pisaraid. Polnud midagi. Oli ükskõik. Terapeut püüdis aru saada, kui raske mul siis on? Kas nii raske, kui selle tooli su õla peale panen? Aga kui veel selle? Jah, füüsiline raskus on ühel hetkel liialt koormav, et seda taluda. Ning läbi lahti-, äralükkamise peaks tulema  arusaamine, et seda ka suhetes rakendama hakata. Aga mina? Olin hetk hiljem põrandal kui laiali laotatud meritäht.

Ei võidelnud vastu. Ma vandusin alla.

Kulus kaua, enne kui hakkasin tundma sellist asja nagu rõõmu. Üldse selle sõnaga seonduvast. Ma ei kirjutanud avaldusi, ei rääkinud vennale. Teadsin, mis siis juhtuma hakkab. Ma ei soovinud kogu ülejäänud elu üle õla tagasi vaatama jääda. Samuti mitte veripulma, kättemaksu. Tahtsin, et see saaks lihtsalt läbi. Tõepoolest hakkasin tahtma. Kolisin ära, vahetasin telefoninumbri, ei käinud koolis kolm kuud. Tegin nii mõndagi veel.

Armas Aki, aitäh. Kokkukorjatud raha eest. Selle eest, et sa ei rääkinud. Et minuga kuni ukseni kaasas olid.

Ma poleks tol hetkel iial üksi kohale jõudnud.

Peab hakkama tegutsema!

Täna on sellest möödas väga pikad aastad. Ma pole unustanud. Ometi pole kibestumust. Ei vihka samamoodi. Lihtsalt meeldivad täna väga, väga vähesed mehed.

Vägivald on see, mis annab võimu. Teise üle. Kui ei suuda muul moel end maksma panna, siis rusikahoop kõhtu (eriti peenelt arvestatult, et jälgi ei jääks), mõjub ruttu ja kiiresti. Nii „provotseerijale“  kui ka üldise korra kehtestamiseks.

Vägivald ei ole normaalne elu osa. Sellega ei tohi leppida, sel lasta end alla neelata! Osakem hoida end eemal katkistest inimestest. Niisamuti märgata neid, kes seda ise juba ammu märgata ei oska!

Appi tõttamine eeldab vastutuse võtmist edasise osas samamoodi. Vägivallas olijal ei piisa taipamisest, et ta on kui lind, kelle mõlemad tiivad on kolmest kohast murtud, hing lehmaketiga katki taotud. Ja et see polnud tema süü ja valik.

Ta peab hakkama tegutsema.

Poriste saabastega (mu ellu) sisse ei tulda

Edasised esimesed sammud on olulised, rasked. Ja seal peab olema keegi, kes abivajaja kätt hoiab. Seekord armastusega. Appi tõttaja ei tohi vastuvõtnuna otsust aidata enam poole tee peal ümber mõelda..sest sellisel juhul on ta vägivallatsejast veel hullem. Taaskord hüljatule on tagasiminek lihtne. Sõnniku sees elamine pole hea. Aga seda ta vähemalt teab, oskab. Ta ei tea hoopis, ei oska alguses, kuidas hakata elama elu päikese all. Sina näitasid korraks.. ja kadusid.

Elu on niipalju elamist väärt. Väärastunud mõttemaailmaga inimesi on selles niikuinii. Ümbritsemine nendega, kes võiksid sinna värve lisada, mitte maha võtta, on meie sünnipärane õigus. Lapsena öeldi ikka, et poriste saabastega tuppa ei tulda.

Miks siis hinge äratallujatele seda ei ütle? Iseenda, lähedaste puhul?

Et ei lase enam.Tulla nende poriste saabastega.

Täna panen sahvri menüüsse üles väga numpsiku asja. See viib sind leheküljele, mis lõpuks sai teoks.

Harmoonia sfäär on koht, kus igaüks saab hakata looma ja jälgima oma isiklikku armastuse ja harmoonia sfääri. Keegi ei küsi raha, midagi ei pea sheerima. Läbi sahvri saad nüüd endale isikliku treeneri ja päeviku samamoodi. Väga praktiline, lihtne. Äge.

Naljaga pooleks võiks öelda, et see on mõeldud eelkõige skeptikutele.

Ise olen mõnda aega tegelenud energia- ja harmooniaharjutustega. Alguses vaid hommikuti, nüüd ka õhtuti. Kriitiline, nagu ma olen, suhtusin esmalt üritusse ikka ettevaatlikkusega. Aga meeldis mõte, et sain neid kodus teha (eriti mõnus on mere ääres, õhtuti). Ilma, et oleksin pidanud kuskile nimega kursusele registreerima, kalendris eraldi aega planeerima.

Nüüdseks olen harjutuste jaoks ruumi oma päevakavas teinud siiski – igal hommikul ja õhtul. Keskmiselt viisteist minutit.Umbes nädala jagu olen iga vaba lõuna päikese kätte lipsanud, niikuinii.

Miks ma sellest kirjutan?

Arvan, et minusuguseid inimesi on täna rohkem kui üks. Neid, kes on valmis astuma esimesi samme enese leidmise rajale. Aga ei tea veel täpselt, kuidas ja kust alustada. On avatud meelega, nõus proovima, sellegipoolest.

Neid, kes on taibanud, et elu pole ainult mõistus, ratsionaalsus ja planeerimine. Et see on järjest rohkem armastusele põhinev südametarkus.

Need harjutused töötavad.

Kui keegi oleks püüdnud mulle rääkinud Harmoonia sfääri taolisest asjast pool aastat tagasi, oleksin pidanud teda esimese hooga hea huumorisoonega inimeseks. Kel on palju aega. Olen terve elu uskunud vaid neid asju, mida saan ise katsuda, järele proovida. Selgi korral otsustasin lihtsalt tegema hakata.

Nüüd tean, et armastuse ja harmoonia loomine endas on kõike muud kui teooria. Pole midagi müstilist. On vaid harjutused, mida teha. Kõigis asjades ei olegi esmapilgul loogikat, usutavust ja omavahelist seost. Olemas on need igal juhul.

Harjutused hoiavad keha virgemana. Meditatsioonis näen täna võluvõtit sisemiste ressurside juurde. Millest varem aimugi polnud. Taha vaadates meenuvad õppetunnid. Ette vaadates näen võimalusi. Nii on.

Ma ei paku välja tuliuut pesumasinat sellele, kes kakskümmend üks päeva harjutusi järjest teha suudab. Ma ei pea mingeid loosungeid välja hüüdma. Igaüks tehku või ärgu tehku. Tegijatele soovituseks vaid üks: järjepidevus ja distsipliin on kõige alus. Muud midagi.

Ise suudan tänu harjutustele rohkem luua ja hoida iseendas rõõmuhetki. Hing on rahulikum, sisemise tõrksa taltsutamine võimalik. Süda rõõmsam, olemine üha stabiilsemalt mõnus. Järjest rohkem meeldib kehale tervislik, puhas toit. Ilma mingi meeldetuletuse või sunnita. Arenguruumi on muidugi tohutult. Ikkagi. Seal, kus lõppeb asfalt, seal ei lõppe tee. Ma tõepoolest tervitan iga hommikut. Märkan rohkem. Olen rohkem.

Armastan.

Suvi on käes. Eestimaa naeratab, hõiskab ja õitseb. Kui ilus on siin elada! Mul on südamest hea meel, et saan täna üles panna viite teeotsale, mida mööda olen ise käimist alustanud. See pole minult midagi võtnud. Aga tohutult juurde andnud küll. Ma jagan seda sinuga suurima rõõmuga.

Harmoonia sfäär, tere tulemast!

Kui ühte väikesesse tuppa koondada grupp täiesti võõraid naisi, siis naastes ruumi viieteistkümne minuti pärast, ootab ees üldjuhul sädistamine ja rõõmus melu. On vahetatud esimesed nipid kulinaarias, saadud kontaktid linna parima juuksuri juurde ja antud hinnangud viimase aja kollastele uudistele. Midagi pole parata- naised on oma ürgolemuselt loojad, jagajad, kogujad. Tulekerad.

Teeme ka midagi?

Meestel käib integreerumine omavahel märksa aeglasemalt. Üsna tõenäoliselt on ühte ruumi koondatud grupp võõraid mehi möödunud veerandtunni pärast samas asendis grupp võõraid mehi. Minutitega ei tee siin midagi. Kui keegi agaram just mingit tegevust (kus soovitavalt võistlusmoment sees), välja ei paku.

Nad ei usalda. Tüüp paremal käel tahab niikuinii nahka üle kõrvade tõmmata. Ja see seal, heleroosa särgiga, on üldse mingi kahtlane sell. On vaja midagi teha, aru saamaks, kes on kes. Isegi tutvused algavad välja teenimisega. Vene keeles on tabav sõna- panjaatie. Kui see on elust ja asjade ajamisest ühesugune, võib edasi minna. Mehed jagavad isiklikku territooriumi väga vähestega – seegi on aegade hämarusest sisse kodeeritud.

Leia ühine nimetaja

Naised peavad saama väljendada oma emotsioone. Armastada, olla, tantsida ja lennelda. Mehed saavad enamjaolt sõpradeks läbi tegude, läbi ühiselt läbitud (võidu)kogemuse. Nii on see alati olnud. Ehkki rollid on hägustunud ning enam mitte nii stereotüüpsed, siis üldjoontes kehtib ikkagi kirjapandu ka täna. Lihtsalt kaasaegsemal moel meie kahekümne esimesel sajandil.

Loeme raamatuid meeste ja naiste erinevustest ja püüame suhestuda, mõista vastaspoolt. Ometi on meil kõigil olemas üks, mis on kindel – sisemine laps. Meeste ja naiste suhted oleksid rikkalikumad, mitmekesisemad ja palju õnnerikkamad, kui suudaksid lisada sinna midagi ilmselget ja samas täiesti äraunustatut. Lapselikku oskust tunda rõõmu, nautida, armastada. Üksteist ja elu.

Kas oled kunagi vaadanud pisikeste seltsimeeste omavahelist suhtlemist? Meie kõige suuremad õpetajad on täpselt nina ees.

Tee silmad lahti ja vaata!

Lapsed on lahedad. Ma ei lakka neid salaja imetlemast. Kui lihtne ja loogiline on asjade jaotus nende väikeses maailmas! Pole arvelauda, millega kokku lüüa üksteise plusse ja miinuseid. Väikestel kapitalistidel pole selleks ju aegagi! Niipalju põnevat on ju kogu aeg teoksil. Ning kui mäng ei sobi, siis ei sobi – tsaupakaa!

Omavahelised tülid lahendatakse üldjuhul isekeskis ja kohe. Ka endal on meeles üks-ühele kaklused õega, kus mõlemad oleme olnud nii võitjad kui kaotajad. Aga tüli kehtis alati olemasolevale probleemile. Ja kui ema vahepeal sööma hüüdis, siis võtsime aja maha ning pugisime, üksteist altkulmu põrnitsedes, kõhu täis. Kitumine ei tulnud kõne allagi. Pärast seda keerasime toaukse lukku, võtsime prllid peast ja rähklesime edasi. Tõde tunnistatud, jätkus mäng. Polnudki muud kui see, et õhk meie vahel oli värske ja klaar nagu peale tugevat vihma.

Ja nii ongi. Lapsed elavad hetkes nii, nagu meie seda täiskasvanud olles õppida püüame. Sõna otseses mõttes. Nemad ei vaja selleks mantraid või uhkeldavaid deviise. Nemad lihtsalt lähtuvad etteantud olukordadest iseenesesliku mõistetavusega. Lahendavad situatsioone kohe, reageerivad silma pilgutamata. On vahel valusalt lõikavad oma ütlemisega, kibedalt ausalt. On ilma valehäbita sellised, nagu tõepoolest on. Ja võtavad teisi täpselt sama otse.

Kas pole irooniline, et õpime pool elu täiskasvanud – olemist. Selleks, et ülejäänud osa õppida, kuidas olla siira südamega, nalja armastav laps?

Milline raiskamine, ütleks vanaema selle peale lühidalt.

Laps sinu sees kui otsetee

Enamus meist teab, mis käitumine on iseloomulik meestele, mis naistele. Lapselik rõõm tegemistest, lihtsalt olemisest on midagi, mille peale justkui ei tule. Aga usun, et just elujanu ja lust on see, mis kokkuvõttes ühendab meid kõiki, inimesi. Siiras olek ja avatud meel on sild, mida mööda minnes kõige esimesena südamesse jõuab. Kui meie, täiskasvanud, oskaksime keskenduda mitte niivõrd soopõhistele erinevustele, kuivõrd lastelt õpitusse – aususesse, vastuse võtmist sellisena nagu see on, olukorra siin-ja-kohe lahendusse, siirasse imetlusse, oleksid suhted palju toimivamad. Selgemad, ausamad ja õnnelikumad.

Olemise talumatu kergus

Arendades endas võimet mõista, hakkame suhestuma ka ise erinevates olukordades kergemini. Läbi elu kohati kaosena näiva lapsepilguga tajumine ja omaksvõtmine muudab ka meie enda olemust paindlikumaks, mitmekülgsemaks… usud?

Paar päeva tagasigi alles vaatasin lapsi, kes hetk tagasi olid täiesti võõrad: „ Mul on uus kleit! Näe..hellokitty  trussikud ka!“. Tütar siis takseeris enne, kui lisas: „ A mina oskan öelda getterjaani“. Järgmisel hetkel ei saanudki aru, kumb pisikestel, üks minut tagasi südamesõbrannaks saadutel kiiremini käis: kas suu või kühvel liivahunnikus, mida kahekesi meisterdama hakati.

Polnud mingeid suhtlemise strateegiaid, nõuandeid. Lapsed aktsepteerivad üksteist ilma sissejuhatuseta. Kui mitte, siis sama selgelt. Küsivad, kui aru ei saa. Näitavad välja, kui on valus. Kallistavad, sest armastuse tunne oli just nüüd. Ei oleta, ei heieta. Nad on.

Miks meie seda enam ei oska? Võtta inimesi, olukordi nii nagu need on.

Lihtsalt olla?

Lapsena ootasime jaanipäeva pikisilmi. Siiani seondub sellega vanaema. Maja, mis oli koristamisest värske ja kaselõhna täis. Päevased askeldused köögis, võrratud aroomid ja näpuga shaslõkimarinaadi mekkimine. Pojengide lõikamine ning vaaside täitmine. Sauna kütmine. Vanaisa koos oma igavese Vikerraadioga.

Peale askeldamist katsime laua ja tõime peenralt tilli, mida kartulitele peale lõigata. Enne külaliste saabumist käisime saunas, et sealt kiljudes joosta üle vastniidetud muru, paljalt tiiki.

Siis kammisime tukad sirgeks, panime puhtad peoriided selga ja sõime peaolauas kõhud täis. Panime uue kasseti Üllar Jörbergiga peale, ütlesime kohustuslikud tere-head-aega-meil-pole-aega saabujatele  ja läinud me olimegi.

Pidu oli, raha tuli, möllatud sai mitme eest

Kohalik jaanituli toimus orus, mis oli vanaema kodunt kümne minuti jooksmise tee. Iga puu ja kivi oli seal tuttav. Meie muinasjutumaa, õudusjutud ja salaonnid.

Jaanitulel oli põnev, oi ja kuidas veel! Loterii-allegrii, elusad põrsad kastis ja suurel kiigul kiikumine. Elav muusika, palju inimesi. Nii äge! Tantsisime, rullisime ja veeretasime üksteist mäest alla. Kõige suurem pidu oli ikka meis endis. Ja oskasime pidutseda!

Järgmisel hommikul jooksime esimese hooga, kilekotid käes, tagasi orgu. Tühjadest pudelitest saadud raha kulus marjaks alati. Ja pudeleid oli nii palju! Heegeldasime kodu ja oru vahet triiki täis kilekottidega sama vilkalt nagu kupid akvaariumis. Jah, pomshikutel oleks meie kiirusest õppida olnud. Kümnekad rutsid hõiskavate miljonäride higises peos hiljem oli kindlasti üks põhjus, miks järgmisel aastal ootas ees erakordselt tihe konkurents.

Kusagil Hämarik Koidule ulatab käe

Kummaline, et kõik kordub. Jaanituli, elu. Enam ei rulli hooga mäest alla, sest riided saavad mustaks. Enam ei korja järgmisel päeval õhinaga pudeleid, võisteldes, kes saab kiiremini ja rohkem. Enam ei tunne ärevust, mis sees keerab, kui tead, et tunni pärast on jaanikule minek.Nüüd jagab seda jaanipäev- jee-tunnet mu väike tütar.

Ilus on tänane päev. Käisime pikalt jalutamas. Vahepeal istusime niisama. Rääkisin tütrele  meie jaanipäevadest. Korjasime vanaemale lilli ja maasikaid. Õhtul lähevad nemad kahekesi jaanipeole. Elusad põrsakesed ja loterii-allegrii on tänagi. On ka suur kiik ja tants ja tagaajamine. Vanaema on minemisest sama õhinas kui laps. Proovivad riideid, kammivad soengut. Las siis olla nende kahe eriline olemine.

Pidu, mis mind rõõmustab, hakkab peale nende lahkumist. Põneva raamatu ja laheda muusika näol. See on minu viis seda erilist õhtut tähistada. Parim viis hetkel.

Täna on selle aasta pikim öö. Eestimaa pidutseb. Kui tore oli väljas näha vastutulijate säravaid silmi! Tunda õhus ootust ja ärevust. Soovitakse jaane ja jaanikaid. Otsitakse sõnajalaõit ja üksteist. Mõni läheb tantsulkale, mõni hoopis külla. Keegi sööb liiga palju, keegi joob niisamuti. Mõni heiskab maja ees heldinult lipu vardasse, mõni tõmbab teki üle pea ja magab edasi. Nagu ikka see elu on. Ning.

Kuskil on Koit ja kuskil on Hämarik ja kuskil nad üksteisele ulatavad käe.

Soovin teile kõigile ilusat jaanipäeva. Olgu tänane igaühe jaoks just tema kõige mõnusam õhtu ja öö ja uus hommik!

Üks ärevil mees tuli jooksuga Sokratese juurde. ” Kuule Sokrates, ma pean sulle rääkima, mis su sõber…”

„Pea kinni!”, katkestas teda Sokrates. „Kas lasksid ikka selle, mida sa mulle rääkida tahad, läbi kolme sõela?”

„Läbi kolme sõela?” päris teine imestunult.

„Jah, mu sõber, läbi kolme sõela. Vaadakem, kas see, mis sa tahad mulle rääkida, läheb sealt läbi. Esimene sõel on tõe sõel. Kas sa kontrollisid järele, et kõik, mida tahad mulle rääkida, on ka tõsi?”

„Ei, ma kuulsin nii räägitavat ja…”

„Nii-nii. Aga kindlasti kontrollisid seda teise, headuse sõelaga. On see, mis sa mulle rääkida tahad, kui see ka tõeks ei osutu, vähemalt hea?”

Kõhklevalt vastas teine mees: „Ei, seda nüüd küll mitte. Vastupidi…”

„Siis,” katkestas filosoof, „kasutagem kolmandat sõela. Küsigem, mis vajadus sunnib sind mulle seda jutustama, mis sind nii väga erutab.”

„No vajadus see just ei ole…”

„Niisiis,” naeratas Sokrates, „kui see ei ole ei tõsi ega hea ega vajalik, siis jäta see sinnapaika ja ära koorma sellega ei ennast ega mind!”

Kindlasti juhtub päris tihti, et inimesed hiilivad sulle külje alla, et sobival hetkel kogu negatiivne rämps, mida nad on päeva jooksul kogunud, sinule kaela kallata. Kui lased sel vastupanu avaldamata sündida, siis näed, kuidas vestluspartner silmnähtavalt kergendatult jalga laseb, kuna sind jääb vaevama maotu ja vastik tunne. Korraga langeb tuju nulli või valdab äkki tunne, et oled raskemaks muutunud.

1.Tõde: kas see, mis mulle äsja räägiti, on tõesti tõsi?

2.Headus: kas selle teabe taga peitub hea kavatsus?

3.Kasu: kas mul on seda infot tõepoolest vaja?

Selle harjutuse mõte ja eesmärk on kontrollida oma sugulaste, tuttavate ning sõprade ring läbi tundeterroristide osas ja vähendada negatiivsete mõjude osakaalu.

“Ma luban, et ei tee seda enam mitte kunagi,” tõotas õpilane vanale meistrile. “Võtan tagasi kõik, mis ma olen teie kohta rääkinud.”

Meister vaatas õpilasele tõsiselt otsa. “Mul ei ole põhjust sind karistada või minema saata, sest sa oled alles õpilane. Aga sa pead aru saama, mis sa tegid.”

“Ma olen kõigeks valmis, ” kostis õpilane langetatud päi.

Meister tõusis, läks lauta ja tuli tagasi tapetud kanaga. “Vii see kana oma ulualusesse, mis asub sinu majast saja sammu kaugusel,” ütles ta. “Teel sinna kitkud kana ära. Ühe sule viskad vasakule ja teise paremale. Siis tuled tagasi.”

Õpilane, kes oli oodanud märksa raskemat ülesannet, läks silmnähtavalt kergendust tundes oma elupaika ning jagas teel juhatuste kohaselt suled vasakule ja paremale.

Kui ta hiljem jälle oma meistri ees seisis, küsis ta, mis tal nüüd teha tuleb.

“Mine nüüd tagasi oma majja ja korja kõik suled jälle kokku.”

Õpilane kogeles hämmeldunult: “Ei ole ju kuidagi võimalik kõiki sulgi jälle kokku korjata. Ma loopisin neid valimatult vasakule ja paremale. Vahepeal on tuul nad igasse ilmakaarde laiali puistanud. Kes saaks neid jälle kokku korjata?”

Meister noogutas tõsiselt: “Seda ma tahtsingi kuulda! Täpselt sama lugu on laimujuttude ja valesüüdistustega. Kui need on kord juba laiali puistatud, lendavad nad ringi, nagu ise tahavad. Kuidas saaks neid siis enam tagasi võtta?”

Õpilane ei öelnud midagi. Ta oli oma õppetunni kätte saanud.

Raamatust “Tundeterroristid ( kuidas neid ära tunda, läbi näha ja relvituks teha)”. Helmut Fuchs  Andreas Huber
Saksa keelest tõlkinud Krista Räni

Olen minagi puhkuselainel ja hakkan tegelema raamatu kokku panemisega ( pealkiri on juba olemas!). Ärge  siis pahandage, et hetkel sahvris väikene paus. Veidi rõõmu toob ehk see lugu, mille leidsin. Autorit kahjuks ei tea. Rõõmsat lugemist ja zuzufrei!

Kord oli üks noor naine ootamas oma lendu lennujaama ooteruumis. Kuna ees oli mitmetunnine ootamine, otsustas ta osta raamatu ja paki küpsiseid, et aega mõnusamalt veeta.

Leidnud endale mugava koha, hakkas ta lugema. Tema kõrvalistmel luges üks mees samamoodi, ajakirja. Naine luges ja võttis ühe küpsise. Seejärel võttis ka mees sealtsamast. Küpsise. Naine pidas seda kummaliseks, aga ei öelnud midagi.

Järgmist küpsist võttes, võttis ka mees uuesti. Naine läks sisemiselt üha vihasemaks ja ei suutnud sellist nahaalsust ära imestada. Kuna ei tahtnud tüli korraldada, ei hakanud naine mehega õiendama. Kui oli jäänud veel viimane küpsis, mõtles ta: “Ahhaa! Huvitav mis see mees nüüd teeb…?“ Mees võttis viimase pakist, naeratas, murdis selle kaheks ja andis pool naisele.

See oli naisele liig! Ta oli suutnud end eelnevaga juba nii vihaseks ajada, et sellepeale ei osanud muudmoodi reageerida, kui haaras oma asjad ja tormas puhisedes minema. Mismõttes?

Kui naine lennukisse istus ja oma käekoti avas, leidis ta sealt enda ostetud küpsisepaki – avamata ja puutumata. Tal oli häbi… ja kahju, et oli niimoodi vihastanud. Mees oli ju jaganud temaga oma küpsiseid lahkelt ja iseenesestmõistetavalt.

Ja nüüd oli ta lennukis… ilma mingi võimaluseta vabandada või heastada või seletada.

Loo moraal ehk neli asja, mida ei saa parandada:

* Ei saa peatada kivi, kui see on heidetud

* Sõna, kui see on välja öeldud

* Võimalust, kui see on kaotatud

* Aega, kui see on läinud…

Paar päeva tagasi mõtlesin, kui märkimisväärselt palju omab tähtsust meie enesehinnangule ja minapildile lähedaste inimeste suhtumine. Peame küll end tugevaks ja olijaks…tühjagi.

Kui lihtsalt saab kallis ja tähtis inimene seda nullida! Ja kui vähe on tegelikult vaja selleks, et hing heliseks ja südamel oleksid tiivad!

Kirjutasin eksperimendi korras kaks kirja. Kaks võimalikku viisi hommikul lähedane teele saata. Vahel on kihvt jälle veenduda. Et Sõna jõud on ikka võimas. Meie võimalus on valida nende kasutamise viis.

Ma elan sinuga koos sellepärast, et

„   Jälle sina!

Nagu oleks vähe öösel su norskamist kuulata saanud! Palju kordi ma olen öelnud, et õllese peaga on diivanil su koht! Kas sa üldse tead, et SINU pärast on mul jälle silmad magamatusest paistes??  Muidugi, sind ei huvita. Pool aastat oled juba kodus passinud. Kuidas saab üks mees NII saamatu möku olla? Kas arvad, et minu raha kasvab puu otsas? Kas see on siis su tänu???

Vaata ennast! Kes sinusugust üldse tahakski? Mina, see loll, võtsin su enda juurde. Hale hakkas, muud midagi. Nüüd siis sain endale mehe missuguse! Oleks voodiski miskit. Suurus ei pidavat lugema, Olgem ausad, loeb ikka küll.

Ja nii nagu pole sul iseloomu ja oma isa rühti, pole sul ka seda.

Anu olevat sind näinud eelmisel reedel jalutamas, käevangus see kergemeelne blond vastasmajast. Mis see peaks tähendama? Kas sul mingitki austust minu vastu on? Mõtle, mis teised niimoodi mõtlevad! Kogu külale naeruks.

Täna õhtul enne magama ei lähe, kui see jutt saab selgeks.

Kui tuled töövestluselt täna heade uudistega, siis võta teadmiseks. Köögi ülemises sahtlis on tshekk, mille kulutasin su uue ülikonna ja kingade peale ( sülitasid mulle näkku selle eest, jah!).Võid hakata tagasi maksma osade kaupa. Ülejäänud las jääb sinu südametunnistusele. Mul on kahju,tõesti. Igast minutist, mil olen oma elu su peale raisanud.

Ma elan sinuga koos sellepärast, et olen hea inimene. Kuhu sul ikka minna? “

Mis sa tunneksid, kui leiaksid hommikul taskust sellise kirja? Alandamine, tänitamine, etteheited ja mõnitus on kui ühe otsa pileti andmine suhte lõppu. Ehk kohtuvad need kaks veel kunagi? Kui mehe teha oleks, siis võib-olla tõesti. Näiteks teises elus.

Võtsin ette teise lehe ja kirjutasin sinna peale järgmised read:

Ma armastan sind sellepärast, et..

Hommikust, mu kaunis prints!

… Just praegu, kell 7.21, pean ma seda ütlema. Mulle meeldib sinu juures kõik. Üleüldse jõudsin järeldusele, et sinusugused imelised, harvaesinevad eksemplarid peaksid looduskaitse all olema.

Meeldib, et sa oled nii lihtne ja soe ja ajad mind naerma. Isegi, kui kunagi oleme saja kuuekümne aastased, vaatame meetri kauguselt telekat ja karjume üksteisele kõrva Bingo Loto numbreid – isegi selles oleks nimetut lähedust ning väikelinna glamuuri. Täiesti kindlalt. Sa lihtsalt ei oska olla mittelahe.

Mõtlesin eile kolmapäevase öö peale ja oleksin äärepealt rattaga kraavi sõitnud. Vahepeal ma kahtlen, kas see kõik oli ikka päris.

Ma armastan sind, sest sa oled tegija,olenemata rahast. Kolmest kitsetallest oleksid just sina see, kes ainsana kappi pugeda mõistab, ma tean. Kui sa peaksid jääma täna tööta ja ilma ühegi pennita, tulen silmagi pilgutamata sinuga homme teadmata suunas. Olgugi ühes käes karjakepp ja teises kott kruupidega. Ma olen täiesti veendunud, et sinuga ei jää kunagi hätta. Pole lihtsalt võimalik.

Ma tahaksin, et sa seda kirja kannaksid oma sisemises taskus. Selles kirjas on iga täht kirjutatud kogu minu väikese hoolimise ja armastusega. Minu südamesoojus ja kõik need kallid, mida ma hetkel teha ei saa. Kui saaksin, siis kõõluksin su kaelas viis minutit, nii et jalad maad ei puutu. Suudleksin sinu väikeseid kortsusid silmanurgas ja teeksin lahkudes kraapsu. Ma armastan sind 567 039 2980 X  377 299002 korda.

Tea ja ära mitte kunagi unusta: sa oled maailma kõige ägedam mees.“

Armasta, märka, tunne ja hooli!

Kaks kirja. Kaks viisi. Olla oma lähedaste inimeste jaoks olemas.

Kas ei tundu tõeline õnn see, et alati on võimalus valida?

Ei tea, kuidas teistel aga minul on juba teist aastat selline tunne, et päriselt välja puhkamise aeg on ei rohkem ega vähem kui viis nädalat. Sel aastal oli mul kohe mitu mõtet, mida kõike puhkusel ette võtan. Sekka ehk servast veidi tööasju (niikuinii jääb ju aega) ja muud plaanid. Need sisaldasid sportliku eluviisi, tervislikku toitumist, raamatute läbilugemist ja saavutusi isiklikus endas.

Ja siis, nagu ikka, algas päris elu.

Vabandust aga mind ei ole olemas

Esimene nädal oli toibumise aeg. Kui algul arvasin ( samuti teist aastat järjest) et aga ma hakkan kohe kõigega pihta, siis lõpuni aus olles, kirjutaksin esimese nädala korstnasse. Siiski.Tänu sellele avastasin endas hoopis uusi külgi.

Näiteks, et pole mingit probleemi mitu päeva järjest olla kodus hommikumantlis, käia vannis kaks ja dushi all viis korda päevas.  Koduspaa ja asjad. Ka polnud vastumeelne seal vahepeal võtta rõdul päikesevanne ja lugeda raamatut kahe lause kaupa. See tuli tegelikult välja täiesti võrratult. Raskust ei valmistanud magamine, kaksteist tundi järjest (mina, kes ärkan tavaliselt viie-kuue paiku!). Peale mida tundus koos nelja- aastase tütrega multifilmide  vaatamine sarjast „ Masha ja karu“ täiesti loogiline asjade kulg.

Võtaksin esimese nädala kokku : vabandust, aga mind ei ole olemas.

Kontakide loomine, see on imelihtne

Teisel nädalal jõudis päriselt kohale, et puhkus ongi käes. Et tegelikult ei olnud eelmine nädal uni. See oli päris. Mis veel parem – see jätkub! Sõitsime ringi ja käisime külas. Luusisin ringi üksinda samuti.  Kogesin jälle seda, et loevad väikesed asjad.  Veelgi rohkem aga tundsin just sel nädalal end väga õnnelikuna.  Selle üle, et mu ümber on päris inimesed ja päris sõbrad! Ja taipasin järjekordselt, et maailma atraktiivsemad inimesed pole nagu ajakirjade esikaaned, vaid need, kes oskavad elust rõõmu tunda.

” Kas istuda tohib?”

Istusin ühel päeval pargipingil. Söötsin saiaga parte ja unistasin niisama, kui kõrvale vajus vaevatud moega proua. Sõbralik pilk ja sellest piisas. Kui tõusin, olin teada saanud tema lastelaste käekäigust, et Piial (?)  on viimane aasta magistrit teha ja suvilas roosid üle käte kasvanud. Pluss isiklikumad asjad.  Kas pole kummaline? Olen juba ammu tõdenud, et võõrad inimesed räägivad väga isiklikke asju just teistele võõrastele inimestele. Põhjused selleks on väga erinevad. Tema puhul tundus, et ta ei oodanudki vastust. Tal polnud kellegagi rääkida.

Igatahes, sai otsas, oli minulgi aeg minna. Kõndisin ja vaatasin millegipärast tagasi. Ta naeratas. Ja  lehvitas mulle. Ma ei teadnud miks, aga see tegi mu südame soojaks.

Ja lehvitasin vastu.

” Meil on ruumi täpselt kahele toredale inimesele veel”

Teisel õhtul olin kohvikus sõbrannaga. Mõnel päeval tundub lihtsalt elu erakordselt ilus. Ja kuna siis veel mitte ühte sellist õhtut nautida, kui mitte oma parima sõbrannaga, keda pole kaua näinud!

Meie kõrval oli laudkond, kus käis rõõmus sumin ja vilgas suhtlemine. Ei olnud tõmmud välismaa mehed, kes püüavad hammaste välkudes sind kümne minutiga jalust rabada. Olid mehed ja naised, vanuses kolmekümmend ja pluss. Ja nad ilmselgelt nautisid õhtut samamoodi nagu meie.

Varsti olime meiegi seal. Ja tuli üks suve ägedamaid õhtuid. Tead küll, selline, kus on sinu huumorisoonega inimesed, keegi ei ole labane või nõme. Enne kui arugi saad, on õhtust saanud varavalge ning sa ikka jõuad veel naerda. Jah, maailma kõige ligitõmbavamad pole väliste näitajatega maksimum- tegelased. Kõige vastupandamatumad inimesed on need, kes on oskavad tunda elust ja endast rõõmu. Nad on nagu magnetid. Inimesed tahavad olla nendega, kes julgevad, säravad ja naeravad. Vahel elu, rohkem ikka enda üle. On Elu Rõõmsad.

Sain tuttavaks väga toredate inimestega ja kindlasti ei jää see õhtu viimaseks. See polnud ehk söömise-joomise pealt eriti tervislik. Ometi tundsin end nii tervislikult elus olevat.

Nii see Tartu-reis oli. Mida ikka see suur jalutamine, ujumine, lugemine ja maasikate söömine muud on kui logelemine.  Kui kõike on parajas doosis, on see ikkagi ülimõnus!

Noh ja teen selle raamatu siis ruttu valmis!

Hakkasin mingil hetkel ka hooga raamatut kokku panema. Mis see siis teha ei ole! Valin loetumad lood, korrigeerin ja vsjo. Hmm…aga siis jääb ju vaid artiklite kogum. Kas huvitab kedagi, kes, näiteks on iga lugu kolm korda juba lugenud? Mida teha? Koondkokkuvõtte kõigist lugudest, millel on kronoloogiline algus ja lõpp? Või hoopis ühe läbiva loo, mis seob kõiki omavahel ja on eraldiseisev omamoodi?

Ühesõnaga, neli korda ma alustasin, neli korda ma kustutasin. Siis sai mõistus otsa, panin arvuti kapi otsa ja endale hindeks null.  Nulli tõstsid hiljem üles hetked metsas marjul käies. Ikka kaks mammut suhu ja üks korvi. Need minu inimesed, kelle juurde on alati võimalus külla minna.  Ka siis, kui pole midagi öelda aga kohvi teeks küll. Koos söögitegemised ja mõnus vein. Isegi mere äärde jõudsin lõpuks jooksma!

See viimane nädal ongi möödunud peamiselt arvutis. Aga ma pole enda peale kuri. Sest üks oluline asi sai tehtud. Minu raamat on nüüd musta materjalina valmis.

Mis edasi?

Tegin puhkuse ajal päris mitmeid asju. Küll aga ei tegelenud pea üldse algselt plaanituga. Olgu, jalutamas olen küll palju känud.  Aga sinna mahtus tütre neljas sünnipäev ja armsad hetked.  See plaanipäratus oli täiesti super, ehkki ma ei teinud midagi erilist.  Tegelesin enda jaoks mõnusate asjadega ja inimestega. Sekka näputsaga romantikat ja palju sumedaid suvepäevi. Nüüd olen järgmise poolaasta une ette maganud, välja puhanud, energiat täis ja kõigele uuele jälle avatud. Mida veel võikski ühest puhkusest tahta! Nii nagu sai see viis nädalat läbi, sai läbi ka Kass Basiilio elustiil. Peas keerlevad juba uued ideed ja mõtted, mida tulevikus ellu hakata viima.

Tunne sinagi oma (puhkuse)elust eelkõige rõõmu!

Kõik, kes on kunagi töötanud klienditeenindajana, teavad, et aja jooksul tekib nn sisemine radar. Ostjate ja potentsiaalsete ostjate, protestijate, tingijate, niisama jalutajate – igasuguste osas. Sa justkui tead, eks.

Täna ütleb minu enda kogemus vaid üht: sisemine radar on hea teadmiseks võtta. Aga. Ära hinda meest tema mütsi järgi. Mitte kunagi.

Olen oma elus ise saanud väga mitmel korral õppetunde, millest õppida. Kahel juhul on need juhtunud peaaegu kümme aastat tagasi, kui töötasin ülikooli kõrvalt mööblipoes müüjana.

Sõnnikuhais ja seitsekümmend tuhat

Oli täiesti tavaline hiline pärastlõuna. Tegime aega parajaks ja kliente oli põhimõtteliselt null. Jalutajad. Sisenes viiekümnendates mees, kirsad jalas, puhvaika seljas, peas müts, mis tõenäoliselt oli näinud kõike. Koos hoogsa sammuga lehvis kaasa ka sõnnikuhais.

Iiiuuuu.

Aga mind pole sõnnikuhais kunagi hirmutanud. Lapsena maal vanaema juures lehmade asemeid puhastades ei olnud see õudne ja rõve. See oli laudalõhn. See oli maal olemise osa.

Pealegi, mis siin ikka passida. Jalutasin talle vastu ja me saime tuttavaks. Tuli välja, et tegu oli väga toreda maamehega.  Oma käega teinud vana talu korda ja otsimas mööblit, mis sobiks vanaaegse stiiliga.  Koos eluterve  suhtumisega, siira kohmetuse ja teadmatusega edasise interjööri osas.

Oli ilmselge, et soovidele vastavat unistust ta endale lubada ei saa. Aga kuna tal oli huvi ja mul polnud kiiret, siis miks mitte. Mängime mängu, et meil on palju raha! Kuulasin tema soove, kirjeldusi ja tekkis idee. Koos sellega entusiasm. Kirjutasin, näitasin näidiseid ja rääkisin. Klõbistasin arvutit ja  tegin võimalikust parima. Kuna aega oli, lasin loovusel lennata. Meil sujus kõik. Pealegi oli lõbus. Pakkumise hind tuli mäletamist mööda peaaegu 70 000 krooni, mis oli piisavalt sürrealistlik selleks, et mitte tõsiselt võtta. Pigem oli see  aja veetmine mõnusal moel.

Paari päeva pärast tuli seesama mees tagasi.

Maksis sularahas täissumma ja andis eksklusiivse eritellimuse sisse.

-80 % ja möll mitu nädalat

Laupäeva hommik. Esimene kohvi joodud ja päev algamas. Peatus suur džiip, millest astus välja paksu kuldketiga mees.Tuli joonelt leti äärde, oma maailm-kuulub-mulle-olekuga ja ütles: „Ma tahan sulle oma maja näidata. Mul on elutuba, kaks magamistuba ja tulevane lastetuba vaja sisustada.Tahan pakkumist!“. Sain loa, panin inimese nime, aadressi ja telefoni kirja ning läksime.

Maja oli valmis ja karp. Tegin omapoolse pakkumise ära ja jäin edasist sammu ootama. Ma ei kõhelnud kordagi, et see nurjub. Kõik nähtu lihtsalt lõhnas raha järgi. Päevadest sai nädal. Ja veel nädal. Sisustatavatest eluruumidest sai tuba. Siis komplekt ja päädis lõpuks ühe nahkdiivaniga salongi leiunurgast, mis oli alla hinnatud – 80 %.

Peale seda sain kaks nädalat järjest protestikõnesid, mis sisaldasid nördimust, etteheiteid defektide osas ( mille tõttu diivan allahinnatud ka oli), nõudmisi hinnast veel rohkem alla saada ja garantiid.  Olin piisavalt aega ja energiat kulutanud. Pealegi oli õiglus igaljuhul minu poolel.  Ja puudus igasugune kavatsus täitsa lõpuni lolliks jääda. Ma ei andnud alla ega ka järele.

Kuidas see olukord lõppes?  Lihtsalt.

Kujuta ette suurt meest, kes taipab, et ei saagi oma tahtmist, kuna pole mingit alust ega õigust (ning see ei mahu pähe), karjub sulle lõpetuseks telefoni: ” Käi perse!”.

Ja viskab toru ära.

Kas hindad mütsi järgi?

Loomulikult on enamus inimestest siiski sellised nagu ütleb intuitsioon ja muud märgid. Neid ei tasu kunagi eirata. Sama loomulikult nagu on neid, kes tahavad sinuga päriselt asju ajada, on ka neid, kes lihtsalt mängivad oma egomänge. Ülaltoodud olid vaid ühed äärmuslikumad meenutused kunagisest. Kokku teevadki nad selle, mida nimetatakse üheks-eluks.

On mul vastust sellele, kuidas siis saada adekvaatset pilti inimesest üldse? Ühte ja õiget kindlasti mitte. Aga soovitusest olla esimesena pigem kuulaja/vaatleja ja lasta olukorral ise kujuneda, kui kui arvaja/ütleja, on kindlasti kasu. Püüdlen isegi sinnapoole.

Mõnusat nädalavahetust!

Kui mitte arvestada lapsepõlves suvel rukkipõllul viljapeade lõikamist, koolivaheajal väikeseid juhutöid, siis on mul praeguses elus olnud kaks töökohta. Mõlemad olen saanud ilma CV-ta, sõna otseses mõttes tänavalt sisse astudes.

Kuidas on see võimalik? Kas see toimiks ka täna? Ausalt öeldes: paljuski, usun küll.

„ Kas minu jaoks aega on?“

Oli mõnus suvine lõuna. Istusime sõbrannaga raekoja platsil ja kohvitasime. Ning oligi tal aeg lahkuda. Suve lõpus pidi avatama tuliuus mööblikauplus. Tema oli üks valitute hulgas, kes intervjuule kutsuti.

Tegelikult poleks ju tööl käimine paha mõte. Oma raha, rohkem iseseisvust…Hmm, aga äkki saaksin minagi? Saan ma jee. Mul polnud aega kokku lepitud, mul polnud CV-d ( ja kui olekski, siis mida sinna kirjutada? Peale info, et õpin Tartu Ülikoolis ja ei tea, kelleks tahan saada?). Midagi polnud.

Või siiski. Nii nagu polnud lootust jutule saada, polnud samamoodi ju ka midagi kaotada?

Ma läksin kaasa.

Intervjuu läbiviijad olid toredad mehed. Jah, võib küll astuda sisse. CV on paber, mis on eeldus aga mitte otsus. Meil klappis kohe. Tulevane Kõige Suurem Ülemus küsis erinevaid küsimusi, siis selle kõige olulisema: „Miks me peaksime just sind valima?”. Vastasin: “Sest ma teen teile head raha”. Hoolimata tõigast, et ma polnud päris kindel, kuidas see mööbli müümine siis täpselt käib, ei kahelnud ma sekunditki. Olin täiesti veendunud ühes. Selles, et annan endast parima.

Juhtus see, mis juhtuma pidi. Mina sain tööle ja sõbranna mitte.

Töötasin selles firmas peaaegu viis aastat.

„ Ma ei oska praegu aga ma õpin kiiresti“

Meil, sealsamas mööblifirmas oli sisekoolitus. Viibisin koolitusel oma elus üldse esimest korda. Oi, kuidas mulle meeldis! Kirjutasin, mõtlesin ja esitasin õhtul endale surmtõsiselt küsimusi ja tegin läbi ülesandeid.

Mind mõjutas see treening väga. Sain tõeliselt hea pagasi tööalaste oskuste jaoks, mis omakorda andis enesekindlust ja julgust kõige edasise, ka elu enda suhtes. Lisaks sellele arusaama: elu unistus oleks selles firmas töötada. Intelligentsete, loovate, mänguliste inimeste keskel. Just selliste inimestega.

Aeg läks edasi, elu ikka samamoodi. Ühel päeval leidsin ajalehest sama firma reklaami. See oli kutse koolitusele, mitte tööpakkumine. Tundsin- nüüd.  Ja nägin selles märki. Suhteliselt sarnases olukorras nagu toona, mõtlesin, kuidas lähen end pakkuma? Nad ju ei otsigi kedagi. Mina? Mööblimüüja. Kui nad ütlevad: “Tsaupakaa! Müü oma kappe edasi, plika?”.

Samas. Isegi, kui mind naerdakse välja, siis pole see kaotus. Ma ju tõepoolest ei kaota sinna minemisega mitte midagi. Küll aga olen andnud endale võimaluse.  Saada tööle firmasse, mis oli minu unistus.

Helistasin, sain aja kohtumiseks. Ja kui saabus päev, istusin käed taskus, trammi number neli ja põristasin sellega Pärnu maanteele. Ehkki süda tegi sees tõkkadi-tõk.

Selles firmas töötan ma siiani. Augustis täitus kuues aasta.

Sinu CV on sinu suhtumine

Mõlemad oma töökohad olen ise valinud, ise armastanud. Ometi polnud mul pahviks löövat CV-d ette näidata. Isegi mitte täna ei ole. Kui mõnel eestlasel on taskus ülikooli diplom, seal päevagi käimata, siis minul on vastupidi. Olen Tartu Ülikooli läbinud kuni lõputöö valmimiseni. Ebaõnnestunud asjaolude tõttu ma kaitsmisele ei saanudki minna. Niiet täna on mul ette näidata dokumentide järgi keskharidus ( keda huvitab: “aga tegelikult”), töö müüjana ja töö praeguses firmas.

Kas kardan, et võiksin jääda kunagi töötuks? Olen selle peale mõelnud. See võib meie kõigiga juhtuda.Asendamatuid inimesi pole olemas.Aga tean ka seda, et kõige mustema stsenaariumi puhul keeran käised üles ja müün kasvõi Balti jaamas lihapirukaid. Aus ja lihtne töö pole iial häbiväärne tegevus. Loodan lihtsalt südames, et kunagine kolmas töökoht on minu sisemine kutse, mitte ultimaatum.

Curriculum Vitae on väärt asi. Kindlasti ei alahinda ma selle väärtust. Olgem ausad, peab ju olema mingi alus, millest lähtuda esimese ringi valikul. Vahel on see isegi hädavajalik. Aga see pole alati nii. On märksa olulisem asi, mis päris elus loeb.

Suhtumine.