SuhteSahver

Tere, armas Ines,

Täna on sõbrapäev ja ma otsustasin kirjutada Sulle. Olen seda juba ammu tahtnud teha. Vahel kõnnid ja oled, kui tead justkui selgelt, et jah, nüüd.

Mul pole olnud alati häid aegu. Vastupidi, on olnud hetki ja perioode elus, kus  tead, et nõks veel ja –  ei vea välja. Enam lihtsalt ei vea. Oled näoga mudaporis ja puudub igasugune arusaam ning jõud sellest välja ronida. Edasi astumisest rääkimata.

Võiksin täna öelda: „ Kuidagi see õnnestus“. Aga see oleks vale. See ei õnnestunud „kuidagi“. Eks erinevatest raskustest väljatulemine sõltub kõige rohkem lõpuks endast.  Ja erinevatest asjaoludest ja võimalustest, kuhu kuulub ka näpuotsaga õnnelikku juhust. Aga ei maksa unustada veel väga olulist: sõpru.

Öeldakse, et sõpra tunned hädas. Nii see ongi. Lihtne on olla sõber, kui kõik on hästi. Minu elus on tänased sõbrad kõik kullaproovi läbinud. Neid pole palju. Aga lähen silmagi pilgutamata nendega luurele ka siis, kui see tundub esmapilgul maailma jaburaim mõte. Piisab sellest, et öelda: vaja. Kui on vaja, siis järelikult on vaja ning põhjused selguvad tee peal. Ning vajaduse seadmine kahtluse alla on väljaspool vaidlust.

Täna pean oma sõbraks ka Sind. Mäletad Sa seda korda, kui:

Mina: „Ma ei suuda, ei saa hakkama – kunagi“

Ines Kloren:  „Kas  sa päriselt üldse tahad?“

Jõudsin Sinuni töö kaudu. Sina – omal alal Eestis üks vaieldamatutest tippudest. Olin omadega augus.  Ei, augupõhjas, on õigem öelda. Enesehinnang null, rahakotis mitte tuul, vaid augud, kust isegi tuul läbi vihises. Edasine asjade käik täiesti lootusetus seisus. Ilma naljata – minek paremuse poole näis lihtsalt võimatu. Kuidas ma ka ei proovinud, olin kui kõrvalvaataja oma elus, justkui hamster rattas. Ning see ratas ei käinud hooga, vaid logises ning krääksus. Ja mina ei jooksnud, vaid vaarusin edasi, sest astuma  ju lõpuks kuhugi pidi.

Ma teadsin üht- see kõik on vale. Ma ei teadnud, millest alustada. Kuidas edasi. Mismoodi üldse see võimalik oleks. See pole niisama jutt, olukord oli tõeliselt keeruline, tuleb ehk meelde?

Sina olid üks väheseid, kes märkas ja nägi. Sul polnud selleks mingit kohustust ega vajadust. Mitte, et teised ei näinud aga Sina oskasid sekkuda. Seepärast me  „pooljuhuslikult“ kohtusimegi (tagantjärgi  mõeldes), eks?  Privaatselt.  Sa aitasid mind. Viisil, kuidas saab aidata inimene, kes tõeliselt hoolib. Alates nullist aitasid kokku panna esimesed konkreetsed sammud edasiseks. Vahepeal olin isegi kuri Su peale: tundsin, et nõudsid mu käest ületamatut. Ma ei teadnud enam isegi, kes või mis ma olen. Aga Sina ütlesid, et pean keskenduma oma tugevustele? Ning aitasid mul sealsamas need üles leida ja paberile kirja panna. Ei lasknud viilida, ei muutunud härdaks.

Täna tean, et ilma selleta poleks ma iial midagi päriselt muutnud, teisiti tegema hakanud.

Kui ma peaksin Sind ja Su tööd kirjeldama, siis esimesena tuleb pähe see, et..

..Sa oled  inimene, kes aitab teisi inimesi.

Jah, just see, kelle juurde jõutakse, kui tõeliselt tahta. Sa ei tegele nendega, kes istuvad  toolile, käed irooniliselt rinnal ja silmis pilk: noh, siin on raha, tee mind korda! Kui seda olukorda isegi vaimusilmas ette kujutaksin, tuleb naer peale. Ja istujast hakkab isegi kahju. Kui ta vaid teaks, kui vales kohas on!  Usun, et kui see mugav rannatool asuks koos istujaga sumedal  purdel jõekaldal, lükkaksid Sa selle oma naiselikult nõtke liigutusega alustuseks koos tooliga lihtsalt jõkke. Et uppuja mõistaks ikka, et uppumine on tema enda asi. Ning taipaks kiiresti, kelle juurde ta on tulnud ja kes tema elu eest tegelikult vastutust võtma peab. Siis ootaksid rahulikult rannaveerel, kuni läkastav ja napilt ellu jäänud tüüp välja ronib ja leplikult Su kõrvale end poetab. Usun, et Sa ulataksid sõbralikult rätiku ja patsutaks tunnustavalt õlale. „ Millest sa rääkida tahtsidki?“
Ning seejärel  on tulijal uuesti võimalus moodustada lause, miks ta Sinu juurde valis tulla.

Sa oled oma alal Eestis üks tegijamaid. Just seepärast, et ei tee igaühega tööd. See pole mitte edevusest, ma tean. Inimene Su vastas peab tõesti ise väga-väga tahtma muutusi ja muutuda. Ainult nii on võimalik edasiminek. Vahel piisab tugevast tahtest. Nii mõnigi kord ei maksa ka see, et on palju raha.

Sa oled uskumatult soe ja hooliv. Mäletad seda korda, kui tookord mind päris enda juurde külla kutsusid? See ei olnud seepärast, et “ah niisama”. Ma tean, et Sinu külas ei käida niisama. See kutse oli kutse Sinu ellu, eks?.. Mäletad seda korda, kui Suhtesahvri eessõna “Kes ma olen?” leiutasime minu diivani peal ja õhtu jooksul Sa tõesti kõik arbuusi ära sõid? Sa võtsid vastu ka minu kutse tookord. Mitte arbuusi ja juustu ja veini- ega kindlasti mitte sellepärast, et polnud midagi muud teha.

Olen väga õnnelik nende kõikide teiste kordade eest samuti. Vahel mulle tundus, et Sa tegelikult oled mu haldjast ristiema, kes lihtsalt teab, kuna on õige aeg end ilmutada. Või helistada. Või võmm kuklasse panna ja kannatliku emarebase moel mind turjast tagasi tee peale tirida.

Täna on sõbrapäev. Sõprade ja kallite inimeste päev. Tunnistan, et kui hommikul ärkasin, polnud mul aimugi, et sellest kujuneb  üks ilusamaid päevi, mis olnud. Tundsin, et hoian ja armastan. Et hoitakse ja armastatakse ka mind. Mõni aeg tagasi poleks ma uskunud ei ühte ega teist.

Mõtlesin inimeste peale. Sõprade peale. Kokkuvõttes taandusid need Sinuni. Tead, ma ei arva, et oleksin tookord, kunagi, ilma Sinuta täiesti hukka saanud. Aga olen täiesti veendunud, et just tänu Sinuni jõudsin ma iseenda, minu enda valitud elu poole, oluliselt kiiremini. Ja ma tahtsin öelda, et.

Aitäh Sulle, Ines. Selle eest, et mu elus oled. Kõige eest.

Mirjam

Üks suurepärane mõte: